Nägemispuudega inimestele jooksusilmadeks – väärt algatus, mis aitab jooksuga tegeleda ka vaegnägijatel

Liis Ilves, 18. november 2020

Ei, jooksusilmad pole miski uus ega peen nutividin. See on hoopis kahe jooksja heast südamest kasvanud kiiduväärt algatus.

Idee hakkas vaikselt idanema 2015. aastal. Toona omavahel veel võõrad Gerli Taumann (32) ja Olle Rõuk (46) osalesid mõlemad Helsingi maratonil. Võistluse ajal möödus eestlastest pime jooksja koos saatjaga. Seepeale hakkas kahes peas vaikselt idanema mõte, et põnev oleks isegi proovida nägemispuudega jooksjale saatjaks hakata.
Eestisse naastes sai Gerli kontakti Eesti Pimedate Liidu esimehe Jakob Rosinaga, kellega koos proovitigi saadetud jooksmist. Olle ei leidnud tol ajal kahjuks kedagi, kellele turvaliseks abiliseks olla.
Saatuse tahtel sattusid Gerli ja Olle mõni aasta hiljem koos treenima. Ühe pika ühise jooksu ajal satuti vestlema ja mõlema suureks üllatuseks koorus välja Helsingi maratoni lugu pimedast sportlasest. Üheskoos otsustati nüüd mõlema peas idanenud idee lõpuks ellu viia ja luua Eestissegi tänuväärt võimalus nägemispuudega jooksuhuvilistele.

Rea ja Olle viies jooksuring: Üheskoos käiakse terviserajal korra nädalas, kättpidi ühenduses ollakse jooksupaela abil. Tänu headele toetajatele saadi äsja kätte ka jooksuvestid – nüüd muutub pimedatel sügisõhtutel nähtavus veelgi paremaks. (Tiina Kõrtsini)

Häid inimesi on palju
Gerli võttis taas Jakobiga ühendust ja kolmekesi peeti plaani, kuidas jooksusaatjate programm Eestisse tuua. Oktoobris loodigi ametlikult MTÜ Guide Running Estonia, mille eesmärk on vabatahtlikkuse alusel viia kokku nägemispuudega jooksuhuvilised nägijatest harrastussportlastega, kes on valmis neid abistama. MTÜ missioon on lihtne: kõigil peaks olema võimalus jooksmisega tegeleda. Niisiis antakse võimalus tervisespordiks ka neile, kes seda seni nägemispuude tõttu iseseisvalt teha ei saanud.
Algatuse eesmärk on leida igale abivajajale saatja. Programm ongi tänaseks juba edukalt käivitunud – paare leiab nii Tallinnast, Tartust, Pärnust kui ka Viljandist. Huvi nägemispuudega inimesele saatjaks olemise vastu on üles näidatud teisteski Eesti paigus. Seejuures on tore tõdeda, et meie ümber on niivõrd palju häid inimesi, kes leiavad selle aja, et vabatahtlikult kedagi aidata. Kahtlemata on see asendamatu ja hindamatu tugi nii mõnelegi abivajajale, kes nüüd esimest korda elus või pärast mitmekümneaastast pausi saab taas joosta. Ja kes päris silgata ei soovi, leiab endale ka saatja, kellega koos lihtsalt veidi tempokamalt kõndida. Kokkuvõttes on ju oluline õue liikuma pääseda.

Kuidas jooksusilmad töötavad?
Enne alustamist läbitakse infotund, kus saadakse üksteisega tuttavaks, jagatakse abivahendid, tutvutakse MTÜ eesmärkidega ja praktiseeritakse jooksja saatmist.
Harrastussportlased viiakse nägemispuudega inimestega kokku peamiselt võimekuse alusel. Võimalusel peetakse silmas ka linnaosa, kus keegi elab.
Kui jooksupartnerid leitud, suheldakse omavahel ise edasi. Saatja võtab huvilisega ise ühendust ja omavahel lepitakse kokku kohtumiskorrad, eesmärgid ja ootused. Saatja roll on välja selgitada, milline on abivajaja nägemispuude ulatus ja kui palju juhendamist ta vajab.
Paarilised jooksevad kõrvuti, olles teineteisega kättpidi seotud jooksupaela abil. See abivahend aitab saatjal nägemispuudega jooksjat suunata. Mõlema käed liiguvad võimalikult paralleelselt ja ühes rütmis. Saatja annab varakult märku pööretest, eesolevatest takistustest (äärekivid, tänavapostid, teised liiklejad, bussipeatused, trepid) ja teekatte muutustest. Kitsaste kohtade läbimiseks on lihtsam, kui jooksja võtab kinni saatja küünarnukist ja liigub tema selja taha.
Saatjaks sobib igaüks, kes soovib liikumise kaudu teisi aidata. Ole avatud ja julge, ära pelga küsida ning komistada!
Algatusega ühinemiseks liitu FBis grupiga «Jooksusilmad» või kirjuta otse guiderunningestonia@gmail.com.


REA KOGEMUS
Rea Kukk (45) kaotas nägemise 20 aastat tagasi suhkruhaiguse tõttu. Praegu saadab teda igapäevastel toimetustel juhtkoer, kellega koos on proovitud ka jooksusamme teha. Koer ei osanud sellest aga midagi arvata ja välja ei tulnud miskit. Nii on Rea viimaste aastakümnete suurim saavutus paar sammu bussile silkamist.
Harku terviseradadel jalutamas käies puges hulgaliselt jooksuentusiaste kohates aga ammu naise hinge unistus sama alaga tegelemisest. «Kujutasin ette, et kui näeksin, küll siis minagi jookseks,» sõnab Rea. Nagu tellitult potsatas tema postkasti kiri tänuväärt algatusest. Loomulikult haaras naine võimalusest kohe kinni ja saigi kokku Ollega. Üheskoos käiakse jooksmas korra nädalas, tänaseks juba viis nädalat järjest.
«Jooksmine on minu jaoks alati raske olnud, siiani on raske. Olle lohutas, et ega see kergemaks lähegi,» tunnistab Rea ja purskab naerma. Aga juba teisel korral hakkas naisele täitsa meeldima.
Kiiduväärt algatusele jagubki Real vaid kiidusõnu. Ühtlasi on see tema jaoks ainus võimalus, kuidas jooksmas käia. «Üksinda paneksin kohe esimesse kraavi,» tõdeb ta. Koos Ollega tunneb naine end aga väga turvaliselt ja ühtegi õnnetust seni juhtunud ei ole. «Ta nii hoolega jälgib mind. Vaatab, kuhu ma astun või mida teen, kas jaksan veel rääkida, kas tempo on paras. Vahel kardan, et Olle kukub ise enne.»
Saatja pole pimedale üksnes silmadeks, vaid ka motiveerivaks treeneriks. «Saatjad on kõik ise suured jooksufännid ja selline eeskuju on väga nakkav,» märgib Rea. «Minu pea on juba ammu jooksuvõistluse finišis, aga keha ei tule veel järele.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?