Kristjan Jõekaldal teles uus amet! „Tundsin end kohe kõrvust tõstetuna, sest selline ettepanek tehakse harva.“

Helle Rudi, 26. august 2020

«Vaatajal ei ole tegelikult mingit vahet, missugune logo ekraaninurgas särab. Sageli lähevadki kanalid omavahel segi nagu puder ja kapsad,» tõdeb läbi ja lõhki telemees Kristjan Jõekalda.

«Legend!» hõikab noormees rõõmsalt, kui märkab Kadrioru pargis Jõekaldat (48). Ootamatu tervituse peale viipab telenägu sama rõõmsalt vastu. Hele trammikrigin meenutab, et naljaga võiks ju küsida, kes saab enne omanimelise trammi – kas Kristjan Jõekalda või Marko Reikop? «Mille eest peaks mina trammi saama?» naerab selle peale Kristjan. Rahva suure armastuse mainimine paneb mehe esiotsa kohmetuma. «Erinevate hääletuste puhul on see minu jaoks müstika – on nimekiri suurepärastest tegijatest ja keegi valib minu välja. Ma pole selleks midagi teinud. Pole plakatiga kuskil keksinud,» lausub ta. Kuigi tiitleid või rekordeid saatejuht ei kogu, seisab tal kodus märkimisväärne rida trofeesid, millelt tolmu võtta. Lisaks kuulutatakse intervjuuga samal ajal välja seekordsed Eesti filmi- ja teleauhinnad. Kristjan on koos Teet Margnaga nomineeritud kolmes kategoorias.

RÕÕMUSTAMISEKS ON PÕHJUST: Uuel hooajal saab Kristjanist saate «Maskis laulja» üks detektiive. «Kui mulle ettepanek tehti, keksisin jalalt jalale. Mulle meeldib see väga. Tundsin end kohe kõrvust tõstetuna.» (Kalev Lilleorg)

Mõmin tagapingilt

Hooaja alguseni on jäänud kõigest loetud nädalad ja telekanalite pressiosakonnad töötavad täistuuridel, et tekitada elevust sügise ees. «Minu telefon on alles kohvris, nagu ka kogu elu,» naerab saatejuht. Lapsevanemana üritab Kristjan suvest viimast võtta. Sarnaselt paljude eestlastega haakus ka perekond Jõekalda tõsiselt üleskutsega toetada pandeemiast räsitud kohalikku turismisektorit. Paari kuuga tehti Eestile praktiliselt ring peale, ainult Haapsalu jäi väisamata. «Kristofer (18) ja Robert (11) on piisavalt vanad, et nad õhtul omapäi jätta ja koos abikaasa Marisega kohvikus või restoranis jalg üle põlve istuda,» tõdeb ta.

Muidugi kulus pool reisist sellele, et poiste silmad ekraanist lahti tõmmata. «Palun vaadake nüüd aknast välja, ärge jõllitage telefoni, siin on ilus koht. Mille peale kuuled siis tagumiselt pingilt mõminat,» muigab isa. Ent sedagi võib pidada võiduks, et lapsed sai majast välja. Kavalus peitub selles, et vahepeal tuleb igavusest nõrkenud noored «tervisevetel» üles turgutada ehk ööbimine eikellegimaal asuvas peremajutuses peab vahelduma veekeskuses hullamisega. «Eks üritasime abikaasaga enda jaoks ka seda reisi põnevaks muuta. Päris nii ei saa, et istud haudvaikuses ja vaatad mändi kasvamas. Ikkagi linnainimesed ja õhtuti pidasime tavaliselt tuttavatega olengut, sest talvel selleks aega ei jagu,» kirjeldab ta.

LAHINGUKS VALMIS: Eestlaste sellesuvisest rahvusspordialast – Lusitaania teetigude püüdmisest – on Kristjan koduaias seni pääsenud. «Hirm poeb naha vahele küll, aga mul on võõrliigi pealetungiks kõrva taha pandud nii mõnigi nipp.» (Kalev Lilleorg)

Teopüügiks valmis

Eestlaste sellesuvisest rahvusspordialast – Lusitaania teetigude püüdmisest – on Kristjan seni pääsenud. «Hirm on naha vahel küll, aga meie hoovis pole neid veel märgata,» on häälest kuulda kergendust. Tõenäosus neid enne talve kohata on väike, sest praegu keegi läheduses uusi taimi aeda ei istuta. «Püünsi külas on neid küll ja veel, aga meie elame teisel pool teed, äkki ei saa nad sellest üle?» pakub saatejuht lootusrikkalt. Ühesõnaga – võõrliigi pealetungiks on vaim valmis ja kõrva taha pandud nii mõnigi nipp. Näiteks on Kristjan kuulnud, et meetrine liivariba aia ääres peaks söödikute liikumist aeglustama. «Kõik plaanid on vaja läbi mängida, sest kui nad ühel päeval kohal on, ja kindlasti see päev tuleb, peab võitlema. Arvan, et kõige parema meelega võitleks ma nende vastu õlle abil, siis oleks meil vähemalt midagi ühist,» lausub ta lõbusalt.

Veider meenutada, et kurikuulsat tigu silmas Kristjan esimest korda 10–15 aastat tagasi Ahvenamaal. Jõleda välimusega limusk oli toona puhas eksootika ja käsi haaras fotoaparaadi järele. Võõrustaja vangutas pildistamise peale muidugi pead. Võrreldes jaapanlaste elevusega, kes esimest korda Eestis võilille nägid, oli see siiski köömes. «Jaapanlased tahtsid võilille siit kaasa võtta, sest küll oleks tore, kui ilus kollane lill kodus vohaks. Eestlased katkusid selle peale juukseid, et ärge seda küll tehke,» räägib ta.

Peapaela võib varna riputada

Eks see sõltub staažist, millal suved vabaks saab. Kristjanil on ette näidata 31 aastat teles, neist 24 aastat ekraanil. Kuna väärikas vanus 50 juba terendab, päris igasugust suvetralli mees enam kaasa ei tee. On piisavalt käidud perest peresse ja aetud vorsti keresse. «Pool elu oleme Teeduga käinud ringi, korvpall ühes ja hularõngas teises käes,» leiab saatejuht. Tänapäeval keegi enam nii lihtsate abivahenditega televisiooni ei tee. «Järelkasv on ju võimas! Las möllavad nüüd teised.»

Mitmel korral on Kristjan ja Teet olnud Eesti meelelahutuses pioneerid. Alustasid nemad ju sellega, et piltlikult öeldes lõid külalise otsaesise vastu toore muna puruks. Praegu teevad Ameerika telesaadetest üles korjatud totraid mänge kõik kanalid. Ent mida esimesena alustati, see tuli ka esimesena lõpetada. «Kõige hullem on see, et ka ETVs hakati seda tegema. Anu Välbal pole vaja intervjuu vahele viktoriini, sest ta on niigi proff jutustaja, rääkija ja hingede insener. Tema saab ilma. Oleme alati öelnud, et meie (Teet Margnaga) ei ole ajakirjanikud, vaid ajame kohvikujuttu. Teised avavad hingi,» rõhutab ta. Isegi enda reedeõhtuses saates jätaks Kristjan meeleldi peapaela ja abikaasa liibuvad dressid kapinurka rippuma, kui need selga tõmbaks.

KINDLASTI MITTE AJAKIRJANIKUD: «Meie Teeduga ajame kohvikujuttu. Kui midagi kuulmata jääb, ei muutu sellest midagi. Meie ei pretendeeri millelegi ja sel põhjusel jääb ka omanimeline tramm saamata.» (TV3)

Tegutsemistahe on võti

Seda on varemgi ette tulnud, et leidub neid, kelle jaoks on meelelahutus täiesti maitselage ajaviide. Ice Dog M-i aegadel uurisid ikka režissöörist ema Norma ja operaatorist isa Kaljo kolleegid telemajast, kas see on tõesti see, mida poeg teha tahab. Seetõttu poleks Kristjan kriitiline, kui mõni saade ebaõnnestub. «On üks asi, mida ma uutes teletegijates imetlen – see on tegutsemistahe ja sära silmades. Kunagi öeldi meile ka seda. See juhtus Pedas, kui tegime kolmandal kursusel «Džässis ainult tüdrukuid» ja mina kehastasin Osgood Fieldingut.

Pärast keegi ütles, et kogu meie väärtus on meie nooruslik sära. Toona tundus, et midagi hullemat ja solvavamat öelda ei saanud. Nagu mis mõttes – me olime ju nii andekad?! Minu silmist oleks pidanud nägema Osgood Fieldingut, mitte mingit sära. Alles nüüd saan aru, mida öeldi taheti. Kui vaatad inimesele otsa ja ta teeb seda põlemisega, võib ta ükskõik millist jama teha ja mina usun seda.»
Telega on Kristjan kursis ja vaatab nii huvist kui ka professionaalset kretinismist uued saated alati üle. Öeldakse, et nagu kaane järgi ei tohi raamatut valida, ei tohiks saate kohta midagi arvata ainult esimese osa pealt. Sellega teletegija ei nõustu. «Esimest osa üritatakse alati teha võimalikult hästi, ent tavaliselt jääb tulemus pooltoores. Järelikult sealt enam kehvemaks minna ei saa,» selgitab ta. Selle vastu on ka kavalus olemas. Mõnikord vahetavad tegijad võimalusel järjekorda ja eetrisse paisatakse esimesena hoopis hiljem salvestatud saade.

KOHTUNIKUTOOLIS: «Kohtunikutöö pole üldse nii lihtne, nagu tundub. Seal läheb saatejuhi ja teiste kohtunikega vaja sellist moodsat sõna nagu sümbioos,» räägib Kristjan. Tema sai oma esimesed ristsed saates «Su nägu kõlab varsti tuttavalt». (Tiina Kõrtsini)

Uus maskisaate detektiiv

Mõni aeg tagasi mõtles Kristjan, et karjäär hakkab vaikselt otsa saama, aga kuhugi teles ka nagu ei kutsuta. Lõi lõpuks käega, mis seal siis ikka – ju ei ole seda juttu nii palju. Korra käis näosaates külaliskohtunikuks, ent tundus, et see oli ühekordne sähvatus. «Oi, ma rääkisin seal enda arvates väga hästi. Õhtul koju jõudes küsis pere, miks ma nii tõre olen. Teised kohtunikud on lõbusad, rõõmsad ja mina selline tõredik,» naerab ta.

Seda suurem oli üllatus, kui produtsent Kaupo Karelson kutsus uuel hooajal Kristjani «Maskis laulja» žüriisse. «Keksisin jalalt jalale. Mulle meeldib see väga. Tundsin end kohe kõrvust tõstetuna, sest selline ettepanek tehakse harva,» on näha, et sära mehes pole lahtunud. Ehkki kogenud teletegija ootab detektiivitööd suure põnevusega, hiilib vaikselt ligi ärevus. «Seal saates pean ootama oma kuldset minutit, et kogu arsenali korraga välja panna. Kui selle maha magan, on kõik,» tegi mees põhjaliku rolli analüüsi. Kõige suurem ohukoht on see, et nimed ei tule kiirelt meelde ja saade läheb sujuvalt üle «Aliase» mänguks. «Mind pakuti eelmisel aastal korra, see oli vist Krista Lensin. Naljakas, sest Krista tunneb mind ja teab, et ma ei oska üldse laulda,» kõkutab uus detektiiv.

Telerita magama ei jää

Keskmiselt pidi eestlane telerit vaatama päevas neli tundi. Kristjan pakub, et tema tulemus on kuus tundi. Majapidamises on perel kolm telerit ja kaks nendest mängivad pidevalt. «Mul on magamistoas teler, sest ma ei oska enam muud moodi magama jääda,» tõdeb ta. Õige rahustavalt mõjuvad TLC ja Discovery Channeli saated. Abikaasa Marisel on veidi teravam maitse, tema vaatab peamiselt mõrvakanalit. «Alati mõtlen, et huvitav millise viisi tema valib. Kuna ta on neid saateid pikalt vaadanud, hakkab mõni ju meeldima. Või on ta siiani kahe vahel,» naerab ta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?