Moekunstnik Anu Hint: „Ajakirjade sirvimisega head maitset ei arenda.“

Verni Leivak, 11. november 2020

«Olen tänaseks jõudnud selleni, et mind ei huvita niivõrd inimese riietamine, kuivõrd inimestele elamuste pakkumine,» tunnistab moekunstnik Anu Hint, kelle aastatepikkune töö hinnati kunstipreemia vääriliseks.

Kristjan Raua nimelise preemia pälvis Anu (59) Eesti Moekunstnike Ühenduse näituse «Eestlane olla …» koostamise ja kureerimise eest, mida on 11 aasta jooksul eksponeeritud kolmeteistkümnes riigis. Näitus pole koostatud pelgalt teiste kunstnike töödest – Anu ise lööb samuti kaasa, peale rõivamudelite on tema pildistatud näituse esimesed fotokollektsioonid. «Eesti naised on alati olnud väljapeetud riietujad, neid iseloomustab põhjamaine minimalism. Tore, et kantakse ka kauneid omavalmistatud mantleid ja jakke, kindaid ja mütse.

Käsitööoskus ja taaskasutus on paljude eesti naiste seas alati hinnas olnud,» lausub ta. «Eestlane olla …» ongi koostatud rõivataiestest, mille inspiratsiooniks on rahvariidete detailid, mis sobitatud julgelt tänapäeva. Silm puhkab ja süda rõõmustab.

Hindab võhivõõraste tunnustust

Kristjan Raua preemia oli Anul käeulatuse kaugusel ka paar aastat tagasi, kui ta oma nime nominentide nimekirjast leidis. Toona jäi puudu vaid üks hääl, seda parem tunne oli preemiat pälvida nüüd.

«Kolleegide tunnustus soojendab südant ja tekitab tunde, et olen ehk siiski käinud õiget teed pidi,» tõdeb Anu. «Tunnustus on ka kohustus, trummipulki ei saa nüüd niipea nurka visata.» Moekunstnik lisab, et muidugi on tunnustus ka see, kui mõni tema loodud rõivaeseme omanik jagab komplimente, mida kandjale tehtud. Just võhivõõrastelt tulnud impulsiivne tunnustus tundub Anule eriti autentne – sellest jagub rõõmu mitmeks päevaks.

Eesti Moekunstnike Ühendust veab Anu juba 13 aastat ja tema tööks on näituste-töötubade korraldamine ühenduse 48 liikmele. Südamelähedasemad näituste teemad on olnud loodushoid ja meie juurte väärtustamine. Paljusid väljapanekuid seob taaskasutuse teema ja iga näitusega peetakse oluliseks arutu raiskamise vältimist – näitusemudeleid on valmistatud lisaks taaskasutuskangastele ka mulaažipaberist.

«JUURTE JUUREST»: Osake tänavusest Eesti Moekunstnike Ühenduse näitusest Hobusepea galeriis. Paremal on mudel, mille Anu pühendas oma emale Elvele – tema foto on jakil ja jaki kohal. Vasakul on õetütre Joan Hindi foto – mudel koosneb Anu kudumist ja Joani firma Guild pükstest. (Erakogu)

Ema alateadlik mõju

Anu meenutab, et nõukogude aja tüdrukute peamised lõbustused olid õuemängud ja joonistamine: «Tegime õdedega pabernukkudele ohtralt kleite, lappasime kodumaist ajakirja Siluett ja Kuubas ilmunud Mujerest ning lõikasime sealt välja fototaustaga rõivaid.»

Rahvakirjanikust isa Aadu Hint näitas kunagi üht tütre joonistatud vildakat kriipsukuju pilti maalikunstnikule Märt Bormeistrile ja too arvas, et selles leidub palju dünaamikat. Ilmselt just seetõttu tüdruk kunstikooli suunatigi – kunstnikuks saamine oli toona prestiižne.

«Hiljem kunstiinstituudis moe eriala valimisel mõjutas mind nähtavasti alateadlikult kaunis ja elegantne ema Elve, kes pidas oluliseks korralikku riietust. Lisaks kodukitlitele armastas ta kanda õmblejannade käest tellitud rõivaid,» räägib Anu.

Tõsi, esimesel katsel ta ihaldatud erialale sisse ei saanud. Konkurss oli kõva, kaksteist inimest kohale. Kunstiinstituudi lõpetas 1980ndatel igal aastal vaid kolm-neli moekunstnikku, keda kõiki ootasid töökohad.

Kollektsioon ERKI moesõu (1985). (Erakogu)

Moemaja andis tiivad

Anu Hindi nimi sai tuntuks 1980ndate teisel poolel Tallinna Moemaja palgal olles. Töökoormus oli minimaalne, iga moekunstnik pidi kuus disainima vaid 11 mudelit, mitu korda vähem kui praegused disainerid moetööstuses.

Lisaks korraldas moemaja kaks korda aastas moedemonstratsioone, mille kollektsioonide loojad said end võrdlemisi vabalt tunda ja Anu kasutas seda koos kolleeg Ivo Nikkologa agaralt ära. Peale selle liikus moemajas palju välismaa ajakirju ja seal nähtu andis julgust veelgi juurde. Kollektsioonide loomiseks sai valida Nõukogude Liidus valmistatavaid kangaid ja jutt, et tol ajal midagi saada polnud, ei vasta tõele – Gruusia akrüülita valmistatud villased kangad näevad siiani head välja, samuti oli Ukrainas toodetud siid tiheda koega ja väga kvaliteetne.

Kollektsioonide valmimisele aitas kaasa kogu moemaja kollektiiv: konstruktorid, rätsepad, jalanõude ja peakatete valmistajad. Anu ise tegeles siiditrükiga, keerulisemad kaunistusvõtted valmisid sõna otseses mõttes põlve otsas. Ehteidki oli võimalik juurde tellida, nii et iga kollektsioon sai täisviimistluse. Nii saabus ka tunnustus üleliidulistel moekonkurssidel. Tänu Saksa sponsoritele õnnestus kollektsioone näidata ka avangardimessidel Münchenis, Viinis ja Hamburgis.

Kollektsioon «Pastelne kevad» (1987). (Erakogu)
Tallinna Moemaja kollektsioon (1989). (Erakogu)
Kollektsioon «Pruutkleidid» (1990). (Erakogu)

Suurimad õnnestumised

Oma karjääri esimeseks suurimaks õnnestumiseks peab Anu ERKI moesõul esitletud kollektsiooni «Must-valge», millest Gruusia kunstiakadeemia tudengid tegid koopia. Õnnestumine oli ka kunstiinstituudi diplomitöö, mille Tallinna loomaaed giidide rõivastuseks ostis. Tallinna Moemajas töötamist peab Anu suureks vedamiseks ja sedagi, et 1990ndatel moeilmas tegusid teinud Enelin Meiusi ta filmi «Need vanad armastuskirjad» kostüümikunstnikuks kutsus.

Enelini firma kunstnikuna sai ta esitleda oma kollektsioone 1991. aastal Pariisi Printempsi kaubamaja kuppelsaalis ja aasta hiljem New Yorgis peetud ESTO-l.
Hilisemast loomest on märgilised fotonäitus Adamson Ericu muuseumis (2007) ja rõivanäitused Vabaduse (2011) ning Hobusepea galeriis (2014), kus ta valget värvi kollektsioonid videopildiga ühendas. «Panin merelained, lumehelbed, lilled ja lehed mudelite pindadel liikuma, tundsin end nagu jumal!» naljatleb kunstnik.

LOOMAAIA GIIDIVORM: «Õnnestumine oli ka kunstiinstituudi diplomitöö, mille Tallinna loomaaed giidide rõivastuseks ostis.» Aasta oli 1985. (Erakogu)

Kallis Eesti mood?

Räägitakse, et ideed on õhus ja need tuleb lihtsalt kinni püüda. Põhimõtteliselt on Anu sellega nõus, ehkki leiab, et sajaprotsendiliselt sarnaseid asju erinevatelt loojatelt sündida siiski ei tohiks.

«Et olla trendikas, on moe alal kopeerimine pigem soovituslik, eriti neile, kes moe kaudu raha tahavad teenida,» sõnab ta. «Samas on moe kummardamine siiski ebameeldiv, sest see väldib kõigi inimeste võrdset õigust oma loomingu tunnustamisele. Mind häirib, kuidas vabakutselised kunstnikud tegelevad kunsti maaletoomise projektidega. Püütakse jäljendada seda, mis läänes tunnustuse saanud ja mis hetkel popp. Kultuurse rahvana võiksime usaldada iseend ja otsida seda õiget omaenda seest.»

Sarnaselt paljude teiste moekunstnikega on Anu oma töid hiljemgi väljaspool Eestit näidanud, kuid imet ei sündinud ja võimsaid tellimusi ei järgnenud. Tootjaid ja kaupu on liiga palju. Kunstnikud, kes palganud endale tugeva promomeeskonna, pälvivad ehk piiri taga mõneks ajaks tähelepanu, kuid pööravad peagi pilgu tagasi kodumaa poole ja tunnistavad, et nende koht on seal, kus elavad lojaalsed kliendid. Ei maksa unustada, et ükski eestlasest moekunstnik ei kuulu saja maailma hinnatuma moedisaineri hulka.

Jah, Anu loodud Tallinn Fashion Weeki kollektsiooni kleidid leidsid Jaapanis edasimüüja, kuid seda peab ta ise väikeseks saavutuseks. Nii mõnigi diil on jäänud katki sel lihtsal põhjusel, et Eestis toodetud mudelid on liiga kallid. Bangladeshis toodetuga ei suuda me võistelda. Samas pole meil ka piisavalt rikkaid, kes tahaks maksta 10 000 eurot kleidi eest.

TALLINN FASHION WEEK: Aastal 2016 astus Anu üles musta-halli-valge kollektsiooniga. (Erakogu)

Tõeline kunstielamus

Kui Eesti moekunstnikest Anul oma lemmikut pole, siis juba pikemat aega on ta imetlenud Alexander McQueeni. Ülimalt andeka mehe austajad püstitasid 2010. aastal Londonis Victoria ja Alberti muuseumis rekordi, kui külastasid näitust ööpäev läbi.

«See oli ka mulle tõeline kunstielamus,» kostab Anu. «Viimasel ajal ei taha aga välismaal isegi moekauplustesse siseneda, sest nii palju näeb tõeliselt koledat disaini. Näiteks kalipsomaterjalist kleidid – kellele neid vaja on?»

Heas mõttes on jäänud oma rõivavalikuga silma ka Melania Trump – väärikas elegants segatuna väikeste moekate vimkadega. «Väga kurb, kui ta nüüd areenilt kaob,» tõdeb moekunstnik.

ISIKUNÄITUSELT: Pildil Anu koos tütre Mari-Annega oma isikunäitusel 2014. aastal Hobusepea galeriis. «Videopildi filmisin ise ja tütar monteeris.» (Erakogu)

Kuidas head maitset arendada?

Presidendi korraldatud vabariigi aastapäeva vastuvõttudele on Anu valmistanud alati mõne kleidi. Tema hinnangul on peokülaliste kostüümid enamasti stiilsed ja väljapeetud, kuid Ameerika unelma stiilis kleit, Jaapani kimono või idamaine sari võiks selle õhtu valikust siiski välja jääda.

Anu tänab kõiki, kes Eesti disainerite loomingut hindavad. Ometi ei meeldi talle lugeda peojärgseid edetabeleid, kus hinnangut andvad moeasjatundjad oma sõpru ja sõprade loomingu kandjaid kiidavad. «Miskipärast pole nendesse nimekirjadesse sattunud ükski kauni kleidiga vanem peokülaline, vaid ikka noored ja modellimõõtu,» imestab ta.

Ja ütleb välja tarkusetera: «Maitset saab arendada näiteks kunstinäitusi külastades või loodust vaadates. Moeajakirju sirvides mitte, stilistikad on muutunud aina pöörasemaks ja igaüks, kes moekülgi tõsiselt võtab, võib sattuda naerualuseks.»

Enam-vähemgi tipp-topp väljanägemiseks soovitab ta hoopis hoolitseda oma keha eest, sest kui keha on heas vormis, leiab lihtsalt ka sobivaid rõivaid.
Mida aga võtab naine ette kunstipreemia rahaga? «See läheb kere remonti,» lausub Anu muiates. «Selle summaga midagi väga erilist korda saata ei saa, aga hea meelega läheks ümbermaailmareisile!»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?