Kertu Jukkum: „Minu palverännaku peamine põhjus oli lein.“

Helle Rudi, 18. november 2020

«Öeldakse, et leina pikkus on inimese enda teha. Ju siis ei ole mina veel valmis. Mammi väärib pikemat mäletamist ja meenutamist,» lausub Kertu Jukkum.

Enamiku meist paneb möödunud kevadest rääkimine sügavalt ohkama, kuid Kertu (35) mälestustes on see aeg hoopis helgetes toonides. «Mulle avanes suur õnn veeta kõige raskemate piirangutega kuud koos vanaemaga. Viibisime kahekesi koos isolatsioonis ja see oli äärmiselt ilus,» räägib ta.
Vanaema eesnimi vestluses kordagi jutuks ei tule, sest kõigi jaoks oli ta suure tähega Mammi. Alati laitmatu maniküüriga naine, kelle silmis oli daamile ainus sobilik peakate kübar ja kellelt Kertu päris kahtlemata oma hulljulguse. «Kui ajakirjanduses ilmus lugu väitega, et mind taheti Valli baarist koos sõbrannaga välja visata, oli Mammil mulle ainult üks etteheide: miks tantsis baariletil sinu sõbranna, aga mitte sina? Tema oleks raudselt esimesena sinna roninud,» naerab lapselaps.

Kevad Mammi «mõisas»
2018. aastal Ladina-Ameerikat avastades sai Kertu sõnumi, et vanaemal diagnoositi vähk. See teade tuli kui välk selgest taevast ja esialgu räägiti vaid paarist järele jäänud elukuust. «Ega ma muud lootnudki, et ehk antakse rohkem päevi ja jõuan enne koju tagasi,» räägib ta.
Vaheldusid paremad-halvemad päevad, ent loetud kuudest sai aasta. Enne kevadist eriolukorda helistas Kertule ema: «Kui sina ka nüüd Mammi juurde ei tule, siis Mammi vist sureb üksindusse – mitte vähki.»
Rohkem polnud vaja midagi öelda. Pärast karantiini ja koroonatesti kolis Kertu vanaema maakodusse, mida omanik hellitavalt oma «mõisaks» kutsus. «Pigem askeetlik,» muigab lapselaps. Vett seal ei olnud ja loputada tuli end vanas vaskvannis. Välikäimla oli külm ja kõle ning seetõttu peitis Mammi nõukaaegse metallist pissipoti voodiääre alla. «Ütlesin kohe, et ei kasuta seda iial. Saan öötunnil ebamugavasse peldikusse komberdamisega hakkama küll, aga Mammi tuletas alatihti ikka meelde, et pott on omal kohal.»

Põlved puhtaks ja edasi
Naljakas ongi, et oma peas arvas Kertu, kuidas tema läheb hoolitsema 87aastase vanaema eest. Välja kukkus teisiti ja igal hommikul ootas laual soe kohv ning puder. Ja alati oli Mammi esimene küsimus pärast einelauast tõusmist: mida küll lõunaks süüa teha? «Tema lõunasöögid olid alati vähemalt kolmekäigulised.»
Kertu sõnul peitus eluraskustes karastunud Mammis üüratu elujanu. Ühel hommikul oli vanaema hästi kahvatu ja lõpuks peeti targemaks kiirabi kutsuda. Maarjamõisa haiglasse jõudes selgus, et Mammi hemoglobiinitase oli ohtlikult madal ja kiiremas korras tehti mitu vereülekannet.
«Terve Eesti oli koroonat täis. Mina istusin ja nutsin. Mõtlesin, et enam ta tagasi ei tule. Möödus viis või kuus päeva, kui sain telefonikõne ja endale iseloomulikult bravuurikalt küsis Mammi: «Kaua ma teid siin veel ootama pean?» Tal oli oskus põlved puhtaks pühkida ja edasi minna.»

Napoleoni kook
Teadmine, et kõik jutud tuleb ära rääkida, on kahe otsaga asi. Kõik saabki räägitud, aga samas elad pidevalt teadmisega, et äkki täna saab aeg otsa. «Seda meil polnud, et nutud oleks ära nutnud. Ega rõõmsameelsele Mammile see nutmine väga meeldinudki – ja mis need pisarad siin enam aitavad,» mõtiskleb lapselaps.
Lisaks märkas Kertu vanaema kõrget valuläve, sest tugevatest valuvaigistitest keeldus Mammi kategooriliselt – ta kartis sõltuvust rohkem kui surma. «Mammi väljendas seda ikka häälekalt: «Ega ma narkomaan ole!» Võib-olla see must huumor teda elus hoidiski,» pakub Kertu.
Kui Mammi Jõgeva haiglas viibis, küpsetas Kertu vanaema lemmiku Napoleoni koogi. «Lootsin salaja sisse hiilida, aga ei läinud läbi,» läheb naine ajas tagasi. Kook jõudis teist teed pidi omanikuni küll, kuid lihtsa tänamise asemel hõikas Mammi naljaga pooleks aknast nii, et see tervele linnale kuulda oli: «Kuule, pätt! Kas see olid sina, kes koogi tegi? Kutsun sulle politsei! Ikka oled alles pätt.»
Kertu sõnul ei jaksanud Mammi pikalt haiglaski olla, vaid helistas peagi ja teatas, et aitab sellest palatipuhkusest – kaalikad ja porgandid vaja maha panna. «Nii tekkis tunne, et Mammi on surematu,» möönab Kertu.

Täpne ajaarvestus
Kui Mammi teatas, et viis päeva on elada, siis nii oligi. Kertu tõdeb, et muidu ta esoteerikasse ei usu, aga kaks märki ei jäänud temalegi märkamata. Esiteks purunes vahetult enne kurba sündmust tema Ladina-Ameerikast ostetud uhke sõrmus, mis pidi täitma kõik soovid. Ja täitis ka, sest Kertu soovis, et vanaemale antaks aega arstide prognoosist rohkem. Teiseks kuuldi Mammi õuel ennelõunast leinakägu. «Ta suri väga sobivalt lastekaitsepäeval ehk 1. juunil. Ta tõesti armastas lapsi üle kõige,» lausub Kertu.

Küünlad Hispaanias
Sügise alguses pakis Kertu reisipiirangute kiuste otsustavalt seljakoti, et kõndida täispikkuses läbi palverännutee Camino de Santiago. Osaliselt tõukas teda sinna kevadine piirangute aeg, mis jättis hinge rahutuse, kuid peamine põhjus oli lein.
Raske füüsiline koormus ja 27 päeva värskes õhus kauni looduse keskel mõjusid kosutavalt. «Need hetked olid ühtpidi hästi kurvad, aga samas tervendavad. Sain nendes ilmatu ägedates katedraalides küünalt süüdates Mammile mõelda. See oli mulle väga tähtis, sest vanaema palus alati välismaalt mõne video või pildi saata. Mäletan, kuidas ta ütles kunagi ühe Veneetsia katedraali kohta, et see on nii ilus ja järgmises elus läheb kindlasti sinna.» Santiago de Compostelasse jõudis Kertu hingedepäeval. «Muidugi võid küünla süüdata ka kodus, aga mulle tundus see tähtis.»

Leina muutumine
Palverännak leina ega igatsust võluväel ära ei pühi. Viis kuud hiljem tikuvad Kertule ikka pisarad silma, kui meenub taas mõni Mammiga seotud seik. «Palverännak aitas aga mingid mõtted paika sättida ja tunda tänutunnet, et ta oli – ja oli kõigest hoolimata kaua. Kuidagi see lein muutus Hispaanias oldud ajaga,» tõdeb naine.
Kui praegu kodus olles tuleb tal aga eriti suur igatsus Mammi järele, vaatab ta mõnda salaja filmitud videot. Ega tõelise daami hoiakuga Mammile see meeldinud, sest tema oli enda sõnul nagu Alla Pugatšova – kui soengut peas pole, siis filmida ei või.
Vanaema andis Kertu kätte ka vanaisa Pauli armastuskirjad ning sealt kiirgav armastus lohutab samuti veidi. «Kui olen mõelnud, mida teistele soovida, siis seda, et neil oleks nii ägedad vanaemad. Usun, et enamikul ongi. Loodan, et neis peitub seda elujõudu ja rõõmu, siis ei ole elu jäänud elamata. Tulevased vanaemad, olge sama kihvtid ja ägedad nagu Mammi.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?