Andorra esimene ja viimane kuningas oli troonil 12 päeva

Tõlkinud Allan Espenberg, 26. august 2020

Boriss Skossõrev suutis aegu tagasi korraldada Hollywoodi märulifilmi väärilise afääri – Andorra kuningaks tõusnud avantürist kuulutas napi valitsemisaja jooksul sõja Hispaania piiskopile.

1896. aastal Vilniuses sündinud Borissi varase nooruse kohta puuduvad täpsemad andmed. Vähese faktina teatakse, et esimese maailmasõja ajal komandeeriti noormees Briti armee soomusautoväeüksusesse, mis võitles Vene ehk idarindel. Pärast 1917. aasta revolutsiooni sõdis ta valgekaartlaste ridades, sai haavata ja valis uueks koduks Suurbritannia.

Mõnda aega kuulus Skossõrev Briti kuningliku mereväe ridadesse, kuid tüdines peagi sõjaväeteenistusest. Ametlikult erru minemata lahkus ta Inglismaalt ja valis uueks elupaigaks Hollandi, kust saigi väidetavalt alguse tema avantüristlik karjäär.

Targa mehena rääkis ta kuut keelt, reisis palju ja omas häid maneere ning luuraja reputatsiooni. Seltskonnas luiskas Boriss end mängeldes kord krahviks, kord paruniks, mõnikord isegi Hispaania kuninga parima sõbraks, Suurbritannia monarhi usaldusisikuks või Hollandi kuninganna soosikuks.

Muidugi oli see kõik vale, nagu ka tema väited Oranje krahvi tiitli saamisest, Oxfordis õppimisest ja professorina töötamisest. Tegelikkuses oli mees pisisuli, keda karistati nii tšekkide võltsimise, väärtasjade ebaseadusliku müügi kui ka passita reisimise eest.

Naised päästavad mu

Vene ajaloolane Andrei Gontšarov on Borissi välimust kirjeldanud nii: «Sihvakas, siniste silmadega, alati värskelt raseeritud. Sirge nina all heledad vuntsikesed. Kitsas juukselahk eraldas blondid juuksed kaheks ebavõrdseks osaks. Parempoolne käsi alati hõivatud jalutuskepi hõbedase käepideme hoidmisega.» Aadliku ja tõsise mehe muljet süvendas monokkel silmas. Õnnekütt oskas juba meeldida – eriti naistele.

Boriss üritas luua võimalikult palju kasulikke kontakte Euroopa riikide aristokraatlikes ringkondades ja veetis sel põhjusel suurema osa ajast kallites restoranides või suurilmasalongides.

1931. aastal abiellus juhuseotsija endast kümme aastat vanema, kuid jõuka prantslanna Marie-Louise Parat’ga. See abielu kulges üle kivide-kändude, sest õnnekütt leidis vaevata tee uute rikaste armukeste sängi. Ent abikaasa põhjatu kukru ja järjest enam mujalt sülle kukkunud mammona abil hakkaski Borissi peas küpsema hullumeelne plaan.

Minust saab kuningas

Olukorda poliitiliselt ebastabiilses Andorras jälgis mees kõrvalt pikemat aega. Üha sagedamini kirjutas Boriss sõpradele, et andorralastel pole juhti, ühtki normaalset organisatsiooni ja edasiste plaanide programmi. Ta veetis palju aega Prantsusmaa raamatukogudes, uuris kõikvõimalikku infot, kohtus Andorra emigrantide ja kohalike lambakarjustega ning mingil hetkel turgataski pähe mõte: «See riik vajab monarhi!»

Prantsusmaa ja Hispaania vahele surutud Andorra oli 1930ndatel Euroopa ääremaa kolgas. «Püreneede erakuks» nimetatud kääbusvürstiriigis elas umbes 5000 elanikku, kes olid laiali paisatud väikestesse mägiküladesse. Muide – alates 1278. aastast kuni tänapäevani on Andorral kaks riigipead: Prantsusmaa kuningas (hiljem president) ja Urgelli (Seo de Urgeli) piiskop.

1933. aasta detsembris saabus Boriss Andorrasse ja sai kohaliku kodakondsuse. Parlamendi ehk Peanõukogu istungil tutvustas venelane oma programmi, kuidas Euroopa tagahoovi kuuluv vürstiriik finantsparadiisiks muuta. Programmi loosungiks sai: «Aitab ajalookolkas elamisest!» Reformaatorile tekkis toetajaid, kuid liiga julgete ideede pärast saatsid kohalikud Skossõrevi 1934. aasta juunis riigist hoopis välja.

Teisel katsel troonile

Seepeale otsustas Skossõrev minna täispangale. Pagenduses kirjutas ta kokku vürstiriigi põhiseaduse, täiendas oma programmi uute punktidega ja nimetas end Andorra kuningaks. Korraldanud värske info- ja propagandakampaania, naasis ta juulis 1934 illegaalselt Andorrasse ja tegi parlamendile uue pöördumise. Mees lubas kehtestada kõigile üldise valimisõiguse, vabastada riigialamad maksudest ja luua maksuparadiisi väliskapitalile, kusjuures kõiki välisettevõtteid vürstiriigi territooriumil pidi juhtima kohalik elanik.

Väga uuenduslikud mõtted tekitasid huvi ja parlamendi 24 liikmest hääletas seekord täiesti tundmatu välismaalase poolt 23.

8. juulil 1934 sai Vene impeeriumi endisest kodanikust Boriss Skossõrevist Andorra kuningas Boris I.

Tahan ja teen

Valitsemist alustas uus monarh valimiseelsete lubaduste täitmisega. Mees tühistas näiteks Andorras kehtinud privileegid Prantsusmaa ja Hispaania ärimeestele, kes olid võtnud oma kontrolli alla pisiriigi loodusvarad. Oma suurt võimu kasutas ta väga laialdaselt: kutsus kokku ja saatis laiali parlamenti, kirjutas arvukalt dekreete ja manifeste, määras ametisse ja tagandas ministreid ja kohalike kogukondade juhte, keelas maaeraomandi jne.

Monarhi tegevus ei meeldinud karvavõrdki Hispaania ja Prantsusmaa valitsustele, kuid Andorra kuningal õnnestus teostada iseseisva rahvusriigi mõtet ja kaitsta riigi iseseisvust. Seejuures mängis ta osavalt suurriikide vastuoludel ja tegi kaitset paludes pöördumisi Rahvasteliidu ehk ÜRO eelkäija poole.

Unistus mängupõrgust
Veel jõudis kuningas määrata esimesed vabad valimised 1. augustile 1934. Tõenäoliselt oleks ta need võitnud, kui poleks liiga hoogu sattunud. Nimelt väljastas Boris I dokumendi, milles kuulutas sõja Andorra ühele kaasvürstile, Urgelli piiskopile. Asi oli selles, et kuigi piiskop suhtus Boris I tegemistesse Andorras esialgu suhteliselt heasoovlikult, tekitas monarhi soov muuta Andorra Monaco eeskujul mängupõrgute riigiks vaimulikus viha ja põlgust.

Kuninga 12. valitsemispäeval saabusid Urgelli piiskopi korraldusel viis Hispaania kaardiväelast ja arreteerisid Skossõrevi. Nii jäigi Boris I troonist ilma ühe möödalaskmise tõttu – soovist ehitada Andorrasse kasiino.

Küsimärkidega saatus

Pärast korduvaid vahistamisi ja isegi GULAGi vangilaagri põrgut jõudis õnnekütt 1950ndate teises pooles ringiga Saksamaale ning elas surmani Boppardi linnas.

Kohalikult linnakalmistult leiab tänagi hauaplaadi kirjaga «Boris Skossyrew. 1900–1989». Kuna haual on mees neli aastat nooremaks tehtud, on põhjust kahelda, kas see ongi tema haud.

Mõned ajaloolased on veendunud, et mees ei surnud 1989. aastal Saksamaal, vaid hukkus juba teise maailmasõja ajal koonduslaagris või hiljemalt 1950ndatel. Samas ei suudeta neid väiteid faktidega tõestada.
Sel põhjusel jääbki salapärane venelane 20. sajandi üheks müstilisemaks poliitikategelaseks.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?