Kirjanik Maimu Berg soovitab: klassika juurde tasub alati tagasi pöörduda

Helina Piip, 18. november 2020

Kirjanik Maimu Berg:

Töötan praegu Tartus täiskohaga vanaemana – kolmest poisikesest noorim on alles kahe ja poolene. See tähendab, et lugemiseks jääb vähe aega ja jõudu. Öökapil lebab Goethe «Faust», mida lugesin esimest korda 13aastasena. Siis mõjus romantiline külg, nägin isegi unenägusid sellest. Nüüd leian säält hoopis teistsuguseid tarkusi, mis sobivad ka meie tänapäeva. Tahan sellega öelda, et klassika juurde tasub alati (tagasi) pöörduda. Ajad on nii ebamugavad, et keskpärane kirjandus, millega raamatupoed üle ujutatud, ei lase neid unustada. Klassika haarab aga üleni.

Päeval, kui aega jääb, loen soomekeelset väljaannet kunstnik Helene Schjerfbeckist. Õieti on tegemist tema kirjadega Maria Wiikile, kes oli samuti kunstnik. Raamatu pealkirja võiks tõlkida «Ma maalin siiski» ja see annab pildi üliandeka naiskunstniku keerulisest saatusest, võitlusest raske haigusega, üksindusest.

Hoogsad lavastused

Vahepeal olen siiski ka teatrisse jõudnud, vaatasin Vanemuises balleti «Tilda ja tolmuingel» esietendust. Minu meelest väga õnnestunud lavastus. Olen Mare Tommingase tööd alati nautinud. Juba aine valik, Andrus Kivirähki samanimeline raamat, on võit. Vaiko Epliku muusika on lihtsalt suurepärane ja lavastus hoogne. Võib-olla ei ole ma siiski päris objektiivne, sest etenduses teeb kaasa mu tütrepoeg Oscar Helmut, aga ikkagi soovitan julgelt.

Hiljuti käisime ka Ugalas vaatamas etendust «Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi» – väga meeldiv üllatus, hoogne, vaimukas, publik saalis rõkkas naerda. Maitsekas lavastus, näitlejate suurepärane mäng, tõeline teatrielamus. Tükk on juba aasta jagu kavas ja loodetavasti jääb sinna kauaks.

Nostalgiline näitus

Tartlastel on vedanud – praegu on siinses kunstimuuseumis avatud Tiit Pääsukese suur ja uhke ülevaatenäitus «Nostalgiata» – kunstniku läheneva juubeli puhul. Kunstisõpradele ei ole pikemaid kommentaare vaja, Pääsukese nimi ütleb kõik. Kunstniku enam-vähem kaasaegsena nautisin lisaks kunstielamusele ka oma kaasteeliste noorusaja noori säravaid nägusid, tolle aja hõngu, meenusid suured ülevaatenäitused Tallinna kunstihoones, kus Tiit Pääsukese piltide juurde jõudmine pakkus alati elamust. Seda enam teeb rõõmu praegune väljapanek, kus tema loomingu paremik jõuliselt esil. Tasub Tartu tee ette võtta

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?