Omastehooldamine ei pea olema eneseohverdus. Kui kaua seda ise teha ja millal otsida abi?

Kerti Tamm, 11. november 2020

On loomulik, et me tahame oma pereliikme eest ise hoolt kanda ja seda soovib kindlasti ka abivajaja. Ometi tuleks endale aru anda, kui kaua ja millise hinnaga seda abi on võimalik osutada nii, et oleks jaksu ja enda tervis ning mõistus tervena püsiks.

60aastane Karin sai ühel juulikuu varahommikul tööle minnes telefonikõne. «Karin, Toivoga on halvasti. Ta on koomas, teda viiakse kiirabiga Tartu Ülikooli kliinikumi,» kostis telefonitoru teisest otsast murelikult 59aastase Toivo pea poole noorema töökaaslase Madise hääl.

Karini elu muutus sellest hetkest alates tundmatuseni.

Toivo jäi õnneks ellu, kuid raske insult viis ta nädalateks koomasse, mis tegi seni peamisest pere toitjast abivajaja. Karin pidi samuti töölt koju jääma, sest Toivo vajas igapäevaselt abi toidu kättesaamisel ja söömisel, liikumisel, samuti ravimite manustamisel ja hügieeniprotseduuridel.

Naine kasutas ära kõik pere säästud ja ka enne haigestumist võetud laenuraha, et ehitada ümber vana talumaja sissepääs ja tuba, kus Toivo pärast taastusravi elada saaks. Lapsed aitasid võimaluste piires samuti, paraku ei võimaldanud nende sissetulekud vanemate kulusid kanda. Pigem olid just vanemad olnud need, kes enne Toivo haigestumist oma täisealisi lapsi abistasid.

Kui saaks vaid tööle

Praeguseks on insuldist möödas üle aasta. Mees paraneb, kuid taastumine toimub pisikeste edusammudega. Tänaseni on raske tema kõnest aru saada, liikuda suudab Toivo vaid väga lühikesi vahemaid. Sedagi peamiselt ratastoolis või iseseisvalt tugede najal.

Lisaks töökohtadele tuli perel loobuda ka harjumuspärasest elust, sest napp omastehooldaja sissetulek ning töövõimetuspension jäävad tublisti alla varasemale sissetulekule. Kui varem oli Karinil ja Toivol võimalik toetada ka lapselapsi – osta neile kinke, viia kinno ja mängutuppa, siis nüüd tullakse ise kuu lõpuks vaevu ots otsaga kokku. Sedagi vaid tänu väga säästlikule toidukorvile. Nõuavad ju Toivo igakuised ravimid, isikuhooldusvahendid ja laenumakse oma osa.

Karin teab, et üksi ei suuda ta kunagi teenida sama sissetulekut, mida varem kahekesi saadi. Kuid lisaraha võimaldaks perel paremini toime tulla ja tööl käimine tooks tagasi kaotatud sotsiaalse elu ning usu helgemasse tulevikku. Toivo enesetunne ja võime iseseisvalt hakkama saada on paranenud ja naine usub, et ta saaks vajadusel ka mõne tunni eemal olla, kuid tervet päeva mees üksi hakkama ei saa.

Karini sõnul on kõige keerulisem oma mõtete juurest aga teostuseni jõuda. Talle soovitati varem pensionile jääda, kuid see kahandaks tulevast pensionisummat. Teadmatus, mida peaks edasi tegema ja kelle poole oma murega pöörduma, süvendab murekoormat veelgi.

Oma pereliikmele hooldaja palkamine ei võrdu tema hooletusse jätmisega

Lii (46 a) on pidanud hooleandja ametit CareMate’i hooleabiplatvormi vahendusel 2020. aasta kevadest, kui tundis missiooni abistada neid inimesi, kes enda eest hoolitsemisega enam ise hakkama ei saa.

Lii (Erakogu)

«Olen viimased 22 aastat töötanud massöörina ja kuna olen iseenda tööandja, saan võimaldada paindlikku töögraafikut, et külastada vajadusel kaks kuni kolm korda nädalas oma hoolealust.»

Lii jõudis hooleandja ametini tänu oma kogemusele lähedase hooldajana. «Minu ema jäi aastaid tagasi olukorda, kus omapäi tegutsemine ja üksiolek ei tulnud enam kõne allagi. Sel ajal puutusin esimest korda kokku keerulise olukorraga, mis mõjutab automaatselt kogu perekonda. Aastate jooksul ema hooldades nägin hoolekandeteenuse kitsaskohti. See sai minu puhul tõukeks, et teha endale põhjalikult selgeks abistaja roll ja omandada selleks vajaminevad teadmised ning oskused.»

Omastehooldaja elukvaliteet ei tohi halveneda

Praegu hooldab Lii eakat daami, kes jäi kodus kukkumise järel lamajaks ja kelle perel tuli palgata abiline. «Minu hooldatav vajab abi pesemisest kuni söötmiseni välja, samuti lamatiste profülaktiliseks raviks ja hoolduseks. Pere pöördus abi saamiseks CareMate’i platvormi kaudu minu poole ja mul on hea meel tõdeda, et nad on igati minuga rahule jäänud. Samuti on rahul eakas abivajaja ise, kuna ei pea lahkuma oma armsast kodust hooldekodusse.»

Oma lähedast hooldanud Lii teab, et olukorras, kus kodus on hooldust vajav lähedane, oleks mõistlik abi otsida. «Igasugune abi, mis võimaldaks hooldajal jätkata oma palgalist tööd, on tänuväärne. Kasvõi seetõttu, et nii saab ära hoida olukorra, kus aastate pärast on peres juba mitu abivajajat. Näen igapäevaselt, kui suur tugi on lähedase hooldamiseks palgatud hooleandjast perekonnale.»

Hooleandja saab abi pakkuda vastavalt vajadusele, alates 45 minutist päevas kuni paari tunnini nädalas või kuus. Ta saab aidata haiget igapäevaste toimingute juures, nagu riietumine, toidu valmistamine, söötmine, nahahooldus, rohtude manustamine, pesemine, kuid võib ka välja jalutama viia või arsti juurde toimetada. 

Lii tõdeb, et kui ta oleks praegu Kariniga sarnases situatsioonis, lubaks ta kindlasti võõral end aidata. «Tänasel päeval ei peaks olema kuidagi häbiasi paluda endale koolitatud inimest appi. On tähtis, et omastehooldaja töökoht säiliks ja elukvaliteet ei halveneks.»


Kõige keerulisem on abi otsimine

Küsimustele vastab Ivar Paimre, omastehoolduse eestkõneleja ja Euroopa omastehooldajate ühenduse Eurocarers juhatuse liige

Ivar Paimre (Erakogu)

Kuidas peaks Karin sellises olukorras käituma? Kelle poole tuleks tal oma murega pöörduda?

Kuna hooldusvajadus tekib ootamatult, tuleb esimene šokk võimalikult kiiresti läbi põdeda. Nii tekib valmidus kohaneda uute oludega, võtta vastu informatsiooni, mis senisesse argipäeva ei ole kuulunud. Ideaalses maailmas oleks esimene tugi juba tervishoiusüsteemist – haigla sotsiaaltöötaja. Tema saab olla esmaseks toetajaks vajaliku teabega ja julgustada looma kontakte juba haiglaravi perioodil. Juhatada teed kohaliku omavalitsuse sotsiaalspetsialistide juurde, tagada asjakohase kontakti perearstiga, aidata erinevate tervishoiuteenuste ritta seadmisega ning valmistada ette võimalikult sujuvat kojujõudmist.

Kui neid niidiotsi ei ole kätte juhatatud, tuleb tekkinud küsimustele vastused leida oma jõududega. Kindlasti tasub pöörduda interneti otsingumootorite poole, kus otsingusõnad «hooldus», «hooldusvajadus», «abivahendid», «hooldusteenused» juhatavad teed abi suunas. Loomulikult tuleb kõik oma küsimused, mida sõnastada osatakse, esitada lähimale spetsialistile, kellega kokkupuude on. Sedapuhku on märksõnad kohalik omavalitsus, perearst, sotsiaalkindlustusamet. Samuti erinevad huvikaitseorganisatsioonid ja ühingud, kes saavad vastavalt oma võimetele aidata.

Kas ja millist abi on tal lootus oma mehe omastehooldajana riigilt või kohalikult omavalitsuselt saada?

Abi võib küsida nii kohalikult omavalitsuselt kui ka riigilt. Seda peamiselt informatsiooni, teenuste ja toetuste vormis. Sotsiaalhoolekandeteenused, mis on kohaliku omavalitsuse pärusmaa, on enamasti ühe kontakti, avalduse, hooldusvajaduse hindamise ja otsuse kaugusel.

Abivahendid, mis on vajalikud hooldustoimingute läbiviimiseks ja iseseisvuse toetamiseks, on enamasti soodustingimustel perearsti visiidi ja Sotsiaalkindlustusametile esitatava abivahendikaardi taotluse kaugusel. Valikute tegemisel on abiks ka abivahendite ettevõtted.

Tervishoiuteenuste osas on keskseks kontaktiks kindlasti perearst ja peamine raviarst, kes suunavad otsuste tegemisel. Hoolduse seadmine ja hooldaja määramine koos võimalusega saada hooldajatoetust toimub kohalikus omavalitsuses. Tingimused selle protsessi edukaks läbimiseks seab kohalik omavalitsus ise. Kindlasti tasub selle tee valimisel väga selgelt hinnata enda võimekust ja valmidust hooldajaks asuda ning hooldust pakkuda.

Otsuseid on vaja langetada mitmeid ja nende juures on spetsialistid kahtlemata toeks. Samas tuleb olla valmis korduvaks asjaajamiseks, mis võib olla aja- ja vaimunõudlik, kuid viib enamasti soovitud sihile. Me saame paremaks kogemuste, õnnestumiste ja tagasilöökide kaudu.

Kas KOV peab abistama või võib ka abistamisest loobuda?

Kohalikul omavalitsusel lasub kohustus korraldada hoolekandelist abi. Selle tarbeks on oluline hinnata hooldusvajadust, hoolduskeskkonda ja muid ressursse, mis hooldusega seonduvad. Tasub meeles pidada, et keegi ei ole kohustatud ise oma võimete piire kombates hooldama, vaid on loomulik langetada jõukohaseid valikuid.

Samuti on kohaliku omavalitsuse pädevuses toetada inimesi majandusliku toimetulematuse korral. Sellistel puhkudel saab täpsema teabe spetsialistidelt, kuidas abi inimeseni jõuab.

Abistamisest loobumine ei ole kohalikele omavalitsustele omane, kuid kindlasti esineb olukordi, kus kehtiv töökord võib tekitada segadust ja erimeelsusi, ka lootusetuna näivaid olukordi, kus siiski on lahendus olemas. Müüt, et laste ja lastelaste olemasolul jääb inimene abita, ei pea enam ammu paika. Tähtsam on abivajaduse hindamine, sobivate toetusmeetmete valik ja valmidus abi vastu võtta.

Kõik otsused abi anda või sellest keelduda esitab kohalik omavalitsus kirjalikult, nii on võimalik alati veenduda, et kõik nüansid on läbi kaalutud ja olukord pooltele selge.

Kas omavalitsuste lõikes on teenused ja toetused samad ning kui ei, siis millest toetuste/teenuste valik sõltub?

Hoolekandelised teenused, mille korraldamine on kohalikele omavalitsustele kohustuslik, on üle Eesti samad. Kindlasti on kohalikke omavalitsusi, kus pakutav abi võib olla täiendatud muude sobivate teenustega, mis toetavad nii hooldusvajadusega inimest kui ka tema pereliikmeid.

Toetused, mis ei ole riiklikult kehtestatud, erinevad omavalitsuste lõikes. Samuti on teenustel erinevad hinnad, kuid kehtib põhimõte, et teenuse maksumus ei tohi olla takistuseks teenuse kasutamisel. Põhimõtted, millele abi pakkumine on rajatud, kehtivad üle Eesti. Abisaamine sõltub tihti kohalikest oludest, teenusvõimalustest nii sotsiaalhoolekandes kui ka tervishoius, teistest kogukonnateenustest ja keskkonnast. 

Kindlasti on inimeste valmisolek ja teadmised oma lähedasele hoolduse tagamisel erinevad. Küll aga on süsteem, mille piires toimetada, ühetaoline ja ligipääsetav kõigile. Sageli võib otsustavaks saada püüdlikkus oma soovide ja tahtmise elluviimisel, teadlikkus teenustest, toetustest ja abivahenditest. Määravam on siiski tegelik abivajadus ja valmisolek abi vastu võtta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?