Inga Lunge elab nii, nagu süda teda juhib

Silja Paavle, 30. oktoober 2019

«Vahel tundub, et mõni justkui teaks endal mitut elu olevat. Mina tean, et mina elan selles kehas ühe korra. Seetõttu püüan elult võtta kõik toreda, mis vähegi võimalik,» lausub näitlejanna Inga Lunge.

Teadmine, et talle on antud vaid üks elu, paneb Inga (38) tegema kõike seda, mis tõesti meelepärane tundub ja väljakutseid pakub. Nii ei kahetse naine loobumist Piret Jakobsoni rollist menuseriaalis «Pilvede all». Kuigi kolmest õest vanimat ei näe ekraanil juba teist hooaega, on raske leida päeva, mil keegi Ingal nööbist kinni ei haaraks ja juhtunu kohta ei uuriks.
«Võib-olla tuleb Piret Jakobson seriaali tagasi, näiteks pärast soovahetusoperatsiooni. Seda teab kõige paremini stsenarist. Aga selle kohta, kas Inga Lunge veel kaasa teeb, võin küll öelda: praegu mul selliseid plaane pole. On palju muud tegemist,» kostab naine.

Hirm on inimlik

Inga tunnistab, et kuigi tagantjärele oli otsus seriaalist loobuda ainuõige, tekitas see ka omajagu hirme. Paljud meist mõistavad oma elus mingisse punkti jõudes, et teevad midagi üksnes mugavusest. Aga loobuda sisseharjunust on hirmutav. «Minul võttis igatahes hinge tagant värisema. Nüüd olen sisimas uhke, et julgesin selle sammu astuda,» märgib näitlejanna. Loobumise taga oli ka teadmine, et iseend ära kaotades ja tuhmide silmadega tegutsedes paistab see seriaalinäitleja puhul üsna selgelt ekraanil välja.

Inga meelest ongi sageli hirm see, mis pärsib meid oma südame järgi tegutsemast. Selles pole tegelikult ju midagi imelikku, sest see on meisse ajalooliselt sisse kodeeritud ja sestap väga inimlik tunne.

Tema isegi on pidanud hirmudega elus korduvalt silmitsi seisma. Keskkooli lõpus võttis ta klassi ees enne luuletuse esitamist palderjani. Ühel hetkel tundis aga, et enam nii edasi minna ei saa. Soov mõista, kust tekivad hirmud ja miks need tekitavad keha nii tugevalt mõjutavaid reaktsioone, viis ta psühholoogiat tudeerima.

Nüüd teab naine, et hirmudel on mitmeid põhjuseid. Enamasti on need kogemused, mida saadakse õrnas eas ja salvestatakse endasse. Kõige sagedasem näide on see, kui täiskasvanud inimene ei laula, sest õpetaja ütles talle algklassides: «Ära sina seda küll tee.»

Positiivsed pandi nahka

Meie kõigi kalduvus keskenduda negatiivsele pärineb koopaajast. «Me mõtleme küll, et oleme tohutult arenenud, oleme suutnud ehitada ja välja mõelda erinevaid masinaid. Reaktsioonidelt ja emotsioonidelt elame aga siiani koopas,» selgitab Inga. Ammustel aegadel oli nii, et need, kes keskendusid esmalt positiivsele, sõi varem või hiljem lõvi ära. Või lõi keegi kõrvalkoopast nad maha.

«Küll aga oleme nii palju arenenud, et saame ise end juhtida ja eluohtlikuna tunduvat olukorda hinnates mõista, kas see seda ka tegelikult on. Ehk kui tõenäoline on, et pealtnäha kena proua kõrvallauast mulle praegu kallale kargab?» arutleb Inga.

Seda, et oma elu saab ise juhtida, koges tema juba teismelisena. Pärast ühe olulise inimese lahkumist teispoolsusesse tabas naine äkki, kuidas oli vabadel hetkedel harjunud peas maha mängima lähedaste surmastsenaariume. Inga mõtles detailselt läbi, kuidas inimene sureb ja mida tema siis teeb. Ja tundis üha rohkem, kuidas see teda kõigiti kurnab.

Ilma kuskilt abi otsimata hakkas Inga endale neil hetkedel ütlema: «Stopp!» Ta joonistas silmade ette punase risti ja surus mõtted headele radadele. Sel moel talitades saigi Inga viimaks väsitavast harjumusest lahti. Aga negatiivsest vabanemine nõuab tööd ja aega, rõhutab näitlejanna. Alguses võib heade mõtete käsu peale mõtlemine tunduda veider ja füüsiliseltki raske. Ent niisamuti, nagu me lülitame end negatiivseid mõtteid mõtlema, saame neist ka lahti.

TÄIESTI UUS KOGEMUS: Kinoteatri etenduses «Püksid maha!» aitab tantsijanna Annikaks kehastunud Inga majanduskriisi tõttu töötuks jäänud «Kalevipoegadel» täide viia nende unistust esineda striptiisikavaga. (Isaac Pascual Gutierrez)

Striptiisikavaga laval

Kuigi Inga on õppinud endaga toime tulema ja räägib hirmudega toimetulekust ka sageli koolitajana, tunneb ta ise uute asjade ees ikkagi ärevust. Viimati pani näitlejanna proovile endise tantsijanna Annika roll äsja lavale jõudnud Kinoteatri etenduses «Püksid maha!». Annika aitab majanduskriisi tõttu töötuks jäänud «Kalevipoegadel» täide viia nende unistust esineda striptiisikavaga.

Muidu poleks ju midagi, aga Inga peab selles rollis ihuüksi laval tantsima ehk tegema midagi, mis talle senini täiesti võõras oli. Ent järjepidevalt harjutades sai naine rolli selgeks ja tuttavatelt nurutud tagasiside kohaselt – õnnestunult.
Inga sõnul ongi selles töötuks jäänud meeste toimetulekut kirjeldaval etendusel mitu tahku. Kes soovib, saab südamest naeru lagistada, kuid päris kindlasti paneb see mõtlema oma piiride avardamise üle ning oskuse üle ka kriisihetkedel toime tulla.

Tahe aitab alati

Inga on veendunud, et kui inimesel on olemas tahe, tuleb ta toime ka kõige hullemas olukorras. Peab lihtsalt selgeks mõtlema, mida ja miks teha. Ingale endale on kõigi tema tegemiste juures oluline, et see pakuks ka hingerahu ja positiivseid emotsioone, head ja õnnelikku elu ning et selle kõrvalt oleks võimalik koos olla kõige kallimate, oma perega. Saabunud pime aastaaeg on tema eriline lemmik, sest see võimaldab aega maha võtta, sihte seada ja lihtsalt lastega lauamänge mängida.

See kõik saab võimalikuks tänu teadmisele, et on vaid üks elu, mida tuleb elada praegu ja kohe. Nüüd teab Inga sedagi, et kui ta soovis hirmsasti 20aastasena endale mootorratast, oleks ta pidanud selle siis ära ostma, sest praegu ta enam ei mõista, mis selles nii toredat oli. «Võtke endale aega teha asju, mida tõesti ihkate. Mitte midagi ei juhtu, kui elate nii, nagu süda juhib,» julgustab Inga, et iseenda usaldamine on elus kõige olulisem. Siin ja praegu – sest kümne aasta pärast võivad soovid olla juba hoopis teised.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?