NAISTELEHE KAANELUGU | Anni Arro koroonapingest: „Elu ei saa ju elamata jätta.“

Helina Piip, 18. november 2020

Jõulukuuske pole Anni Arro veel toonud, kuigi jõulupidusid on tema stuudioköögis juba peetud. Kuidas ta tunneb end praeguste muutuste keerises?

«Koroonapinge ju kogu aeg keris ja kartusest, et varsti läheb jamaks, nihutati jõuluüritusi ettepoole,» räägib Anni (37), kelle õdus stuudioköök asub Tallinnas Kaarli kiriku lähistel. Kohvikupidajana tuntud naine ütleb, et pole enam igapäevaselt seotud ühegi kohvikuga. «Vaatan praegust aega ja jumal tänatud, et sain kõik palju varem kaelast ära. Kukekesega ei oleks ma sellist olukorda üle elanud, puhvrit meil ei olnud.»

Ajad on segased, teadmatus õhus, firmapidusid öeldakse juba ära. «Kui olukord ei muutu vahepealt täiesti katastroofiliseks, võiksid väiksemad perepeod ju ohutusreegleid järgides ikka toimuda,» loodab ta.

Anni Arro Anni Arro (Stanislav Moškov)

Kui uuesti alustaks ...

«On ju lausa tunda, et maailm suures tempos muutub. Sa kas kihutad sellega kaasa või istud kõrval ja jälgid, mis saab. Mina pigem jälgin,» mõtiskleb Anni. «Pidasin just endamisi aru, et väga raske oleks praegu noor olla. Kui lõpetad kooli ja pead otsustama, mida edasi teha. Ilmselt valiksin hoopis teise ala kui kokanduse, sest sellega tegelejaid on juba nii palju. Kui mina alustasin, oli see kuidagi uus, mingid asjad veel tegemata ... Fännasin Jamie Oliveri, kes ka siis alles alustas. Nüüd peab aga iga teine oma blogi ja vahel haarab mind koolitustel tunne, et paljud teavad rohkemgi kui mina. Küll nad flambeerivad ja räägivad, et kodus on slow cooker’id ning sous-vide-masinad. Minul on lihtsalt pott ja pann,» nendib kokk.

Ta arvab, et kui peaks nüüd uuesti valima, asuks ehk hoopis sisekujundust õppima.

(Stanislav Moškov)

Supernaise müüdist

Kuigi Anni teine laps Aksel on alles kahene, tunneb naine, et temalt oodatakse ka praegu tegusust ja kõigega hakkama saamist. «Kui oled tuntud, siis arvatakse, et oled supernaine, suudad olla nii ema kui ka ärinaine, esineda ja kõike muud. Aga see on ikka väga raske.» Ta jälgis teleuudistest, kui USA sai endale uue ülemkohtuniku Amy Coney Barretti. «Mõtlesin, kui ta sellise ameti peale jõudis, siis tal ilmselt lapsi ei ole. Aga järgmise lausena öeldi, et ta on seitsme lapse ema! Kuidas ta seda teeb?!» hüüatab Anni. «Eks mõned on ka head delegeerijad ja organisaatorid. Mina teen paljud asjad pigem ise ära, kui hakkan kedagi otsima. Ja eks kõik lapsed ole ka erinevad. Mõned on nii rahulikud, et istuvad kaks tundi rahulikult süles. Minu omad on aga beebist peale valjuhäälsed, nii et kohvikus käies me siis pigem lahkume. Võib-olla peaksin olema mingites asjades järjekindlam.»

Keerulised ajad
Väike Aksel sai nime Anni abikaasa Marko vanaonu Aksel Pajupuu järgi. Armastatud koorijuhina tuntud mees oli Marko sõnul ka tore onu. Et väikese Aksel Aleksanderi vanema õe nimi on Anita Astrid (6), naerab ema Anni: «See on justkui minu egolaks, et laste nimed algavad A-tähega. Pigem juhtus see kogemata.» Ja meenutab tütrele nime panekut: «Kui Anita sünni järel kohe maale sõitsime, siis roosad astrid õitsesid.»

Anni sõnul oli teise lapse sünnitus keerulisem ja ka poisi kasvamises on mürgeldamist tublisti rohkem. Elu isegi on keerulisem olnud. Õemehe surm tõi pika raske leinaaja. Ja naise enda tervis polnud kiita. Selgus, et põhjus peitus kilpnäärmes. «Mõtlesin, miks ma varem arsti juurde ei läinud,» räägib Anni ja kinnitab, et tunneb end nüüdseks jälle hästi. «Ilmselt mängib paljude haiguste puhul oma rolli just magamatus ja unevõlg on mul ikka suur.»

OOTUS: «On ju lausa tunda, et maailm suures tempos muutub. Sa kas kihutad sellega kaasa või istud kõrval ja jälgid, mis saab. Mina pigem jälgin.» (Stanislav Moškov)

Peedid, roosid, kosmosed

Ühel Anni Instagrami fotol poseerib lopsakate peedivarte kõrval peenrasse torgatud labidavars. Kiri foto kõrval annab teada, et tegemist on tema vasest lemmiklabidaga, mis lõikab maad nagu või. Anni noogutab: «Maatööd on minu zen-moment. Kuigi viimastel aastatel, kui lapsed väikesed, see nii väga zen ka ei ole. Näiteks kui Aksel tahab samuti just seda harki, millega mina kaevan,» naerab ta. «Pigem näeb kõik välja pisut hüsteeriline – kui poiss magab, pean ruttu sööma, natuke aiatööd tegema, siis teistele süüa tegema. Aga mõtlen iga kord, et see on mööduv.» 

Sepamaal, kunstnikest vanemate Epp Maria Kokamäe ja Jaak Arro kodus on Annil oma köögiviljapeenarde kõrval ka ema hiiglaslik lilleaed hooldada. «Vanasti toimetas ka ema seal, aga pärast puusaoperatsiooni ei saa ta enam kummarduda. Ema arvas, et taastub paremini, aga kahjuks nii ei läinud.» Anni räägib, et on üritanud lilleaeda pisut vähendada ja istutanud asemele mõned põõsad. «Rooside kallale ma siiski ei lähe, need on ema lemmikud. Ja daaliad, gladioolid, kosmosed – need lihtsalt peavad aias olema!»

Kevadel sai aiamaal tegutsev Anni emalt nime pühvel. «Kuna mul on alati vähe aega, siis lendan peale ja umbrohtu hakkab tuiskama. Päris kiiresti saab tehtud, kui on tuli takus. Ja tore oli kuulda, kui isa suvel sõnas: «Sel aastal on aed nii ilus tänu Annile.»»

HELGE SUVEMÄLESTUS: Anni ja Marko tütre Anita kuuendat sünnipäevapidu peeti augusti viimasel pühapäeval Sepamaal. Piltidel Anni, Anita Astrid, Marko, väike Aksel Aleksander ja kutsa Valentina ning kutsa Valentina.

Õunapuuaed ootab kodu

Ka ise näeks ta end juba üsna pea hoopis paiksemalt maal elamas. «Kui saaks kuidagi elu niimoodi sättida. Ent järgmisel aastal läheb Anita kooli, siis on see keerulisem.» Maal käies elab Anni perega vanemate maja teisel korrusel, aga unistab ikka oma majast. Ja tegelikult on neil sealsamas oma elamu jaoks kruntki valmis, kuhu ta viis aastat tagasi isegi õunapuuaia istutas. Koguni tee nähtamatu majani on juba olemas.

«See, mille nimel olen pingutanud, et raha teenida ja maale oma maja ehitada, nihkub koroona tõttu aina kaugemale ja kaugemale ... Pärast oma loodud toitlustusasutustest loobumist sain ka ainult võlad makstud ja osta ühe perereisi Korfule.»

Anni räägib imetlusega tordimeister Nadja Kaarmast, kelle tähelend algas tänu talle. «Nadja oli siis 55, kui Müüriääre kohvikus alustas, ka Komeedi koogilett on praeguseni tema näoga. Nadja unistas samuti oma majast. Ja saigi laenu ning ehitaski omale maja, kui oli 65. Maja oma viljapuuaia ja marjadega, millest kooke teha. Nadja on minu iidol!»

Vana kooli kokk

Kui Anni juhtub mõnes vanas ajakirjas nägema fotosid, millel on tema kunagiste kohvikute interjöörid, muudab see hinge alati soojaks. «Mõtlen siis, et tegelikult on juba nii palju tehtud, palju suuri asju. Kuidas ma jaksasin! Ise tunnen, et olen juba pensioni ära teeninud,» ütleb Anni ja see kujutluspilt teeb tal meele rõõmsaks. «Võib-olla kui saaksin kaks aastat puhata, siis ehk tekiks see tahtmine jälle. Praegu on aga stuudioköök just ideaalne. Saan siin olla iseenda kunn ja see on supervabadus. Olen vaba hing.»

Kevadise koroona ajal kolisid mitmedki kokad veebi, pakkusid seal kursuseid ja meistriklasse. Temal sellist plaani pole. «Olen vana kooli inimene ja arvutiasjanduses üsna saamatu. Pealegi ei taha ma kogu aeg esineda, mul ei jagu selleks edevust. Eriti kui on kaks väikest last ja oled kuus aastat magamata, siis lihtsalt ei ole aega uusi retsepte testida ega pühenduda.» Pigem trotsiks ta olusid ja annaks välja veel ühe kokaraamatu. «Mulle meeldivad paberraamatud ja kõik retro.»

Anni Arro Anni Arro (Stanislav Moškov)

Helga ja David Bowie

Oma stuudioköögis, mis on tegutsenud tema kodumaja hoovil nüüdseks kaks aastat, on Anni näinud, kui väga ikkagi vajatakse inimlikku kontakti ja suhtlust. Tänu kursustele ja stuudioköögi väljarentimisele on teda ennast keeruline millegi uuega üllatada. Alguses aga, kui Anni ise ei osanud veel kindlalt piire seada, tuli käia öösel ka pidžaamas pidu lõpetamas. «Nüüdsest on kindel, et öörahu algab kell üksteist.»

Kui aga saaks kokata ükskõik kellele, siis kelle ta valiks? «Vanasti oleksin vastanud – David Bowie,» teab ta kohe. «Aga tema on surnud. Võib-olla siis kokkaksin ta hingele ... Bowiega tahaks küll lobiseda.»

Naine mõtleb natuke ja lisab: «Äge oleks ka oma vanaemale Helgale süüa teha ja temaga toidust rääkida. Mu isapoolne vanaema oli suur kokkaja, kuid suri enne, kui mina hakkasin sellega leiba teenima.»

Anni meenutab, et vanaemal olid alati laual lihtsatest asjadest maitsvad toidud: pikkpoiss, kotletid, veisekeel, hoidistatud Türgi oad ja tomatid. «Tal oli ka hästi uhke aed, nii et meil on palju ühist. Kuigi iseloomult me väga sarnased ei ole, sest vanaema oli hästi kange naine. Ta töötas medõena, aga oleks tahtnud näitlejaks saada. Helga kohtus mu vanaisa Endliga Siberis ja oli juba 45, kui mu isa sündis.»

Annil on veel meeles, et kui Helga vanaks sai, hakkas ta surma ootama. «Iga kord tema juurde minnes küsis vanaema: «Anni, kas sa tuled mu hauale nutma?» – «Jaa, ma tulen,» vastasin. Aga nüüd tunnen, et ma pigem ei taha surmas lõppu näha. Vaid teekonda mujale ...»

Kokkamise jalajälg

Just vanaema toitudele mõeldes tasub Anni meelest õppida, kui vähesest võib teha head toitu. «Sest kokandus tekitab nii suure ökoloogilise jalajälje. Kui suur osa toorainest tuuakse kaugelt. Ja kuidas iga asi pakendatakse eraldi. Pärast kokkamist tilgub süda verd, sest ainuüksi ühe õhtuga tekib suur pakendite ja plastihunnik. Nii et liiga palju ei tasu ka kokata.» Kui ta ise vahel Woldist toitu tellib, valib sellise koha, kes pakendab roa biolagunevasse karpi.

Ent Annil on südamel ka toidu raiskamine, sest lastele süüa tehes jääb seda tihti järele. Alles hiljuti näitas ta tütrele Aafrikas nälgivate laste pilte. «Oh, mul tulid endalgi pisarad silma,» räägib ta mõjuvast kasvatusmeetodist. Siiski on temagi külmkappi ilmunud asju, mida seal varem ei leidunud: viinerid, juustupulgad, kohupiimakreemid. «Mis teha, kui need lastele meeldivad.»

Ebamäärane teadmatus

Anni meenutab oma eelmist aastalõpu soovi – et järgmine aasta tuleks kergem. «Aga näed, ei tulnud,» tuleb meil kõigil tõsiasja kinnitada. «Võtan praegust olukorda nii, et on, nagu on. Lihtsalt teadmatus on see, mis meid kõiki häirib. Kuid oma elu ei saa ju ka elamata jätta.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?