Bakalureusekraadiga balletiartist! Laureen Laar kolis unistuste eriala õppimiseks ihuüksi välismaale juba 16aastaselt

Helle Rudi, 30. oktoober 2019

«Praegu igatsen koju palju rohkem kui Norrasse kolides,» lausub noor balletiartist Laureen Laar. Tema oli välismaale õppima minnes kõigest 16aastane.

«Minu unistuste roll on Julia,» tunnistab Oslo rahvusliku kunstiakadeemia vilistlane Laureen (19) natuke ootamtult. Ei sõnagi «Luikede järvest» või «Pähklipurejast», vaid hoopis «Romeo ja Julia». «Julia on õrn, ilus, müstiline ja kergelt kummaline,» kirjeldab tantsijanna näitekirjanik Shakespeare’i loodud maailmakuulsat armastajat. Ehkki Laureen on bakalaureusekraadiga balletiartist, võib vabalt juhtuda, et hingesoppi pugenud unistus täitub hoopis sõnateatrilaval või filmis.

Võistlustulest akadeemiasse

Kutse õppida Oslo rahvuslikus kunstiakadeemias sai Laureen pärast seda, kui oli kahel korral osalenud noorte balletivõistlusel «Nordic Baltic Ballet», mida peetakse Rootsis Falunis. Kui esimene kord kutsuti neiu prooviesinemisele, siis teine kord pakuti juba kohta akadeemias. «Kui saad esikoha, märgatakse sind rohkem,» teab ta põhjust.

Esimesed tantsusammud tegi Laureen kuueaastaselt hoopis Tartus. «Olin energiline laps. Ju ema soovis, et kodus vähem ringi jookseksin,» pakub ta tantsutrenni suunamise põhjuse. Kohe selgus, et lava on tema jaoks loodud. Prožektorite valgusvihus lööb neiu siiani särama ja see on see, mis kõik muu üles kaalub. «Mu füüsilised eeldused on pigem nõrgemapoolsed ja keha pole päris n-ö traditsiooniline. Hea tehnika on pideva töö tulemus,» möönab neiu.

Põnev algus

Vanemad suhtusid tütre otsusesse pärast põhikooli lõppu tantsimisele keskenduda rahulikult. Välismaal õppimist toetasid ka tantsuõpetajad Ida tantsukoolist ja muidugi esimene õpetaja Alla Lilleorg. «Ma ei tundnud algul mingit hirmu või igatsust, sest eesootav tundus nii põnev.»

Esimesel aastal ühiselamus elades oli Laureeni käsutuses oma tuba ja vannituba, aga kööki tuli jagada endast viis kuni seitse aastat vanemate õpilastega. Neist viiest kaaslasest oli kõvasti abi, sest selgeks sai riisi keetmine ja pesu pesemine. «Ma tõesti ei teadnud, et valged ja musta värvi riided ei käi kokku või värvilisi pestakse eraldi,» pugistab neiu naerda, kui algusele tagasi mõtleb. Päevad koolis olid pikad. Tunnid algasid kell üheksa hommikul ja lõppesid õhtul kella viie-kuue ajal. Ametliku koolipäeva lõpus tuli leida aega veel iseseisvaks tööks proovisaalis ja raamatu taga. «Esimesel aastal õpetati palju teooriat. Nii kultuuriajalugu kui ka anatoomiat. Võttis aega, et anatoomiale vajalik sõnavara inglise keeles selgeks saada,» tõdeb nooruke tantsijanna, et praegu jääb ta hätta eestikeelsete nimetustega.

NAUDIB ESINEMIST: «Olen laval kordades julgem,» tunnistab neiu.

Keeruline teine aasta

Kõige tugevamaks pähkliks osutus teine kooliaasta. Ühikaelu jäi selja taha ja Laureen kolis kokku tollase poiss-sõbraga, kes õppis temast kaks kursust eespool. See tähendas paraku, et pesemata nõude virn võis mõnikord jutuks tulla stange ääres ja tantsusaalis ebaõnnestunud tõste tõttu murti piike veel koduski. «Eks olime alles lapsed. Ei osanud emotsioonidega toime tulla,» peab ta põhjuseks nooruse kogenematust.

Teisel aastal keskenduti akadeemias juba rohkem tantsimisele. See oli omamoodi kergendus, kuid ka koorem. Ka balletimaailma tõsidus jõudis täiega kohale. Siis saidki neiu kätte mured ja hirmud. «Tahtsin olla perfektne, ei hoidnud keha,» räägib ta. See tähendas lakkamatut trenni, millest lõpuks oli rohkem kahju kui kasu. «Keha oli siis minu jaoks väga hell teema ja vajasin tuge endast vanematelt,» meenutab tantsijanna ja lisab, et sellise ebakindlusega puutub kokku enamik artiste. Peast tuiskavad läbi sajad küsimused. «Ega ma liiga palju kaalu, sest muidu ei jaksa partner tõsta,» toob ta ühe näite. Laureen tahtis kogu hingest olla justkui vesi, mis vastavalt anumale kuju võtaks. Nii väga soovis olla see, mida lavastajad otsisid või vajasid.

Pingelisel ajal pakkusid tuge telefonikõned emale ja sõbrannale, kuid ka vestlused ühe sealse õpetajaga. «Ema ütles väga kindlas kõneviisis, et ma ei saa koju tulla ja õpinguid pooleli jätta. Oleks ta leebem olnud, oleksin vist kohvri pakkinud,» tunneb neiu heameelt, et ema sõna peale jäi.

undefined (DANIEL MILLAN)

Leping Norra rahvusooperiga

Selle aasta alguses liitus Laureen Norra rahvusooperi ja -ballett-teatri noortetrupiga. Pakkumine tehti pärast Prix de Lausanne’i võistlust. «See on rohkem nagu nädalane laager. Üle maailma tulevad kokku teatrite kunstilised juhid ja otsivad truppi uusi tantsijaid. Mina olen vist esimene eestlane, kes seal osales,» räägib ta. Seekord oli huvilisi maailma eri paigust 373 ja Prantsusmaale kutsuti 72 tantsijat, finaali pääses 21. Kuigi Laureen kukkus finaalist välja, tundis tema vastu huvi ka Austraalias asuv Queenslandi trupp. Neiu hoiab nendega endiselt kontakti, sest kunagi ei või ju teada.

Viimasel poolaastal Oslos jooksis Laureen pidevalt kooli ja ooperimaja vahet. Noortetrupp on põhitrupi lavastustes kordeballett ehk rühmatantsijad, ent neil on ka oma lavastused. «Võistluste ajal elavad tantsijad üksteise peal välja rohkem õpetajate stressi ja öeldakse ehk halvasti. Kuid üldiselt on õhkkond pigem toetav. See-eest teatris tõesti peidetakse mõnikord varvaskingad ära,» võrdleb Laureen keskkondi. Teatriproovi hilinemine võib kalliks maksma minna, sest kes ees, sellele antakse roll. Filmidest nähtud diivatsemist tuleb ette ja see on kohati mõistetav. «Priimabaleriin peabki etteastele keskenduma. Minule meeldib ka näiteks vaikus enne esinemist.» Laureeni sõnul on kõige toetavamad tantsijad, kelle karjäär on lõppemas. Neil lihtsalt pole enam midagi kaotada.

TARTU TÜDRUK: «Olen mõelnud, et tegelikult tahaksin esineda ka Vanemuise laval. Just sellepärast, et mu vanavanaema saaks ka mind esinemas näha,» tunnistab Laureen. 

Gümnaasium ja teatrikool

Praegu loeb Laureen aga usinalt raamatuid. Ta valmistub Glasgow’s algavateks näitlemiskursusteks ja astus ka Audentese e-gümnaasiumisse. «Kes oleks osanud arvata, et veel matemaatikat õpin,» naerab ta. Kannapöördel on mitu põhjust. Esiteks ei näe Laureen ennast Oslos elamas. Teine põhjus on tervis – muret teevad neerud, mis annavad eriti tunda tantsides. Ent kõige olulisem on soov võimalikult palju esineda ja lavaline mitmekülgsus tuleb ainult kasuks. «Pean näitlemise ära proovima, muidu jääb kripeldama. Eks näitleja Tiit Lilleorg oma lavameisterlikkuse tundidega selle teatripisiku minusse süstis,» kõlab hääles õhinat.

Šoti rahvusvahelise balletitrupiga on neiu juba ühendust võtnud ja huvi on vastastikune. Kes teab, võib-olla teeb Laureen isegi mõnes lavastuses kaasa. Tunde võtab ta kindlasti. Seda tantsija ei pelga, et esinemisvormist välja läheb. Temal on ridamisi eeskujusid, kes näiteks pärast vigastust on isegi paremas vormis kui enne. Võtmeks on siin õige tantsusaaliväline treening.

Mida aeg edasi, seda armsamaks muutub aga Eesti kodu. Distantsilt tülitsetakse ikka vähem ja meelde jääb ainult hea. Siiski on tagasi kolida veel vara, sest palju vajab veel avastamist. «Tahan balletiga veel maailma näha,» ütleb Laureen, kes alles hiljuti tantsis korraks ka Londoni kuningliku ooperiteatri laval.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?