KÕIK ON UUS SEPTEMBRIKUUS! Urve Palo: „Robinil jagub miks-küsimusi rohkem, kui meie kodus vastata oskame.”

Helle Rudi, Helina Piip, Silja Paavle, Verni Leivak, 26. august 2020

Nii nagu igal aastal, alustavad selgi sügisel kooliteed tuhanded jütsid. Uurisime tuntud eestlastelt, kuhu kooli läheb nende võsuke.

„Robin Leon alustab kooliteed Viimsi koolis. Kuna tegu on meie kodulähedase kooliga, tundus see loomulik valik: pole vaja bussidega linna sõita ega hommikustes ummikutes aega veeta. Kuna elame koolimajast paari kilomeetri kaugusel, on edaspidi võimalik ka jalgrattaga koolis käima hakata. Lisaks lähevad Robini lähedased sõbrad samuti kõik Viimsi kooli. Pärast kooli aga saab jätkata soovi korral huvialaringides,” sõnab ekspoliitik Urve Palo.

Naise sõnul on laps kooli pärast juba väga elevil. „Robin ootab kooli väga ja loeb päevi, kui palju neid on 1. septembrini jäänud. Eks kooliootuse põhjus peitub eelkõige selles, et koolis käiv poiss on juba nn suur poiss, mitte enam tita, kes käib lasteaias. Lisaks on ju põnev saada uusi sõpru ja teadmisi. Praegu on Robinil selline iga, kus uudishimu enda ümber toimuva vastu on väga suur ja miks-küsimusi jagub rohkem, kui meie kodus vastata oskame. Tundub, et kooli minekuks on väga õige aeg.”

Kooliks vajalik osteti kooli kodulehelt saadud nimekirja alusel koos Robiniga ära juba augusti alguses. „See oli igati tore päev, kus me kahekesi kooliks valmistusime.”

„Robin käis ka Viimsi kooli eelkoolis ja oli positiivselt üllatunud, et õpetaja ei olnudki kuri ja ta sai õppetööga ilusti hakkama. Suisa lihtne olevat olnud. Lemmikaine on tal matemaatika, kuid kirjutamise ning lugemisega tuleb veel vaeva näha.”

„Talvel, kui rääkisime kooli minekust, siis ta alguses väga ei tahtnud minna. Kui ta aga kuulis, et kool kestab ainult pool päeva ehk ajani, mil lasteaias magama minnakse, tegi see teadmine meele kohe rõõmsaks ning kooli palju ihaldusväärsemaks,” muigab naine.

„Minu enda esimesse klassi minekuga seoses on kõige eredam mälestus seotud sellega, et kui ma saabusin koju suviselt reisilt vanaema juurest, ootas mind ees minu isiklik ja uus koolilaud. Ma olin nii õnnelik seda nähes. Pilt sellest hetkest on siiani silme ees. See laud teenis mind kõik need 11 aastat ja on vanematekodus siiamaani alles,” meenutab ta enda kooliaega.

„Mulle endale meeldis väga koolis käia. Näen tänaseni aeg-ajalt kooliaega unes ja need on helged unenäod. Soovin väga, et Robin saaks sama positiivse koolikogemuse. Usun, et see annab hea baasi kogu eluks. Olen oma esimese klassi õpetajale Kristi Jaluksele väga tänulik. Tegu on suure algustähega Õpetajaga. Ka edaspidised aineõpetajad ja klassijuhataja Helle Kõlli tegid oma tööd suure pühendumusega. Mul on väga vedanud!”

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?