Pidevast parem olemise nimel rassimisest väsinud Reet: „Ma pole seda kannapööret kordagi kahetsenud.“

Silja Paavle, 18. november 2020

Seitsme aasta eest tundis Reet Murel, et ei jaksa enam pidevalt parem olemise nimel rassida. Naine otsustas järgida südant ja kolis Türile – järgima keskkonnasäästlikku eluviisi ning tegema käsitööd.

«Emme ja issi on segaseks läinud, lähevad Türile hipideks,» tundsid sinnamaani Tallinnas elanud Reeda (61) ja Ivari (61) lapsed esialgu muret. Ei olnud ju seni Türi aedlinnas üksnes suvitanud paaril tagataskus suuri sääste, samuti ei oodanud neid seal töökoht.

Ent kogu elu lasteaias palgal olnud Reet põles tööl läbi. Ta ei suutnud enam kohaneda lasteaiaõpetaja rolli muutumisega klienditeenindajaks ega survega olla kogu aeg ja kõiges parem. «Ma pole kunagi oluliseks pidanud silma paista, minu jaoks oli peamine laste areng ja see, et neil oleks huvitav,» selgitab naine.

LUGUDE LUMMUSES: Armastus lugude vastu juhatas Reeda vanade tapeediribadeni, süles hoiab ta viimatist väärtuslikku aaret 1900ndate kandist.

Alguses vaibad

Nii jättis ta seitsme aasta eest pealinnaelu ja suundus täitma oma unistust: ravida hinge ning elada uutmoodi elu võimalikult lihtsalt ja vähe kulutades, keskendudes enda võimalustele. Ja tegema käsitööd – selle järele igatses Reet pealinnas elades enim, kuid aega nokitsemiseks nappis. Aasta hiljem järgnes Türile ka teleoperaatorist abikaasa ning tasapisi hakati elu vee ja kanalisatsioonita majas üles ehitama.

Reet alustas vaipade heegeldamisega. Idee nende tegemiseks tekkis siis, kui naine koeraga jalutamas käies pidevalt Türi vaibapoest möödus ja sealt soodsaid vaibamaterjale leidis. Põnevat avastamist pakkus ka kast, kuhu laoti tootmisjäägid.

«Heegeldasin keskkonnasäästlikke vaipu kümnete kaupa. Telefon muutus kiiresti punaseks, sest pealinnast tuli tellimusi riburadamisi.» Reet tundis heameelt igast kõnest ja rõõmustas eriti siis, kui nägi sisustusajakirjadesse pandud kodudes enda tehtud romantilisi vaipu.

Põrandakatetega koos tulid unenäopüüdjad. Õigupoolest tudulinnud, nagu käsitööfänn ise neid kutsub. Otsides võimalust vaipade heegeldamisest üle jääva materjali ära kasutamiseks hea idee äkki pähe turgataski. Tudulindude üle tunneb naine eriti suurt uhkust ja need on saanud palju head tagasisidet.

TUDULIND: Soov vaipade heegeldamisest üle jäänud lõngu ära kasutada tõi Reedale pähe mõtte teha neist unenäopüüdjad. Keskkonnasäästlikud tudulinnud on paljude väikeste laste lemmikud.

Ajalooline nühis

Tudulindude pakendid on disaininud abikaasa Ivar, samuti varem kasutuses olnud papist, mis saadud vanapaberi kogumiskonteinerist. Lindu hoiab pakendis koduaia kirsipuu oksast saetud nupuke ja iga täht pakendil on mehe trükitud või käsitsi kirjutatud. «Tal on tohutult kannatust ja ilus käekiri,» jääb Reet tulemusega rahule. Naine ise on vastuoksa kärsitu ja seetõttu väikeseid asju eriti teha ei armasta.

Nüüd teeb Reet vaipu vähem, aga huvilistele ikka. Ja mitte ainult müügiks, sest päris palju oma käsitööst kingib ta niisama ära. Kui hiljaaegu avati kevadpealinnas ilusalong, leidis nobenäpp näiteks, et sealses romantilises õhkkonnas paneks üks tema vaipadest justkui täpi i-peale. Reet võttis vaiba näppu ja see võeti salongis tänulikult vastu. Samuti teeb ta huvilistele vaiba heegeldamise õpitube, sest teab, et ise tegemine võib olla suurim rõõm.

Ülejäänud ideed on sündinud aegamisi, kas juhuse tahtel või elu sunnil. Näiteks nühiseid ehk seljapesuks mõeldud piklikke nuustikuid hakkas ta valmistama siis, kui temani jõudis vanast ajakirjast leitud praktiline nühise tööjuhis maanoorte organisatsiooni tüdrukutele aastast 1940. Tootele lisaväärtuse andmiseks disainis Ivar haiglast saadud vanadest ravimikarpidest ka pakendi.

AJA SUND: Punutud ümbrisega on käte desinfitseerimisvahend hoopis nägusam ja mugav seda ka käepärasesse kohta riputada.

Käsitöötuba saunas

Üks viimatisi tooteid oli aga makrameetehnikas punutud ümbris käte desinfitseerimisvahendi pudelile. Nii see kui ka kõik muu tema ja Ivari kätetööna valminu on kantud ideest esemeid ning ka materjale taaskasutada.

Suvel avasid Reet ja Ivar sauna kaminaruumis käsitöötoa Silmast Silma, kus kogu nende ühine looming on huvilistele imetlemiseks ja ostmiseks väljas. «Lapsed kasvasid suureks ja ostsid endale oma suvekodud, peopidamiseks seda ruumi enam vaja ei läinud,» naeratab naine.

See tuba on tõeline ideevaramu. «Minu eesmärk ongi juurutada mõtteviisi, et alati ei pea uusi asju ostma. Vanu jääke ümber töödeldes saab meisterdada lugudega asju.» Lood on Reeta köitnud lapsest saati, kui isaga jalutuskäikudel pisikesi asju avastati ja neid koju toodi. Olgu see siis kasvõi tilluke kastanimuna.

Lisaks võimaldab isetegemine olla isikupärane ja hinnata nende väärtust. «Nõukaaegse õpetajana pidin sageli vähesest midagi looma,» muigab Reet, et aastakümneid tagasi oligi ainus väljapääs lastega midagi põnevat teha ise asju välja nuputades. Tema meelest on ka inimeseks kasvamise juures ülioluline osata vastutada mõne asja loomisel algusest peale. Kui Reet midagi ise uuena ostab, on need kingad, saapad või käekott. «Aga ma teen seda üliharva,» nendib ta.

ISETEHTUD PAKENDID: Toodetele lisaväärtuse andmiseks disainis Ivar vanapaberikonteinerist leitud papist nägusad pakendid. Kõik tähed on ükshaaval käsitsi peale kirjutatud.

Tapeedid kaartideks

Lood hoiavad paari tegutsemas. Kui Ivarist sai ajapikku Türil akna- ja mööblirestauraator, siis Reeta teatakse juba kui vanade tapeetide huvilist. Ka nendeni jõudis ta jalutuskäikudel koeraga, kui imetles pika ajalooga maju.

Naine rõõmustab hiljutise telefonikõne üle, mil helistati Türi ajaloolisest vabrikukülast. Seal hakati ühe tekstiilitööstuse ruumi renoveerima ja seinal torkas silma uhke tapeediriba. Reet pakub nüüd, et see pärineb umbes 1900. aastast.

Tapeedikihte ei kogu naine pelgalt kogumiskirest, ka neile annavad Reet ja Ivar uue elu. Tapeedifragmendid kleebib naine pildiraamimistöökojast üle jäänud kartongile ja sellega koos omakorda Räpina paberivabrikust pärit taaskasutatud papile. Seejärel tuunib Ivar kaardid uuesti elama-hingama, joonistades tušipliiatsiga jätke olemasolevale mustrile. Tulemuseks on originaalsed nostalgilised tapeedikaardid, mis aitavad elus hoida mälestust aedlinna vanadest majadest, millest paljud pärast lammutamist elavadki veel vaid kaartidel. Iga sellise tagaküljel on aadress ja orienteeruv aeg, mil tapeet seal seina kaunistas.

HÜGIEENITARBED: Kanepilõngast kootud pesukinnas ja nühis – seljapesunuustik – tekitavad elevust ning kutsuvad katsetama. Täispuuvillased korduskasutatavad meigieemalduspadjad on menukad keskkonnateadlike naiste seas.

Haruldane maaling

Huvi tapeetide vastu aitab teinekord jõuda mõne veel suurema avastuseni. Alles paar päeva tagasi läks Reet ühte kogukonnamajaks renoveeritavasse hoonesse tapeeti vaatama ja leidis selle alt trafarettmaalingu. Et selliseid leide Türil ei teagi, läks pärast seda lahti tõeline möll ning tänu südamega majaomaniku huvile lendasid senised remondiplaanid pea peale.

Kõik need väikesed lood köidavad Reeta sedavõrd, et igast sellisest räägib ta silmanähtavalt elavnedes. Naise silmad löövad iga kord särama ka siis, kui märkab teise ringi poes käsitsi tikitud monogrammide ja heegeldatud pitsiga voodipesu ning kaunist käsitööd sõrmitsedes mõtiskleb nende lugudele. «Pean ennast korrale kutsuma, et neid rohkem ei ostaks – mul on terve kapp juba täis,» naerab ta pisikese nõrkuse üle.

Mõtet elus kannapööre teha pole Reet kordagi kahetsenud. Hing leiab kosutust ja naine on mõistnud, et saab õnnelik olla elades just sellist elu, nagu seda praegu teeb. Ja kui keegi veel tema eluviisist ja ideedest innustust saab, on see suurim tänu.

SÄÄSTLIK KUUSK: Kui jõuludeks päris kuuske mingil põhjusel tuppa tuua ei saa või ei taha, asenda see vana aiateiba otsa seatud tekstiilkuusega.
HOIAVAD MÄLESTUST: Vanadest tapeediribadest meisterdatud kaardid hoiavad elus mälestust Türi vanadest majadest. Just seetõttu on üks osa neist aasta lõpuni näha ka Türi muuseumis väikesel näitusel.
PISIKESED MÕMMID: Lõngajuppidest meisterdatud mõmmid on menukad pere noorimate seas.
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?