Noor ema sünnitusjärgsest ärevushäirest: kartsin paaniliselt, et laps võetakse mu käest ära

Kirja pannud Triin Raestik, 30. oktoober 2019

Rasedana kujutatakse sageli ette, et ema elab pärast sünnitust roosas õnnepilves. Tooniga (34), kes Naistelehele oma sünnitusjärgsest ärevushäirest kõneles, paraku nõnda ei läinud.

Minu sünnitusjärgne ärevushäire ja stress said hea pinnase sünnituse järel haiglas veedetud nädala jooksul. Imetamine oli problemaatiline ja kahjuks tuli mul nädala jooksul kokku puutuda haigla personali poolse mittemõistmise, nähvamiste ja süüdistamisega. Kuidas selline suhtumine äsja sünnitanut aitama pidi, ei saa siiani aru. Olen tagasihoidlik ja muidu rõõmsameelne inimene ning minu jaoks oli selline suhtlemine teise täiskasvanu poolt šokk. Olin sünnitusest alles taastumas, iga järgneva päevaga üha enam magamata ja lõpuks ei suutnud ma enam midagi meeles pidada ega millestki aru saada. Mul tekkis paaniline hirm, et kuna ma ei suuda edukalt imetada, võetakse laps minult ära. Paralleelselt hiilis ligi ka mõte, et äkki pean ta ise ära andma, sest ma ei saa ju hakkama. Nutsin, tahtsin ükskord ometi koju turvalisse keskkonda.

Imetamine – elu ebameeldivaim kogemus

Haiglast suunati mind imetamisnõustaja ambulatoorsetele visiitidele, kus käisime beebiga kuude viisi. See oli väsitav, kuid ma ei julgenud vastuvõttudest ka loobuda. Mulle tundus, et mind jälgitakse ja kui ma nõustaja juurde ei lähe, võetakse minult laps ära. Imetamisest kujunes minu jaoks elu kõige ebameeldivam kogemus. Sellest sai tohutu stressiallikas, sest imetamisnõustajate ja arstide ootused lapse toitmise ning toidukoguse ja beebi kaalu osas läksid lahku. Tundsin pidevalt, kuidas ma kõiki osapooli alt vean ega suuda nende ootustele vastata. Sünnitusjärgsetest kuudest ma palju ei mäleta – nutsin pidevalt ja tahtsin, et kõik ükskord ometi läbi saaks … Et elu lõppeks.

Abi psühholoogilt

Sünnitusjärgsel visiidil soovitas ämmemand mul pöörduda psühholoogi vastuvõtule. Selleks hetkeks olin n-ö mustas augus olnud ligi pool aastat ja õnneks abi saamiseks väga valmis. Juba pärast paari teraapiakorda muutusid mõtted pisut helgemaks. Esimene selgushetk tabas mind siis, kui psühholoog selgitas, kuidas toimivad hormoonid sünnituse järel. Et aju saadabki stressis olles lihtsaid, aga üsna lolle lahendusi keeruliste olukordade lahendamiseks.

Psühholoogilt sain kaasa tehnikad enda rahustamiseks vihahoogude korral ja ärevate mõtete seljatamiseks. Suureks stressiallikaks oli kujunenud ka pidev «lõksus» olemise tunne. Beebi tõttu ei pääsenud ma ju enam kohtadesse ega üritustele, kus olin harjunud käima. Teater, kino, trenn, kohvik ... Ma ei osanud ette näha, et oma aja puudumine nii suur probleem saab olema. Psühholoogiga saime ka selle pusa lahti harutatud. Tänu teraapiale hakkas vaimse tervise seisund pärast imetamise lõpetamist üsna kiirelt paranema. Veelgi suurem muutus toimus siis, kui olin lõpuks valmis lähedastelt beebi ja muude toimetustega seotud abi vastu võtma.

Võin nüüd öelda, et ükskõik kui põhjalikult rasedana lapse tulekuks valmistuda, päris elu on sageli hoopis teistsugune. Beebi sünnist edasi oleneb palju sellest, kuidas vaimne tervis proovikividele vastu peab. Aga võin ka kinnitada, et olen tänu sellele kogemusele saanud uskumatult palju tugevamaks. Kindlasti ka targemaks. Ja iseennastki mõistan praeguseks varasemast märksa paremini. Mis kindlamast kindlam, ja ma ei suuda sõnadega kirjeldada, kui õnnelik ma selle üle olen: ma armastan oma last tohutult.

Kui mure muutub suureks, otsi abi

Väike ärevus on raseduse ajal ja sünnitusjärgsel perioodil normaalne nähtus. Kui muremõtted hakkavad igapäevaelu segama ja nendega kaasneb valu rinnus või pulsisageduse suurenemine, tuleb kindlasti spetsialistilt abi otsida, ütleb Ida-Tallinna Keskhaigla emadusnõuandla kliiniline psühholoog Ada Alliksoo.

Üsna tavaline ja tegelikult ka normaalne on, et beebiootaja on tavapärasest emotsionaalsem, väsinum, kurvameelsem ning ärevam. Rase võib ühtäkki avastada end mõtlemast, kas beebiga on ikka kõik korras. Või kuidas sünnitus õnnestub ja kas emaks olemine ikka välja tuleb. Muretsetakse ka tegelikult tähtsusetute asjade pärast. Nagu näiteks koristamata tuba või pesemata kohvitass. Üldiselt on selline emotsionaalsus lapseootuse ajal normaalne. Mõnikord aga paisuvad muremõtted ja ärevus nii suureks, et sellega kaasnevad lausa füüsilised sümptomid. Näiteks higistamine, südamekloppimine, pearinglus vms. Sel juhul tasub kindlasti oma perearsti või ämmaemandaga nõu pidada. Nõnda saab välja selgitada, kas tegemist on tõepoolest mõne füüsilise terviseprobleemiga, mis vajab arsti sekkumist või painab hoopis ärevushäire või depressioon. Nende kahe nähtuse korral on vaja otsida hingeabi.

Ravimata jäänud rasedusaegne ärevus või depressioon võib mõjuda halvasti ka lapsele. Lisaks võib sellest välja kujuneda rasedusjärgne depressioon, mis mõjutab kogu pere elukvaliteeti. Õigeaegse abiga on nii ärevushäire kui ka depressioon aga üsna lihtsasti ravitavad.

Kuhu pöörduda?

Eestis töötavad kõigis suuremates haiglates raseduskriisinõustajad. Paljudes keskustes on tööl ka psühholoog või psühhiaater, kes oskavad vaimse tervise probleemide korral abiks olla.

Tunne ära!

Ärevushäire sümptomid

  • Võimetus magada isegi siis, kui oled väsinud.
  • Vajadus kogu aeg midagi teha, suutmatus puhata ja paigal püsida.
  • Ülemuretsemine ja -mõtlemine (eriti last puudutavais asjus, nagu nt tulevase lapse tervis, sünnitus jms).
  • Kergesti ärritumine.
  • Põhjendamatu hirme, et kohe juhtub midagi halba.
  • Füüsilised tunnused (nt hingamisraskused, kiirenenud pulss, südamepööritus, pearinglus, higistamine jms).
  • Paanikahood, millega kaasnevad kehalised sümptomid (nt südamekloppimine, valu rindkeres jms).

Depressiooni sümptomid

  • Kestev kurbus, millel pole otsest põhjust.
  • Huvipuudus igapäevaelu suhtes.
  • Suutmatus tegevustest rõõmu tunda.
  • Madal enesehinnang (tunne, et sa ei saa hakkama ja su laps vääriks paremat).
  • Isu- ja energiapuudus.
  • Unehäired.

Allikas: Ada Alliksoo

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?