Legendaarse „Eesti matuse“ tähed Kersti Kreismann ja Martin Veinmann: sellist menu ei osanud küll ette kujutada

Helina Piip, 18. november 2020

Lavastus «Eesti matus» on püstitanud Draamateatris rekordi, sest nii pikalt pole püsinud mängukavas ükski teine teatritükk. Et ees on legendlavastuse neli viimast etendust, palusime Kersti Kreismannil ja Martin Veinmannil olnut meenutada.

LAVAHETKED: 18 aastaga on muutunud paljutki, ka telefonimudelid. Laval Tõnu Kark, Ester Pajusoo ja Kersti Kreismann.
Indrek (Martin Veinmann) ja Maret (Kersti Kreismann)
Tiina (Merle Palmiste) ja Karla (Tõnu Kark)

Menust ja Eesti asjast
Kersti Kreismann (lavastuses Maret): «Sellist menu ei osanud küll ette kujutada. Tegime ju ka suvetuure ja mängisime vabaõhulavadel.»
Martin Veinmann (Indrek): «Jah, Keila lauluväljakul mängisime kahe tuhande vaataja ees.»
Kersti: «Moskvas käies natuke pelgasime, kuidas venelased selle vastu võtavad, sest tekstis on ka küüditamisest. Aga soojalt võeti.»
Martin: «Nad naersid küll teistel kohtadel, kui meie oleme harjunud.»
Kersti: «Kui palju on vaatajad öelnud, et see lavastus on täpselt nagu minu või mu vanemate elu. Noorem põlvkond on toonud oma vanemad teatrisse, et vaadake peeglisse, kas peab ikka nii palju tööd möllama.»
Martin: «Igal rahvusel on oma kirja panemata kood, milles käitutakse – mis ajab sind naerma ja nutma, mis puudutab. Kivirähk tabas selle ära.»
Kersti: «Ja Pedajas leidis väga õige lähenemise. Näiteks Vene teatri «Eesti matus» on hoopis teistmoodi, tõsimeelne ja filosoofiline. On vist nii, et eestlane saab ainult ise teatud asjade üle naerda. Publik tunnetab, et laval toimuv on eneseirooniline, aga see on meie asi, meie võime selle üle naerda.»
Martin: «See ei ole väljanaermine – lavastus teeb lõbusama tuju. Filosoofia tuleb pealekauba.»

Äratundmistest
Kersti: «Martin on linnapoiss. Aga minu emal oli see lõputu mooside keetmine küll nagu näidendis, samamoodi üks ühele. Küsisin iga kord: miks sa nii palju teed? Aga ikka tegi. Mäletan, kui emakene oli lahkunud, tõin kartulikorviga neid purke, istusin trepi peal ja kangutasin kaasi lahti, valasin ämbrisse ning viisin kompostihunnikusse. Lõputud hunnikud. Ja kartulipõllud ka ...»
Martin: «Ja marjapõõsad minu sugulaste juures. Jumal, ma vihkasin punase sõstra põõsaid. Tikrid olid suuremad, neist sai purgi rutem täis, aga punaseid sõstraid oli nii vastik korjata.»

Kõige naljakamast
Martin: «Mis endale laval nalja teeb? Kui kellelgi ei tule tekst meelde.»
Kersti: «No seda juhtub harva, aga sul ei tule vahel sokk jalast ära.»
Martin: «Jaa, vaat kui sokk jalast ära ei tule, siis tükk seisab.»
Kersti: «Seda on vist üks või kaks korda juhtunud.»

Kostüümidest ja volüümidest
Martin: «Olen nende aastate jooksul kolm korda pintsakut vahetanud, sest riie on «kokku tõmmanud». (Muigab.) Aga siis mõne aja pärast vaatan: see on mulle ju suur.»
Kersti: «Minul seda probleemi ei ole, sest mul on suured polstrid peal, mina võin nende all kilo siia- või sinnapoole muutuda. Kui kostüümikavandeid tehti, küsis kunstnik Pille Jänes, ega mul ole midagi selle vastu, kui mind kogukamaks tehakse? See oli nii üllatav ja andis rolli võtme, nii lahe oli sellist prisket tegelast mängida. Suvel kuumaga oli küll polstriga raske.»
Martin: «Ja siis ikka küsitakse, kas Kersti on kaalus nii palju juurde võtnud? Eelmaa Sassil on ka kõht ette tehtud ja tema puhul arvatakse samuti, et on kosunud.»
Kersti: «Vahepeal, kui vatid juba väga alla vajusid ja neid tuli kohendada, palusin mind veel priskemaks teha – mulle hakkas nii meeldima. Hiljem on kolleegidele teisteski lavastustes polstreid pandud, aga mu meelest oli Maret üks esimesi.»
Martin: «Telefonimudelid on vahepeal muutunud. Merle Palmiste Tiinal oli algul selline suur, 30sentimeetrine mobiil, koos alusega. Seda on ta hiljem moodsamate mudelite vastu vahetanud.»
Kersti: «Minu Maretil ja Ester Pajusoo Iidal on siiani lauatelefonid – tõesti-tõesti, kui veel kaua mängiks, siis noored ei saaks arugi, mis need on.»

Aplausist keset etendust
Martin: «Puudelõhkumine, selle eest tuleb alati aplaus. Ega Tõnu Kark enne jäta ka, kui aplausi kätte saab. Sest mõnikord on kehv pakk, oksaga, nii et läheb kauem aega.»
Kersti: «Ja mõnikord saab ka mõni tantsupaar aplausi, aga mitte alati.»

Kokku kasvamisest
Kersti: «Oleme selle trupiga nii kokku kasvanud. Ühegi teise lavastusega mul nii ei ole, võib-olla kunagi nooruses – et trupp istub enne etendust ja vaheajal koos tegelaste toas, teeme nalja, räägime poliitikast ja elust-olust. Tore on koos olla.»

JUUBELIETENDUSED: 100. etenduse puhul astusid vaatajate ette uued tegelased – surnud vanaisa kooliõed, kellest on tekstis juttu, kuid keda muidu laval ei näe. Kooliõdedeks kehastusid toona Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Ita Ever, Mari Lill, Maria Klenskaja.
150. etendusel tuli lavale matuseorkester, kes oma tasu nõutas. Neistki on näidendis vaid juttu ja tavaliselt sellega asi piirdub. Matuseorkestri liikmeid kehastasid Taavi Teplenkov ja Tiit Sukk. (unknown)


Reisiv puuriit
Kunstnik Pille Jänese lavakujunduses on olulisel kohal puuriidad. Paljud halud ongi seal 18 aasta vanused. Riida kuivamise ja vajumise tõttu on ka värskeid juurde toodud. Algul ladusid lavapoisid riidad iga kord uuesti, siis hakati neid hoidma ratastel aluste peal. Kui «Eesti matus» osales Moskvas teatrifestivalil, võeti kaasa ka puuriidad. Tollist läbi saamiseks tuli võtta kõikvõimalikke sertifikaate – et sisse ei tooda võõrliike ja kinnitus, et puud on ikka immutatud ja vastaks laval tuleohutusnõuetele.


Kas teadsid, et …

  • Andrus Kivirähki kirjutatud ja Priit Pedajase lavastatud «Eesti matust» on alates 2002. aastast käinud vaatamas üle 111 000 teatrikülastaja.
  • Algkoosseisust mängivad tänini Kersti Kreismann (Maret), Aleksander Eelmaa (Sass), Ester Pajusoo (Iida), Tõnu Kark (Karla), Merle Palmiste (Tiina) ja Martin Veinmann (Indrek).
  • Aja jooksul on Lee rolli täitnud näitlejad Külli Teetamm, Külli Reinumägi, Liisa Saaremäel ja Marta Laan. Andresena on üles astunud Jan Uuspõld ja Christopher Rajaveer ning Tiitu on kehastanud Lembit Ulfsak ja Tõnu Oja.
  • 200. etendusel võis publik võtta fuajeest kaasa teatritöötajate sahvritest toodud moose. Näitlejatele endilegi ootamatult astus lavale üks kitsehabemega mees (Raimo Pass), kes oli ära näinud kõik 200 etendust.
  • Viimane etendus on 26. jaanuaril.
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?