Savisse armunud Eva: „Keraamika parandab hinge, aga maniküüri rikub ära.“

Silja Paavle, 11. november 2020

«Keraamika parandab hinge, aga maniküüri rikub ära,» hoiatab tänavune Tartumaa aasta õpetaja, keraamik Eva Krivonogova kursuste alguses. Vaatamata sellele on tema tunnid Tartu rahvaülikooli popimad.

Vahel paneb keraamikakursuste tohutu populaarsus Evat (50) imestama. Ühest küljest seetõttu, et asjadest pilgeni maailm ei vaja juurde ainsatki potsikut. Naine pakub, et küllap on aga tarvis omanäolisust, eriti praegusel ajal.
Teisalt pole keraamika ökoloogiline jalajälg sugugi väike – nii savimass kui ka glasuur tuleb sisse tuua. Kuigi samas saab savi kui säästliku materjali ära kasutada viimse terani.

Juhuslik kohtumine

Evast sai keraamik juhuse tahtel. Algselt õppis naine Tartu kunstikoolis kunstnik-ruumikujundajaks. See tähendanuks aga laia profiiliga plakatimaalijat tehasesse või kontorisse. Õpingute lõpuks veendus Eva siiski, et oma edasises elus ei kujunda ta kunagi ühtegi ruumi. «See ei köida mind ja ma ei saa ruumist ka aru,» tunnistab ta.

Ühtäkki tekkis mõte teha lõputööks miski, mida saaks käes hoida. Eva koputas Tartu kunstikombinaadi ARS uksele, suunati sealt edasi savi voolima ja naine lõpetas kooli väga heade tulemustega. «Selgus, et sobime saviga, sain sellest materjalist hästi aru.»

Õigupoolest võib tema sõnul ka väita, et savi otsustas elusmaterjalina, et Eva sobib talle.

Savi on ka väga ettearvamatu ja hoolega vormitud ese võib pärast ahjus põletamist võtta hoopis teise näo. Või puruneda. See oleneb savi koostisest, õhuniiskusest ja veel tuhandest väikesest pisiasjast, mille kõigega ei oska arvestada. Kord seisis Eva Tartu rahvaülikooli keraamikaahju kõrval ja tundis, kuidas saab kohe infarkti. Ahjukaant avades vaatas sealt vastu tuhandeid savikilde, mis tegelikkuses pidid olema õpilaste valmistatud anumad. Õppijad lohutasid aga õpetajat ja kõik sai korda. «On kõvasti närvi vaja, et sellistest olukordadest edasi minna.»

PUHAS RÕÕM: Kui oled lõhkunud puid ja hoidnud ööpäev läbi tuld keraamika puupõletusahjus, on rõõm õnnestunud esemest alati suur. Pildil hoiab Eva üht oma hiljuti valminud kannu.

Mitmeid kordi loobumas

Selliste seikade pärast on Eva kolm korda oma ateljee kokku pakkinud ja otsustanud – aitab. Pärast esimest vihastamist keetis aga suure tassi kohvi, võttis kokku kogu vapruse ja otsustas jätkata. Eva muigab, et keraamika ongi vaprate ala.

Liiati kaalub need ebamugavused üles tunne, mis tekib ainult siis, kui saad algusest peale ühe maailma loomise juures viibida. Iga savinõu on Eva kirjeldusel justkui pisike maailm oma näo, hinge ja väega. Rääkimata sellest, et iga kord keraamikaahju kaane avanedes tekib taas tunne – jõulud on käes.
Rohkemaid teadmisi saviga ümberkäimisest kogub naine järjepidevalt ise savi vormides, kuid ka Tartu rahvaülikooli keraamikakursustel õpetades. Õpetajakski sattus juhuslikult, sest noorena oli Eva veendunud, et ei hakka kunagi kedagi õpetama. «Aga küllap Jumal naeris juba siis,» muigab keraamik, sest teab nüüd, et kui tahad mingist asjast kõike teada, tuleb seda hakata teistele edasi andma.

Unistuste amet

Kuskil 2000ndate aastate alguses helises Eva telefon ja keraamik Piret Veski küsis väikeste lastega kodus olnud naiselt: «Kas tööd tahad?» Jaatava vastuse peale sai Eva korralduse teisipäeval rahvaülikooli tundi andma minna. «Nüüd mul enam kõht enne kursuse algust kuu aega ette ei valuta, aga algus hirmutas,» naerab ta.

Tegelikult oli rahvaülikoolis töötamine Eva suur unistus. Eesti iseseisvumise algusperioodil õnnestus tal terve õppeaasta Ahvenamaa rahvaülikoolis veeta, ta vaimustus sealsest süsteemist ja tundis soovi isegi sellises paigas töötada. See telefonikõne mängis kaardid kätte ja neid on naine kasutanud nii hästi, et tema tööd kroonis tänavu Tartu rahvaülikooli aasta õpetaja ning Tartumaa aasta koolitaja tiitel.

Kui alguses oli rahvaülikoolis üks keraamikakursus aastas, algab nüüd neid ainuüksi ühes semestris üheksa ning õpetajaid on viis. Kuigi Eva tunneb suurt vastutust nii õppijate kui ka materjali ees, on motiveeritud täiskasvanute õpetamine tema jaoks suur privileeg. «Võtan mütsi maha kõigi formaalhariduse õpetajate ees, kes tegelevad kõigest muust kui õppimisest huvitatud juntsudega,» kostab ta.

Eneseusu otsinguil

Täiskasvanute keraamikakursused tähendavad Evale palju enamat kui vaid saviga ümberkäimine. Väga sageli tuleb õppijal aidata taastada eneseusku, mis täiskasvanuil kipub kuskile sügavale sisemusse kaduma. «Kui küsin, kas keegi joonistada oskab, vastatakse enamasti eitavalt. Lapsena joonistasid ju kõik! See oskus on meis kõigis alles ja ootab uuesti pinnale tõusmist,» kirjeldab pedagoog.

Kuigi kooli lõputööks ei suutnud ta ise maalida ainsatki plakatit, kasutab Eva nüüd joonistusoskust savinõudel – treib nõud käsitsi ning joonistab-maalib hiljem täis. «Minu käe alt tulnud esemel peab olema vähemalt üks praktiline otstarve,» sõnab Eva, et enim meeldibki talle teha kõige tavalisemaid kruuse. «Päeva alustatakse ikka tassi tee või kohviga, ilus kruus annab päevale helgema alguse,» usub ta. Seejuures kehtib ka Eva puhul tuntud kingsepa ja kingade lugu ehk enda hommikutesse isetehtud tassi ei jagu.

Naist köidab ka savi põletamine puupõletusahjus, mida saab sageli teha ja õpetada Tartu külje all asuvas Uhti avatud ateljees. Kui elektrilises keraamikaahjus tuleb ahi vaid tööle programmeerida, peab puupõletusahju tööle saamiseks lõhkuma puid, need kohale tassima, üle öö tuld ahjus hoidma ja üle ööpäeva ahju valvama. Seda teeb reeglina mitu keraamikut kordamööda tulevalves olles. «Elektriahi on kindla peale minek, kuid puupõletusahi pakub alati avastamisrõõmu. Kunagi ei tea tulemust ette. Tõmbe tekitatud tuul ja lendtuhk annavad savile-glasuurile alati oma osa,» selgitab Eva asja.

HIIGELTASS: Eva käe all valmis ka teaduskeskuse Ahhaa kõige esimene eksponaat ehk hiigellaua peal seisev serviis. Nõud tervitavad kõiki keskusesse astujaid ja end hiigeltoolile upitades saab katsuda isegi seda tassi käes hoida.

Igapäevased avastused

Avastusi pakub ka igapäevatöö. Näiteks telliti Evalt hiljaaegu nunnu mõmmikujuline rahakassa. Eva otsis karupildid välja, asus tööle ja avastas, et pruunkaru pojad näevad välja kõike muud kui nunnud. «Nagu tohletanud koerapojad,» lagistab naine hiljutise teadmise üle naerda. Asja edasi uurides ilmnes, et jääkarupojad on oluliselt nunnumad ja neist kahest Eva kassa kokku modelleeriski.

Kõige selle käigus rikutud käte hoidmiseks on Eva seljakotis alati kolm erinevat kätekreemi ja küünelakki kasutab ainult varvastel. Teadmine, et elus on kõvasti vedanud, kui saab teha seda, mis päriselt meeldib, kaalub kõik pisikesed ebamugavused üles.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?