Kiri peatoimetajalt | Oh kooliaeg!

Mäletan enda kooliajast, et nädalake enne septembri algust tuli ärevus sisse. Kohe kuidagi ei jõudnud taaskohtumist koolisõpradega ära oodata. Et käisin muusika eriklassi tõttu koolis kodust üsna kaugel, siis klassikaaslasi suve jooksul naljalt ei kohanud. Ja kuna siis ei olnud ka sotsiaalmeediat, mille kaudu oleks saanud sõprade tegemistega päevast päeva kursis olla, tõi sügis tavaliselt kõikvõimalikke üllatusi.

Mõni klassikaaslane oli suvega poole pikemaks kasvanud. Teine oma legendaarsed tagumikuni ulatunud patsid poisipeaks nüsinud. Mõned, kellega koos oli seni pinnulist koolipinki nühitud, vahetasid elukohta ja kooli ning keegi ei kuulnud neist enam kunagi midagi. Nende asemel istusid klassis hoopis teised lapsed, kellest said ruttu meie uued sõbrad ja head kamraadid.Selles osas ei ole vist midagi muutunud. Lastel on nädal enne kooli juba ootusvärin sees. «Ma nii ootan juba! Mõtle, me pole pool aastat koolis käinud!» oli mu suurem tütar ükspäev elevil ja tormas poodi vihikuid ning pastakaid ostma.