Naistelehe peatoimetaja veerg | Miks ma maski kannan

Merle Luik, 11. november 2020

Mõni aeg tagasi saime toimetusse kurja kirja, kus üks proua hurjutas meid maski kandmise propageerimise pärast. See, mis me teeme, on lausa tülgastav, leidis ta.

Ühest küljest saab selle kirja toonase täiskuu kaela ajada – teadupoolest on ajakirjanike postkastid sel ajal kurjustavatest ja sõimlevatest sõnumitest pungil. Teisalt aga paneb kurvastama, et tegelikult ongi ümberringi palju inimesi, kes enda ja oma lähedaste tervise pärast muretsejaid halvustada võtavad.
Jah, mullegi ei meeldi maskis ringi jalutada. Hiljuti käisin ühel kahetunnisel kontserdil, kus kandsin esimest korda maski siseruumides kaks tundi järjest. Ega see mõnus olnud, ausalt. Vabatahtlikult ei kannaks. Aga mina mõtlesin selle asja enda jaoks selgeks nii, et kui peab, siis peab. Ja praegu peab. Vähemalt seal, kus on palju rahvast.

Mina isiklikult ei karda isegi niivõrd paaniliselt haigeks jäämist, kuivõrd seda, et tulevad jälle mingid suured piirangud. Pelgan seda, et ma ei saagi enam kontserdil istuda – isegi ebamugava maskiga mitte. Või minna valutava selja pärast massaaži või kasvõi juuksurisse … Sest midagi lihtsalt ei toimu, kõik uksed on kinni. Ja nii järgmise suveni …

Mkm. Ei taha. Seepärast pistan nüüd kodust väljudes endale alati paar maski kotti. Kui me kõik seda teeksime, siis äkki … Äkki õnnestub oma lemmiklauljat kuulata ka tema jõulukontserdil?

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?