Kasvajadiagnoosiga suurpere ema: „Päris hirmus on mõelda, mis lastest ilma minuta saaks.“

Liis Ilves, 18. november 2020

Suurpere ema Eve Muru ütleb küll, et ega ta kõike jõua. Ometigi jagub tragil naisel hoolimata karmist kasvajadiagnoosist jätkuvalt energiat töötegemiseks ja abi vajavate hooldusperede toetamiseks ning hulgaliselt armastust kõigi oma laste jaoks.

Eve (50) ja Jaan (52) tutvusid 1990ndatel Tartus ülikooliõpingute ajal, juba 1992. aastal sõlmiti tärganud armastus abieluks. «Ole kõigega nõus, mis naine ütleb, ja tee täpselt seda, mida ise tahad,» meenutab Eve naljatades aastakümnetetagust kokkulepet. Paari pikaaegse kooselu retsept on lihtne: ei maksa tühjast tüli norida. Muidugi tasub retsepti lisada lapsedki – nii ei hakka kunagi igav.

Uhke suurpere

Esiklaps Eliise sündis tudengipõlves 28 aastat tagasi. Muigega tunnistab Eve, et toona tulevikuplaanidest omavahel otseselt ei räägitud, vaid pigem lihtsalt tegutseti. «Nii palju lapsi me küll ei planeerinud, ma ei ole kunagi neid nii palju ette kujutanudki,» tunnistab Jaan. Abikaasa nõustub ja tõdeb, et eks elul olid nende jaoks omad plaanid.

Evel ja Jaanil on viis bioloogilist last. Aastate jooksul on aga perre lisandunud ka hulgaliselt hoolduslapsi. «Ametlikult on mul 17 last: viis bioloogilist, kaks eestkostet ja kümme hoolduslast,» sõnab naine.

Esialgu ehmatavalt kõlava numbri taha vaadates selgub, et näiteks kuus last liitusid Murude perega ka vanuses 16–17 ja kolm poissi tulid perre koos noorte emadega.

Aastaid on selle kodu seinte vahel käinud pidev rotatsioon. Parasjagu elab kodus viis last, kõige enam on neid korraga ühise katuse all elanud üheksa. Kusjuures maja ehitati pärast neljanda lapse sündi, sest varasem neljatoaline korter hakkas kitsaks jääma. «Tagantjärele vaadates võinuks maja topeltsuuremgi tulla, aga sel hetkel tundus viie magamistoaga elamu paras,» tunnistab pereisa muigelsui.

Pelgupaik abivajajale

Esimene hoolduslaps tuli Murude perre ligi 15 aastat tagasi. Toona oli Evel ja Jaanil endal neli last. Paldiskis 1998. aastast õppealajuhataja ja matemaatikaõpetajana töötava naiseni jõudis aga mure poisist, kellel oleks põhikooli lõpetamiseks hädasti kodu vaja. Lastekaitsega ühendust võttes selgus, et neil pole võimalik poissi abistada. Eve helistas abikaasale ja pikemalt mõtlemata otsustati poiss enda juurde võtta.

«Alguses kõlas see sellise ajutise pelgupaigana,» meenutab Jaan. Eve tunnistab, et see on kõigi lastega nõnda olnud. Ja paraku esimene poiss saigi nende juures suhteliselt lühikest aega elada. Pärast põhikooli lõpetamist suundus ta kutsekooli, kolis sealsesse ühikasse ja läks bioloogilise pere juurde tagasi.

«Pärast seda otsustasin minna kasuperede koolitusele, sest mõistsin, et mul on veel palju õppida. Hoolduspere ema-isa peavad olema natuke targemad, et lapse vajaduste ja õiguste eest seista,» räägib Eve.

Vastutusrikas roll

Hoolduspere vanemad peavad tundma väga täpselt seadust ja samuti peab neil olema elukogemust, et ei tekiks utoopilisi ootusi.

«Lapsele on kodu vaja, mitte ei ole perre last vaja. Me oleme hoolduspere, me ei ole lapsendajad. Need on väga erinevad asjad,» rõhutab Eve.

Hoolduspere roll on väga vastutusrikas. Esmalt tuleb teadvustada, et see on pikaajaline otsus. Lisaks tuleb valmis olla absoluutselt kõigeks, näiteks bioloogilisteks vanemateks ja nende fantaasiateks. Tulevad ju kõik lapsed perre oma pagasiga.

«Muidugi on hooldusvanemaid tohutult vaja. Iga laps tahab tugevat perekonda, kus ei ole tülisid ja kus vanemad on ühel meelel,» märgib naine.
Koolituse läbimise järel hakkaski riburadamisi perre hoolduslapsi tulema. «Eks me olime kogu aeg piiri peal ja tundus, et rohkem neid enam juurde võtta ei saa. Siis aga jälle jõudis meieni mõni laps, kes vajas hädasti kodu ja sobitus just meie perre. Natukene kombineerides-mõeldes leidsime ikka ja jälle sobivaid lahendusi,» kirjeldab pereema.

Nõusolekut andes on alati mõeldud sellelegi, mis saab kahe-kolme aasta pärast. Rüblikutena armastavad-hindavad kõik lapsed suurt seltskonda, sest mängukaaslastest pole kunagi puudus. Suuremaks saades soovitakse aga rohkem privaatsust. Seetõttu osteti ühe lahendusena kodu lähedale ka neljatoaline korter, kus gümnasistid saavad elada ja harjutada iseseisvat elu.

Vastused elulistele küsimustele

Eve teab, et bioloogilistel lastel võib ühel hetkel tekkida hoolduslaste vastu mingi blokk. Neil sellist probleemi õnneks olnud ei ole. Meenub vaid üks aastatetagune hingepõhjani naerma ajav seik. Samaealised bioloogiline Madis ja hoolduslaps Sven olid väikeste poistena tõelised rüblikud ja kodus käis pidev trall ning sõbralik maadlus.

Eks poisid arutasid omavahel ka elulisi küsimusi ja nii tuldi vanematelt õiglust nõudma, kust lapsed tulevad. Üks poistest oli veendunud, et lapsed tulevad emme kõhust, teine teadis raudkindlalt, et neid ostetakse poest. Nimelt oli turvakodu väikese poisi mõtetes justkui pood, kust vanemad endale lapsi valivad. Õiglust poisid enda jaoks tookord ei saanud, sest tegelikult oli justkui mõlemal õigus. Poisid läksid nõutult üles ja keerasid ühel hetkel tülli. Maru kuri Madis tuli seepeale alla ja küsis vanematelt: «Ega teie ometi Sveni eest ei maksnud?»

Tänaseks on poistest sirgunud väga kokkuhoidvad sõbrad. Murude juures kasvades ongi alati laste vahel väga hea klapp tekkinud ja mingit vahet ei tehta, kes on bioloogiline, kes hoolduslaps – kõik on üks pere.

Käsikäes läbi elu: Ülikooliõpingute ajal tutvunud Eve ja Jaan pärjati 2014. aastal suurpere tiitliga, sel aastal said nad asendushoolduse valdkonna preemia. (LAURA OKS)

Hullumeelne koroonakevad

Jaan ja Eve sõidavad mõlemad hommikul varakult tööle ning noorimad peavad ise vastutama enda käikude eest. «Minu jaoks on laste iseseisvus hästi oluline – igaüks ajab oma asja ja vastutab iseenda eest, muudmoodi ei oleks võimalik,» märgib ema. «Õhtuti lasen küll peast läbi, kas kõik lapsed on ikka oma koha peal.»

Paratamatult tekib küsimus, kuidas möödus Murudel kevadine eriolukord. Sel hetkel kasvas Jaani ja Eve juures üks lasteaialaps, kaks algkoolilast, kaks põhikooli- ja neli gümnaasiumiõpilast. Seejuures üks lõpetas parasjagu põhikooli ja kaks gümnaasiumi. Kolm lastest on eritoega.

«Oli küll õudne aeg,» ei salga Eve. Suureks abiks vanematele oli sel perioodil 23aastane peretütar Kadi, kes pisemaid õppimisega toetas. «Kokkuvõttes ikka üliraske aeg. Just seetõttu, et mina olin päeval oma õpilastega hõivatud,» ohkab pedagoogist ema.

Ootamatu koormus

Peale igapäevaste toimetuste on Eve hooldusperede mentor. Naine teab väga hästi, et hätta sattudes vajatakse kohe vastuseid. Seega püüab ta alati nende kuulamiseks ja nõustamiseks leida aja. Just kevadel oli ka nõustamist vajavaid peresid eriti palju.

Eriti keeruliseks nii Eve kui ka paljude teiste hooldusperede jaoks tegi koroonakevade tõik, et hetkega kadus ära kõik see, mida riik muidu pakub: huviringid, rehabilitatsiooniplaanid, psühholoogid, logopeedid, tegevusteraapiad. Kõikide nende ja paljude teiste valdkondadega pidi lisaks koduõppele iseseisvalt hakkama saama. «See paljudele langenud koormus oli täiesti utoopiline,» tõdeb Eve ja lisab, et sel hetkel pakkusid hoolduspered üksteisele väga suurt tuge.

«Ma ei eitagi, et kevad võttis minult tükk tervist. Jäin väga palju viletsamaks, see mõjus halvasti mu nägemisele ja üldisele füüsilisele tervisele.»

Karm diagnoos

2008. aastal, kui sündis toonane pere pesamuna Laura, diagnoositi Evel ajukasvaja. Laura oli kümnekuune, kui emale tehti esimene operatsioon. Tegu on kirurgiliselt eemaldatava kasvajaga, mis harvadel juhtudel edasi areneb. Kahjuks on Eve nende väheste hulgas, kellel see aeglaselt ikka edasi kasvab ja silma välja pressib.

Veelgi karmim diagnoos tuli täpselt aasta tagasi. Nüüd avastati uus, sedapuhku kesknärvisüsteemis, kuhu kirurgiliselt sekkuda ei saa. «See seal kasvab ja see mind hävitab,» tõdeb naine vaiksel toonil.

Proovitud on küll kiiritusravi, kuid kahjuks tulutult. Enam ei opereerita ka esimest kasvajat, et säästa organismi lisatraumast.

Haiguse tagajärjel Eve enam näiteks õpikuteksti lugeda ei näe. Õnneks on aga suur osa tööst arvutis, kus saab lihtsalt teksti suurendada. «Teise kasvaja mõjust ei tea veel, mis see minuga teeb. Praegu asub see kõige lähemal silmanärvile, aga mõjutab muudki – parem kehapool hakkab vaikselt ära minema.»

Elu mõte

Novembri alguses pälvis tragi suurpere ema asenduskodu töötajate liidu tunnustuse Kuldne Kartul, mis nimetatud «Elu mõtteks». Eve tunnistab, et pole kunagi enda jaoks mõelnud, mis see elu mõte siis on. Tema elu on lapsed. Ja kõrvaline pilk võib kinnitada, et armastust, hoolt ja märkamist jätkub suure südamega naisel laste jaoks igal hetkel.

«Täna unistan, et jõuaksin kõik nad ikka teatud vanuseni ära kasvatada. Päris hirmus on mõelda, mis neist minuta saaks ja kas Jaan üksi jõuaks …» mõtiskleb Eve. «Selle bandega ma küll üksi hakkama ei saa,» poetab Jaan mõtlikult.

«Aga mis minuga juhtus, et ma siia tulin?» küsib emale kaissu pugenud üheksa-aastane Andu uudishimulikult vahele. «Sinu ema elas lastekodus. Kui ta sai 18, olid sina kahekuune. Sinu emme oli nii tubli, et otsis ise abi. Siis ta tuligi sinuga koos siia ja nüüd püüab endale jalgu alla saada,» selgitab Eve pojakesele rahulikult.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?