83aastast Margarita Voitest ähvardab kodust ilmajäämine: „Kuratlikult halvasti on see kõik mõjunud.“

Verni Leivak, 30. oktoober 2019

Täna saab 83aastaseks Eesti muusikateatri prima donna assoluta, koloratuursopran Margarita Voites. Ent juba viimased veerandsada aastat pisendab naise igas päevas rõõmu üks painav mure.

Tänavu aprillis otsustas ringkonnakohus, et armastatud lauljanna 2002. aastal erastatud maja Meriväljal kuulub õigusjärgsele pärijale ja kinnisvara tuleb vabastada. Margarita heidab pilgu aknast välja ja lausub tasasel häälel: «Puud on nii suureks kasvanud, boože moi! ...» Lauljanna abikaasa Juhan kinnitab kõrvalt, et aastakümneid kestnud omandisaaga on nende mõlema iseloomu ja tugevust aidanud üksnes põlistada. «Need aastad, mis möödunud tõe, õiguse ja õigluse eest võideldes, on meile mõlemale kindlasti rohkesti võitlusvaimu, aga ka aastaid ja tervistki juurde andnud.»

Margarita lisab juurde, et on ikka ja alati olnud selline nagu kunagi tema Merivälja koduaeda istutatud Kreeka pähklipuu viljad – iseloomu ja kõva koorega. Sestap on vastu võetud otsus kodu nimel viimse võimaluseni võidelda. «Enne ei saa teispoolsusesse minna, kui võit on lõplikult käes,» kostavad Juhan ja Margarita kui ühest suust.

VANA PUHVETIKAPP: Väärikas mööbliese on Margarita vanemate pärandus ja toodud Merivälja majja juba pool sajandit tagasi. (Kalev Lilleorg)

Pärl, karikakar, kummel

Ent vaatamata räsivale murele on Margarital endiselt noor hing, mis annab endast igal hetkel märku huumorimeele ja kiire reaktsiooniga. Faktidele tuginedes eostati tulevane primadonna Harkovi linnas, kuid ilmavalgust nägi Margarita hoopis Moskvas. Sõjaväeinsenerist isa Arthur Richard elas sõjatehaseid väisates liikuvat elu. Sõltuvalt sellest ka pere. Lauljanna vanem vend sündis Gžatskis ehk hilisemas Gagarinis, teine vend Leningradis.

Isa olevat pikalt mõelnud, mida tütrele nimeks panna. Ja leidis siis, et kõige ilusam nimi on Tatjana. Vanem vend arvas seevastu, et Tanja on külanaise nimi ja see küll õeraasule ei sobi.

Läks siis isa haiglasse, kuhu ema Tamara eelmisel ööl sünnitama viidi. Ja kirjutas emale, mis ometi tütrele nimeks panna. Ema vastas: «Paneme Margarita.» Nii asi jäigi.

«Alles hiljem selgus, et Margarita tähendab kreeka keeles «pärli», prantsuse keeles on see aga «karikakar» ja «kummel» ka vist,» muigab sünnipäevalaps. «Imelik, eks ju. Seda esimest sain alles paari aasta eest teada.»

(EESTI TEATRI JA MUUSIKAMUUSEUM)
KUULUS KOLORATUURSOPRAN: Margarita oli viis aastat Vanemuise ja 20 aastat Estonia teatri solist. Lauljanna esines korduvalt ka Moskva Suures teatris, kuid ütles ära jäädavalt Moskvasse kolimisest. (EESTI TEATRI JA MUUSIKAMUUSEUM)

«Ja – artista!»

Kuna tüdrukutirtsu ema pidi tihti haiglas olema, oli just isa Margarita mälestustes see, kes talle eestikeelseid hällilaule laulis.

Esimesed etteasted tegi piiga kolmeaastasena. Otsis mõned ema riided ja kingad kapist välja, pani need selga-jalga ning hakkas külaliste tulles samuti kauni häälega õnnistatud isa kõrval seltskonda lõbustama. «Ja – artista!» hüüdnud väike Rita. Kust väike laps seda sõna «artista» ehk «artist» kuulis, ei osanud isegi ema seletada.

«Olen selles mõttes põnev segu, et kuigi ema sündis ja kasvas Tallinnas, voolas temas nii poola kui ka vene verd. Isa oli aga pärit Viljandist. Mulk, nagu öeldakse,» tähendab lauljanna.

Kahjuks viis karm sõda elust mõlemad vennad ja nii jäigi vanematele vaid Rita. Margaritale ja tema abikaasale Juhanile sündis kaks poega Aimar ja Sven, kes on ka koos tublide miniatega järeltuleva põlve eest hoolt kandnud. Lapselapsi on Margarital-Juhanil üheksa ja lapselapselapsi neli. Viimastest kolm on tüdrukud, üks aga poiss, kellele pandi vaarema isa järgi nimeks Marten Richard.

Mõnus aasimine

«Ta ei laula kunagi häält lahti,» ütleb Juhan Margarita loomulikku annet silmas pidades ja eelistab end abikaasa sünnipäeva puhul pisut tagaplaanile hoida.

«Ära valeta!» hüüatab seepeale Margarita. «Ära nüüd niimoodi ka räägi, et ma häält lahti ei laula. Alati ikka proovin enne järele.»

«Noh, võtame või selle viimase saate, kui sa telekas olid. Läksid ja kohe laulsid,» ei jäta Juhan asja sinnapaika.

«Mina? Ei laulnud ju,» ei jää kaasa grammigi alla. «Mida sa nüüd räägid? Ah see,» meenub lauljannale too Maire Aunaste juhitud saade nüüdseks hingusele läinud Tallinna Televisioonis. «Ma ju ikka enne kodus proovisin.»

«Kodus proovisid, aga seal sa enne ei proovinud,» lausub mees.

«Kraaks!» hüüatab Margarita vägagi laulval toonil vastu ja puurib oma suured tumedad silmad abikaasa silmadesse.

LAPSELASTE KINGITUS: Margarita hoiab käes aplikatsiooni, mille meisterdasid vanema poja Aimari tütred Siris ja Airis. «Kõige toredam aeg oligi siis, kui lapsed sündisid. Ja kui lapselapsed tulid.» (Kalev Lilleorg)

Esimene armastus kestab

Paar on abielus olnud juba 60 pikka aastat. Ja mis kõige huvitavam – Margarita, kes usub väga tähemärkidevahelist sobivust ja saatust, ütleb, et tema Skorpionina ja Juhan Jäärana ei pidavat teooria järgi üldse kokku klappima.

Tuttavad on Ats ja Margit, just sellised olid kunagi nende hüüdnimed, juba 1954. aastast.

«Viis aastat kura-marineerisime,» täpsustab Margarita. «Lõpuks küsisin, kaua sa minuga marineerid? Juhan oli minust klassiga üks aasta ees, ehkki oleme ühevanused. Mina läksin ju Novosibirskis peaaegu kaheksa-aastasena kooli.»

Niisiis lõpetas Juhan Treffneri kooli aasta enne, kui Margarita Tartu 2. keskkooliga maha sai.

«Kohtusime nii, et mu sõbranna tõi ta koos pinginaabri Mardiga mulle koju,» räägib sünnipäevalaps. «Oskasin pasjanssi laduda ja ütlesin Juhanile, et tule, ma panen sulle. Istus mu kõrvale ja sähmakas käiski läbi.»

Juhan läks EPAsse põllumajanduse mehhaniseerimist õppima, Margarita proovis žurnalistikasse, aga astus sisse hoopis bibliograafiasse, ent kutsuti juba siis Tallinnasse laulukonkursile. Läks võitjana Eestit Moskvassegi esindama.

Pärast konservatooriumi lõpetamist Linda Sauli käe all järgnesid aastad Vanemuises. 1969. aastast astus aga Margarita kõigi rõõmuks juba Estonia lavale. Ent kumb on elus tähtsam olnud? Karjäär või isiklik elu? «Mõlemad on tähtsad. Lasin elul lihtsalt kulgeda,» vastab lauljanna.

Ilusad aastad uues kodus

1969. aasta oli Voitese perele üldse tähelepanuväärne. Peale selle, et naisest paarikümneks aastaks ooperiprimadonna sai, pälvis ta teenelise kunstniku aunimetuse. Viis aastat varem sündis vanem poeg, seejärel noorem ja neljaliikmeline pere kolis just Mustamäelt päris oma kodusse Meriväljale. See polnud küll uus, vaid juba 1922. aastal ehitatud maja.

Ministrite nõukogu autobaasi juhtinud Juhan sai krundi eeskätt tänu sellele, et see pikalt tühja ja mahajäetuna kükitas. Maja õiged omanikud ehk Amose pere oli aastakümnete eest Saksamaale naasnud ja siseministeerium, mille suvilana seda hoonet kasutati, ei saanud seda enam samal eesmärgil hallata. Nii hakkaski Juhan saatuse hooleks jäetud hoonet elamiskõlblikuks muutma. Eeskätt puudutas see põhjalikke sisetöid, muu hulgas kamina ja sauna ehitust ning uusi ruumilahendusi. Väljastpoolt piirdus pere vaid katusevahetuse ja maja värvimisega. Kõigeks selleks kulus kaheksa pikka aastat.

«Väga õnnelikud olid need aastad siin,» sõnab Margarita taas mõtlikult aknast välja vaadates.

Kui palju perekondlikke tähtpäevi ja muid sündmusi on siin maha peetud. Kui palju rõõme ja nukrustki läbi elatud. Lapsed suureks kasvatatud, kooli pandud. Ja kui palju tuntud ning põnevaid inimesi on Voitestel siin külas käinud! Eelkõige meenuvad neile Kanada bariton Louis Quillico ja Ukraina estraadilauljatar Sofia Rotaru.

Sisuliselt võõras, aga pärija

Idüll lõppes 1994. aastal.

Korraga ilmus pikki aastaid hoole ja armastusega hoitud ning riigilt erastatud kodule teab kust uus omanik. Keegi, kes olevat Amose ühe perepojaga lühikest aega abielus olnud ja lühikest aega kunagi selles Merivälja majas elanud, kuid lapse hoopis teise mehega sigitanud. Niisiis ei pärine inimene, kes nüüd Voitestelt kodu ära võtta tahab, isegi Amoste suguvõsast. Sisuliselt võõras, kuid seaduse järgi on tegu õigusjärgse pärijaga.

«Ma ei ole teda kordagi üle ukseläve lasknud,» tunnistab Margarita ausalt, kes 2002. aastal maja äragi ostis. Siis aga tühistati omandireformi aluste seaduse (ORAS) teatud punktid, mille tagajärjel tuli Saksamaale ümberasunute tagastamistaotlused üle vaadata.

Seadused on pidevalt muutunud ja korduvalt kohtuteegi jalge alla võetud. Kord kaldub kaalukeel Voiteste poolele, siis jälle mitte. Juhani-Margarita sõnul ongi see kõige hullem, et seadusandja pidevalt meelt muudab. Nemad leiavad hoopis, et tegelikult tuleks seadusi aastakümnete jooksul muutnud, väänanud ja ümber kirjutanud isikud vastutusele võtta. Ei saa ju ometi olla nii, et võid karistamatult lõputult asjatuid kannatusi tekitada.

Loobumine ei tule kõne alla

«Aga millegipärast kestab see kõik edasi,» möönab Juhan. Maja võeti omal ajal kohtuotsuseta linna bilanssi ja keegi pole selle eest perele raha maksnud. Õnneks on lubanud praegune linnapea Mihhail Kõlvart ja tema nõunik Erkki-Alo Kirde asjaga tegelda ja õigluse taas jalule seada.

Pole vähimatki kahtlust, et selline ebakindel olukord – mis sellest, et praegu elab majas vanem poeg oma perega – on veerand sajandiga pererahva ellu sügavad hingearmid jätnud. Teisiti ei saakski olla.

«Kuratlikult halvasti on see kõik mõjunud. Aga meie usume, et see lõputuna näiv jama on meil isegi aidanud eluvaimu sees hoida. Jõudu on see kõvasti andnud, karastanud ja meid tugevamaks muutnud, et kurjusele vastu astuda. Meil pole teist varianti isegi kaalumisel olnud,» ütlevad Juhan ja Margarita.

KODUMAJA: See maja Meriväljal on põhjustanud palju hingepiinu. «Tegelikult tuleks seadusi aastakümnete jooksul muutnud, väänanud ja ümber kirjutanud isikud vastutusele võtta,» leiavad Voitesed. (Kalev Lilleorg)

Veel üks valus õppetund elult

«Olen kogu elu suur loomaarmastaja olnud. Meil on kodus peetud üle 20 koera. Kutsikad meeldivad mulle eriti,» tunnistab Margarita. Ent kahjuks jäi nullindate esimesse poolde hirmus seik, mil lauljanna perelemmiku labradoriga mängides näovigastuse sai.

«Koer küll urises, aga mina ikka natuke narrisin,» meenutab Margarita. Korraga koer hüppas ja lõi hammastega nii kõvasti vastu huult, et tükk väljas. Koer ei hammustanud.

«See juhtus siinsamas, kus praegu kapp seisab. Varem oli selle koha peal diivan,» osutab naine vanematekodust toodud vanale ja väärikale puhvetikapile.

«Juhan pani tüki külmkappi,» läheb Margarita ajas tagasi.

«Destilleeritud vette,» täpsustab mees, «aga ikka ei kasvanud kinni.»

Margarita meenutab suure tänuga tohtrit, kes puusalt võetud nahast talle osaliselt uue suu moodustas.

«Operatsioon läks nii hästi, et see ei sega rääkimist ega laulmist,» konstateerib Juhan.

«Hästi pole sellega midagi, aga elama peab,» lausub Margarita.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?