KUNSTITEOS! Kaltsukakaubast valmis tõeline pilgupüüdja

Silja Paavle, 26. august 2020

«Teen ma ikka õiget asja?» mõtiskles Külli Kornav vanadest villastest kampsunitest välja lõigatud lapihunnikut silmitsedes. Mõni kuu hiljem kandis naine mantlit, millelt möödujad silmi ära ei saa.

KANNAB UHKUSEGA: Kuigi alguses sattus Külli valmis lõigatud materjalihunniku juures kimbatusse, tuli lõpuks välja pilkupüüdev soe mantel. Naine kannab seda meeleldi ja pealekauba tõmbab see tänavatel möödujate pilke. (Silja Paavle)

«Hämmeldusin ise ka, kui ilusa asja saab vanadest asjadest kokku panna,» naerab Külli (48). Tema leidlikkus ja ind midagi uut katsetada ning hiljuti tekkinud armastus villase taaskasutuse vastu ongi põhjus, miks tema ema Õie, elupõline Naistelehe lugeja, suve alguses meile tütre osavatest näppudest kirjutas.

Ümbrus innustab

«Eks ma alustasin käsitööga seetõttu, et omal ajal polnud ju midagi saada,» kommenteerib Külli seda kirja ega pea end suuremat sorti meistriks. Veelgi enam – ta on oma tagasihoidlikkuses veendunud, et ei tee enamikku asjadest õigesti. «Aga kes see ikka aru saab. Iseendale asju tehes pole vahet,» muigab ta.

Ometi on aastate jooksul naise osavate näppude alt tulnud nii kangaid isiklikku veimevakka enne abiellumist, sipupükse nüüd juba suureks kasvanud lastele kui ka igapäevarõivaste kõrval esinemiskostüüme enda tarvis.

Seejuures pakub Külli, et on rohkem õmblema hakanud ühest küljest seetõttu, et lapsed kasvasid suureks ja nüüd jagub rohkem aega endale. Teisalt on põhjuseks Rannu rahvamajja õmblustoa rajanud noor naine. Temalt saab mugavalt ja kiirelt nõu küsida, kui ise millegagi jänni jääd. «See, kui su ümber on käsitööarmastajad, inspireerib rohkem tegema,» usub ta veendunult.

(Silja Paavle)

Algab vanutamisest

Ind midagi uut katsetada ja armastus taaskasutuse vastu pani naist ka oma töökohas Rannu rahvamajas toimunud Janika Saare lillemantlite kursustele registreerima. Selle käigus lubati nimelt, et iga osaleja saab pärast kursust endale vanadest kampsunitest kauni kehakatte. Pilk lillemantlite veebiküljele vaid suurendas isu endale ise midagi sellist teha.

Tänu sellele kursusele õppis Külli esmalt kaltsukatest villaseid kampsuneid leidma. «Ega see väga lihtne ole, sest tänapäeval on suurem osa kampsunitest kunstmaterjalidest. Tehiskiude on aga keeruline viltida,» teab ta nüüd.
Ent juba 80% villasisaldusega kampsunid vanuvad tihkemaks ja mantli tegemiseks sobivaks materjaliks. Ega see vanutamine tänapäeval teab mis keeruline protseduur olegi – tuleb lihtsalt kampsik pesumasinasse pista, seda seal kuuma veega pesta ja maksimaalkiirusel tsentrifuugida. Alles siis on materjal edasiseks valmis ehk seda saab vastavalt fantaasiale lõike peale sättida. Vanu kampsuneid kulus seejuures omajagu, sest näiteks number 40 suuruses kampsun oli pärast vanutamist vaevu beebikampsuni mõõtu.

TAASKASUTUS: Imelist näputööd lähemalt silmitsedes ei oska arvatagi, et need on valminud vanadest kampsunitest. (Silja Paavle)

Jõukohane kõigile

«Alustamine oli päris raske,» meenutab Külli. Tema silmitses enda ees olevat villast hunnikut nõutul pilgul ikka päris tükk aega. «Lõige on, vajalik materjal on, kuidas need küll kokku panna?» jõudis ta endamisi korduvalt mõelda. Aga ühel hetkel tekkis pilt silme ette ja edasi läks lihtsamalt.

Naise sõnul saab villast taaskasutades endale sobiva jaki või mantli kokkupanekuga hakkama igaüks, sest õmmelda pole tarvis. Tõsi, erinevad tükid traageldatakse küll omavahel villase lõngaga kokku, kuid lõplikult seob neid villaheidega viltimine ehk pole tarvis õmblusvaru või muud sellist arvutada. Lõige peab olema täpselt keha järgi tehtud.

Viltimine on sellise rõivaeseme puhul Külli ütlust mööda kõige töömahukam protsess. Samas ka väga lõõgastav – pikkadel pimedatel õhtutel elutoa diivanil istudes lasi naine muudkui näppudel käia, ise silmanurgast telerit vaadates.
Segadustundest saab üle siis, kui esimesed kampsunitükid on kokku vilditud – näiteks selja ülaosaks ja varrukateks. «Nii äge!» mõtles Külligi esimest korda endale täiesti poolikut mantlit selga proovides. Elevus ja vaimustus kunagi valmivast iludusest innustas näppe veelgi kiiremini käima.

(Silja Paavle)
OLULISED DETAILID: Külli arvates ei saa käsitöömantlil kasutada suvalisi detaile, sestap tegi ta ise ka savinööbid. (Silja Paavle)

Pilkupüüdvad lisandid

Kui sellises tehnikas valmistatud rõivas valmis saab, tuleb seda veel pesta. Siiski võib juhtuda, et see tõmbab omajagu kokku. Külli sõnul ei maksa heituda, sest siis tuleb see märjalt selga panna ja täpselt enda järgi parajaks venitada. «Villane venib küll,» kinnitab nobenäpp.

Selliselt valminud kehakatted on sestap ka üsna lollikindlad ja talveperioodil lisandunud paari lisakilo pärast ei pea need nukralt kapinurka konutama jääma. Tuleb vaid rõivas märjaks teha ja venitada.

Kui mantel valmima hakkas, otsustas Külli, et nii omanäoline rõivaese vajab ka pilkupüüdvaid lisandeid. Nii heegeldas ta kapuutsiserva ise pitsi, peale õmbles samuti villasest välja lõigatud aplikatsioone ja savinööbidki tegi keraamikatunnis ise valmis. Neid tegi isegi rohkem, sest haprad savinööbid kipuvad kergelt katki minema.

Kevadisel koroonaajal valminud jakki kavandades avastas Külli aga hoopis, et pits sobib villase kõrvale imehästi, muutes selle veel naiselikumaks ja glamuursemaks.

Tekitab sõltuvust

Esimeste pääsukestena valminud mantlist ja jakist said tõelised pilgupüüdjad – need panevad Küllile tänaval järele vaatama kõiki, kes ilusatest riietest vähegi hoolivad.

Naisele tähendab see aga paljude muude asjade kõrvale uut kirge. «Vanast asjast uute ilusate asjade valmistamine tekitab sõltuvust,» kinnitab ta muheledes. Külli lisab, et eks seda kirge toidab ka naiselik edevus, sest milline naine ei tahaks kaunist ja omanäolist riideeset kanda.

Igatahes hakkas tema nüüd kaltsukates sobivaid kampsuneid silmates neid endale koju tagavaraks varuma, sest kunagi ei tea, millal tekib soov mõni uus omanäoline rõivaese kokku panna. Praegu kangastelgedel pooleli oleva Puhja kihelkonna triipudega rahvariideseeliku kanga kudumise vahele võiks see pimedatel sügisõhtutel pakkuda mõnusat vaheldust, sest nagu ütleb Külli: «Käsitöö on nagu meditatsioon, mis lubab oma mõtetega olla ja olemist nautida.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?