Kati Saara: „Abielu on ju julguse ja otsustamise küsimus – vot ei istu pidevalt kohvri otsas mentaliteediga – kui enam ei viitsi, siis laseme lesta.“

Helina Piip, 11. november 2020

Kati Saara Borodina on kindel – miski tema elus pole olnud juhuslik ega ekslik. Eriti mitte kohtumine oma elu teise poole armastusega. Naise vaibumatu tegutsemine on toonud Saage rüütlimõisa Altweski maadele uue hingamise ja Kati Saara energiat on võrreldud ka tuumajaama omaga.

Kati (53) seisab 400aastase vesiveski, oma kodumaja uksel ja tervitab saabujaid soojalt.

Miski pole juhuslik, kinnitab ta sel päeval korduvalt. Ega seegi õhtu, mil ta esimest korda Altweski peremehe Robert Borodiniga (50) kohtus. «Tütred tassisid mu vastu minu tahtmist Nõmme kõrtsi ja sinnasamasse olid naabrimehed vedanud Roberti – samuti vastu tema tahtmist,» meenutab Kati. 2017. aasta 7. jaanuari peavadki Kati ja Robert oma loo alguseks.

Numbrimaagiat kannab ka nende värske abielutunnistus: ametlikult mindi paari tänavu suvel – 7.7.2020 kell 11.11.

ABIKAASA ROBERTIGA: Kati soovib, et pildi alla saaks kirja: «Isata kasvanud tüdrukul kulus 50 aastat, et õppida tasakaaluka ja sooja Meistri armastuse paistel olema Naine.» Foto pärineb kolme aasta tagusest ajast ning Kati ja Robert olid äsja tutvunud. (Daisy Lappard)

Hommikud enda päralt

Hommikud siin on Kati päralt. 14aastane tütar Indira on koolis ja abikaasa «brigadirina» tööl naaberkülas asuvas Norra mööblivabrikus Violante. Märtsis Amsterdami viimase lennuga Ugandast koju pääsenud Robert lendaski varem Aafrika vahet. «Ta vallutas seal 15 aastat koos mäegeoloogidega mägesid ja tõi paar aastat ekvaatorilt puuvilju siia müügikski, kuni ... Nii et nüüd, mil maailm pole enam endine, on ju suurepärane, et töökoht asub nii kodu lähedal,» on Kati mehe otsusega rahul.

Naise enda päev algab nii: «Kõigepealt panen käsitsi kirja ööga tekkinud mõtted. Siis talitan hobused ära ja lasen nad õue.» Hobuseid on majapidamises kuus ja peagi lisandub mullikas Matilda.

KOKKU KASVANUD: Kati kinkis end 30aastasena vähist väljudes hobustele. Tema sõnul on hobused «maismaa delfiinid, imelised maandajad». Peagi lisandub loomrahvale mullikas Matilda. (Robin Roots)

Kati raamatuveski

Seejärel istub Kati arvuti taha ja pühendub pikemalt kirjatööle. 70 raamatu ja 21 näidendi autoril on kogu aeg järg ees. Just on üks raamat lõpuspurdil (veterinaar Piia Vilu elust Gambias), teine trükki minemas (leiutaja Hando Kruuvist), kolmas ja neljas alustamisel, viies tõlkimisel. Filmistsenaarium «Hipiratoorium» ning algaja loomakasvataja käsiraamat on ootejärjekorras ja veel ja veel.

Kati tunnistab, et kukkus «kroon-viirusega totaalsesse auku nagu kogu maailm. Kui sul on kogu distsipliini ja kontsentratsiooni juures korraga kõigel jalad püsti ning sul puudub sissetulek ... Olin mõelnud, et selle raamatu honorariga korrastame selle katuse ja tollega tolle katuse. Minu loodud kultuurikeskus oli karantiinis ja minu veetav noortestuudio ei tohtinud siia tulla. Kuigi leidsin noored koju tulles ikkagi tihti siit – maalimas-pildistamas-kirjutamas-filosofeerimas.»

TÖÖLAUA TAGA: Kohe kirjutab Kati kümne sõrme pimemeetodil, pilk õues, käsikirja viimased read ja saadab järjekordse raamatu toimetajale. (Robin Roots)

Kohavaimu teenistuses

Kati teeb meile fotograafiga tuuri sajandeid näinud majas. Alustame avarast magamistoast, mille aknast avaneb vaade Altweski puudele ja taevale. Kõrvaltoas ootab õmblusmasin tööd ja Kati sõnul õmbleb sellega Robert. «Näiteks nahast susse. Praegu oleks vaja õhtul voodile uus aluslina vändata. Ma ise olen omal ajal vist küll maakerale tiiru peale õmmelnud-kudunud.»

Möödaminnes riputab Kati kuivama hommikul pestud pesu ja räägib, et Altweskil «ei dikteeri mitte mina, vaid kohavaim. Teenin seda majapidamist üksi, olen virtin, kokk, ema, abikaasa, tallimees, hobuste õpetaja, külaliste vastuvõtja.» Kati sõnul on tütredki ta kõrval omandanud esmalt oskuse käsitseda akutrelli, trimmerit ja mootorsaagi ning alles siis võib-olla ka õmblusmasinat ja sukavardaid.

Kuna vana veskihoone puhul on tegemist muinsuskaitse objektiga, seab maja korrastamine omad ranged piirangud. Samas tähendab see kohustust keskaegset tondilossi püsti hoida, kuid ka õigust saada muinsuskaitse toetust. Raha neelavaid töid jagub meeletult, kliimamuutuse tõttu pudeneb ja vajub kõik senisest äkilisemalt, neli tulekahju on jätnud oma jäljed. Jõgi, mis kunagi sae- ja viljaveskit käigus hoidis, suunati juba nõukogude ajal maja alt kõrvale. Kati unistab jõele saabuvatest rippturbiinidest, lisaks on kavas päikesepaneelid tulevase uue hobusetalli katusel ning tuulikud.

MÕNUS KOHT: Köök on mõistagi kodu süda – toitu valmistab siin reeglina Peremees. Kati pliidi ees koos Altweski tugitoolis sündinud kutsa Lilliga. (Robin Roots)

Pööripäeva sõnumid

Vahel mõtleb Kati Eesti kliimast ja poliitikast tüdinult, et «kui Altweski kohavaim ei oleks mind tõstnud Robertiga vastakuti ja öelnud, et just siin on su elu teise poole armastus, siis pakiksime ilmselt loomad konteinerisse ja lendaksime Aafrikasse ekvaatorile. Aga see oleks kergema vastupanu teed minek: ilus ilm, piiramatult süüa, hobuste heinte pärast ei muretse, ahje ei küta ...»

Ent just praegu ei saa Kati sõnul valida kergemat teed, sest 21. detsembril jõuab Päike oma galaktilisse koju ja läbib portaali tohutute plahvatustega. «Sel ajal vajab Päike igaühe suurimat panust. Et planeeti päästa, meie sagedust tõstetakse. Seetõttu võibki tunda lähinädalatel valusööste, süda käib rütmist väljas, kuumad-külmad hood, palavikud, minestamised – kõik see tähendab transformatsiooni,» edastab varajase indigolapsena sündinud kirjanik.

«Ka oma vihasööstudega tuleb tegeleda. Ma aeg-ajalt lausa ehmatan, millised vahkvihapursked on nii minul kui ka teistel valgustöölistel. Enda arvates elad kooskõlas loodusega, armastatud mehega, jumalikus kohas ja siis mingi pisiasi teeb nii tigedaks, et vaatad ennast imestunult: kas tõesti valgus? Kui me neil nädalatel ei küpseta noid purskeid lõpuni, siis küpsetavad need meid.»

21. detsembril muudab Kati Altweski valguse templiks – Denis Vinogradovi ja Lilia Märtmaa loodavas heliruumis rännatakse tuhanderuutmeetrilises hoones kõikjal kontaktivabalt lebades. «Tuleb ka enamik mu poegi-tütreid koos miniate-väimeeste ja lastega – kõiki kokku on 16,» jutustab Kati ja vakatab siis. «Ei, neid on ju 15, mis ma räägin ... Või ütlesin siiski õigesti – järelikult tuleb keegi lastest täna-homme Teatega!»

Kosmiline vägi

Hobuste jootmise järel suundume Südamesallu – selles kuuseringis on puud kasvanud südamekujuliseks katedraaliks. Edasi viib Kati meid väepaika, mis on naise sõnul Siiriuse ja Plejaadide ankur. «Mul polnud sellest enne aimu, kui hobused puhastasid platsi välja ja siis hakkas toimuma. Mu varasemates kodudes Liu ja Soone taludes juhtus sama. Hobuste järgi näen, kui ankrupaigas miskit teoksil – loomad jälgivad huviga, kuidas keegi läheb siit koju, keegi toodi asemele – toimus vahtkonna vahetus. Mina sellest midagi rohkem ei tea, kui pean – selleks, et kohta hoida ja teenida.»

Kujutlen, et meid ootab ees riituseplats, ent on lapike maad, mis üsna sarnane ümbritsevaga. Kati: «Ma ei ole enam nii titt, et vajaksin kostüümidraamat ja uugapuugat. See on wannabe’de faas, kui on vaja ülemäära tilinaid. Tore, kui sul need on, aga olen oma trummid oma õpilastele kinkinud. Minu palvehelmed on ... hobused ja tervik.»

ERILINE SIDE: Raskeveohobune Diana de Beauvais saabus Altweskile Ridalepa kasvandusest pooleaastase varsana. «Ta kohtleb mind nagu väikest emmet ja jumalannat – lõpmatult heatahtliku ja aruka koostöövalmidusega,» on Kati heldinud. (Robin Roots)

Vaba vaim

Kati väidab, et maagiaga tema ei tegele. «Olen esteet ja müstik. Indigona tulin suhteliselt varajase ešeloniga ja pioneeri roll on olnud päris ränk. Oled kogu aeg justkui teistsugune, ise teades, et inimene peabki selline olema – vabalt loov ja armastav valgus. Meil kõigil on eelmistest eludest karmalist jura, mida tuleb lammutada. Aga teisalt õpid jamadest läbi tulles teisi juhendama. Ükski asi ei ole siin maisel matkal viga, ent see selgub pärast.»

Näiteks eelmisel aastal Rapla kalmistul töötamine – üldkasulik töö, mis määrati Katile tema sõnul autosõidu eest, mida ta ei mäleta, viis naise ajalooliste suguvõsade hauaplatse hooldama. See aga inspireeris ta raamatut «Contra Mortem» ning tõi tänu muinsuskaitsjatega kalmistu kabelis kohtumisele Altweskile muinsuskaitse avariitööde toetuse, uue hingamise ja elujärgu. «Absoluutselt kõik on üleval seatud nii, et kui tahes suurde ämbrisse astudes võid avastada, et ses ämbris on kõik see, millest ehitad üles uue enda.»

Suur-suur pere

Miks kannab Kati Saara viimasel ajal tiitlit madre? «Sest mu poeg Richard on Püha Graali ordurüütel ja tema emana olen automaatselt madre da familia. Kuna see on püha teema, siis selle vastu ei põtkita,» vastab suure pere ema, keda lapselapsed siiski mummiks kutsuvad. «Mõni mu teismeline ütleb ka emps, aga tasapisi lähevad kõik madre peale.»

Kati lastest elab temaga koos pesamuna Indira. Poeg Richardil (32) on koos isa Aloga ronirobotite firma Robots for Humanity, mis katab ka väljaspool Eestit seinu kunstiga. Vanimal tütrel Margaretal (28) on oma puhastusfirma; Brigita (23) läks tagasi ülikooli muusikat ja kultuurikorraldust õppima; poeg Aleksander (18) on koos mõrsja Sofiaga sotsiaalmeedia influencer’id. Vanaema rollis on Kati tänu Richardile ja Margaretale, kel kummalgi kaks last, ning Brigitale, kel tütar. Kati kaasal Robertil on 20aastased kaksikud.

KULDNE NOVEMBER: Varem elutsesid Vigala jõekäärus ainult pokud, ohakad ja nõgesed. Kati ja hobuste saabudes kinkis kohavaim tänutäheks pühendumise eest jumaliku angervaksavälja ning selle ümber põdrakanepit, saialilli, kummeleid, raudrohtu, palderjani, kuldvitsa, punet ja maranat. (Robin Roots)

Sõnum Universumile

Selleks, et kanda abikaasaga sama vana slaavi nime, tuli tegeleda ka bürokraatiaga, sest keeleseaduse järgi peaks Katigi uus nimi olema Borodin. Naissoo lõpuga Borodina jaoks tuli ministeeriumist luba küsida. «Mis siis ikka, küsisime,» meenutab Kati ja lisab, et kooselu vormistati ametlikuks seepärast, et nii väärikas koht nagu Altweski vajab väärikat lähenemist igas aspektis. «Abielu on ju julguse ja otsustamise küsimus – vot ei istu pidevalt kohvri otsas mentaliteediga – kui enam ei viitsi, siis laseme lesta. Ja kuidas teisiti anda kogukonnale ja Universumile teada, et meie kavatsus on kestev?»

Siiski nendib naine, et Robertile oli tema otsa komistamine sügav šokkide jada. «Mu väekas sõpruskond vallutas võsastunud varemed talgutega. Keerutasime ka Robertit etenduste-kontsertide karussellis, mis oli talle tundmatu teema, ja ta astus ka lavale – keskealise printsina! Nüüd jälgib Robert isaliku stoilisusega, kuidas ma ravimtaimede ja loomrahvaga askeldan ning 14 hektarit kõrgeimas võimalikus sageduses hoian. Kõva mees, pole midagi öelda!»

Kati tarkuseteri

  • Mida vajad ja väärtustad, tulebki. Oma tähelepanu keskendamise ning iga hingetõmbega palvetades lood uue vibe’i ja mustri, annad kosmilisele kataloogile tellimuse, mis täidetakse rõõmuga.
  • Asju tuleb teha seni, kuni naudid. Kui teed sundusest ja orjamentaliteediga, nii et see pole enam mäng, siis rikud põhireeglit, miks me siia planeedile tuleme. Meie ülesanne on õppida naerma ja olla õnnelikud.
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?