Legendaarse „Eesti matuse“ tähed Kersti Kreismann ja Martin Veinmann: sellist menu ei osanud küll ette kujutada

Lavastus «Eesti matus» on püstitanud Draamateatris rekordi, sest nii pikalt pole püsinud mängukavas ükski teine teatritükk. Et ees on legendlavastuse neli viimast etendust, palusime Kersti Kreismannil ja Martin Veinmannil olnut meenutada.

Menust ja Eesti asjastKersti Kreismann (lavastuses Maret): «Sellist menu ei osanud küll ette kujutada. Tegime ju ka suvetuure ja mängisime vabaõhulavadel.»Martin Veinmann (Indrek): «Jah, Keila lauluväljakul mängisime kahe tuhande vaataja ees.»Kersti: «Moskvas käies natuke pelgasime, kuidas venelased selle vastu võtavad, sest tekstis on ka küüditamisest. Aga soojalt võeti.»Martin: «Nad naersid küll teistel kohtadel, kui meie oleme harjunud.»Kersti: «Kui palju on vaatajad öelnud, et see lavastus on täpselt nagu minu või mu vanemate elu. Noorem põlvkond on toonud oma vanemad teatrisse, et vaadake peeglisse, kas peab ikka nii palju tööd möllama.»Martin: «Igal rahvusel on oma kirja panemata kood, milles käitutakse – mis ajab sind naerma ja nutma, mis puudutab. Kivirähk tabas selle ära.»Kersti: «Ja Pedajas leidis väga õige lähenemise. Näiteks Vene teatri «Eesti matus» on hoopis teistmoodi, tõsimeelne ja filosoofiline. On vist nii, et eestlane saab ainult ise teatud asjade üle naerda. Publik tunnetab, et laval toimuv on eneseirooniline, aga see on meie asi, meie võime selle üle naerda.»Martin: «See ei ole väljanaermine – lavastus teeb lõbusama tuju. Filosoofia tuleb pealekauba.»