FÄNNIDE RÕÕMUKS! Ansambel Fix saab elutöö eest muusikaauhinna

Silja Paavle, 22. jaanuar 2020

«Iga mees meist võiks Fixi nimega bändi teha, kõik on andekad ja töökad. Sõprus hoiab meid koos,» kinnitab Väino Land. Tänavusel Eesti Muusikaauhindade galal saab Fix auhinna kategoorias «Panus Eesti muusikasse».

Ansambli Fixi looming paitab eestlaste kõrvu juba 52 aastat järjest. Selle aja jooksul on tegutsetud Vanemuise teatri bändina ja antud sadu kontserte Eestis, Venemaal, Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Üllitatud hitid on Eesti muusikamaailma kõvasti muutnud ja pugenud jäädavalt rahva südamesse, ansambli viise ümisevad nii vanad kui ka noored. Mis on bändimeeste meelest Fixi fenomen?

Head juhused ja head mehed
«Lihtne! Meil on väga head pillimehed, professionaalsed, andekad ja töökad,» lausub Väino Land (70), ansambli boss ja helimees. «Fix on heade juhuste ja heade meeste õnnelik kokkusattumine. Praeguse koosseisu mehed on tulest ja veest läbi käinud oma ala profid,» kostab löökriistade mängija Priit Pihlap (61). «Edu taga on ka ansambli lood ja nende tekstid. Lugudes peab point’i olema, sõnumita laulud meelde ei jää,» täiendab ansambli laulja Novella Hanson (66).
Lisaks nimetavad Väino ja Priit ansambli nii õnneks kui ka õnnetuseks eklektilisust ehk keegi ei oska öelda, kuidas kantrist bluusini mängiva bändi muusikastiili täpselt nimetada. «Üks on kindel: mehed, kellega ma isiklikult 1975. aastast saati olen mänginud, ei jää jänni ühegi stiiliga. Kõike mängitakse puhtalt ka nüüd, kui vanust on aastatega lisandunud,» kiidab Priit ilmselge uhkusega, et on pea terve elu Fixi koosseisus mänginud.

KOLLEEGID JA SÕBRAD: Ansambli Fix liikmed on truult üksteise kõrval püsinud pikki aastaid, sest peale muusika ühendab neid sõprus. Siin seisavad legendaarse bändi liikmed külg külje kõrval 1982. aastal.

Mood ei huvita
Oluline on ehk seegi, et Fix pole kunagi üritanud moega kaasas käia. «See oleks puhas hukatus. Me oleme alati teinud muusikat, mida oleme tahtnud,» sõnab Väino.
Aastate jooksul on ansamblist läbi käinud mitukümmend muusikut, täpset arvu ei oska Väino täna enam öelda. On olnud ka kurbi lahkumisi, lauljanna Silvi Vraidi surma 2013. aastal nimetab mees tänini tragöödiaks. Praegusesse põhikoosseisu on jäänud pidama need, kes võtavad esinemist tööna. «Võib isegi öelda, et ansambli pea ja saba on omavahel jälle kokku saanud ehk suur osa algkoosseisust on (taas) bändis,» kostab ta.

Suvefest kontsert Kiivitaja talus. (Aldo Luud)
Priit Pihlap Trummar ja laulja Priit Pihlap (Stanislav Moshkov)

Puhas rõõm
Tõsi, tööd on võrreldes selle ajaga palju vähem, mil mööda suurt kodumaad ringi tuuritati ning päevas mitu kontserti anti. Praegu tuleb ansamblil kaheksa kuni kümme esinemist aastas. «Kõik bändiliikmed teenivad pillimehena leiba. Fixi nime all koos esinemine on meie jaoks puhas rõõm,» sõnab Väino.
Kõige mõnusamaks ajaks peavad mehed 1970.–80ndaid, mil Fix oli põhitöö ja muu hulgas satuti paikadesse, kuhu ise poleks ehk kunagi elus jõudnud. Näiteks Sahhalini saartele ja Kamtšatkale, kus elati üle maavärin. Nõukogude Liidu lagunemisega vähenes nõudlus ka Fixi järele. «Profikollektiiv vajab turgu, Eesti on selleks liiga väike,» möönab Väino. Ka maailma suured tegijad tuuritavad suure osa aastast. «Ükskord Viru hotellis Gary Brookeriga (Inglismaal 1967. aastal loodud ansambli Procol Harum laulja – S. P.) kohtudes ja tema silmadesse vaadates mõtlesin küll, et mind on elu päästnud. Aastast aastasse suvalistes hotellides, kontserdid vahelduvad pidudega … Mulle vaatas vastu tühi pilk,» nendib mees.
Kui jutt juba maailmanimedele läks, siis kes on olnud biitlite ajastul sündinud Fixi eeskujuks? «Terve muusika on üks suur plagiaat. Kui suudad ühe noodi juurde lisada, võid end geeniusena tunda. Kõik baseerub järjepidevusel,» tsiteerib Väino kitarrist Tiit Paulust ja ütleb, et ansamblil on muusikalisi eeskujusid aastate jooksul ohtralt ette tulnud. «Meie looming pole kunagi olnud mingi hale aimamine. Noorem põlvkond vaatab praegugi meie esinemist, suu ja silmad imestusest lahti,» täiendab Priit.

«Tsirkus» on popim
Kuid sellest veel olulisemad on oma meeste lood. Näiteks Priit Pihlap, Vello Toomemets, Viktor Vassiljev ja Viljo Tamm on andekate muusikaloojatena panustanud ka paljude teiste ansamblite repertuaaridesse. Väino tunnistab, et kuulab aeg-ajalt muhelusega Fixi salvestusi, sest neis leiduvad muusikalised knihvid teevad tuju heaks. Fixi kõige populaarsem laul on läbi aastate olnud aga Juhan Süti ja Vello Toomemetsa «Tsirkus», mida võib igal õhtul kuskil ööklubis kuulda. Muudest kohtadest rääkimata. Märkimist väärib seegi, et enamiku Fixi hittidest salvestas kunagine helimees Joosep Klemets kaherealise magnetofoniga ja neid salvestisi kasutatakse tänini.
Kuigi poolesaja aastaga on Väino sõnul ansambli elutöö tehtud, ei jääda siiski loorberitele puhkama. Mõni esinemine on juba ootamas ja peagi on plaanis ka stuudios paar uut pala purki saada.'

NIMEPANIJA: Ansamblile mõtles nime praegune siseminister Mart Helme. «Rokkmuusikal oli tollal nõukogudevastane mõõde juures. Tahtsime nimeks panna midagi rahvusvahelist, aga midagi sellist, mida oleks ka eesti keeles mugav välja ütelda. Võtsin inglise-eesti sõnastiku kätte ja hakkasin otsast lehitsema. Silm peatus sõnal «fix», mida võib tõlkida ka kui «püsiv» või «kindel». Mul on hea meel, et olen olnud ühe olulise ja püsima jäänud nähtuse asutamise juures,» on fotol esiplaanile jäänud Mart meediale tunnistanud.
KURB KAOTUS: Lauljanna Silvi Vraidi surma 2013. aastal nimetab Väino Land tänini tragöödiaks.


Juhtumised laiast maailmast

«Iga reisu peal sai nalja, ei olnud üks tuim töönühkimine ja kontsertide andmine,» lausub laulja Viljo Tamm palve peale meenutada mõni lugu Fixiga tuuritamisest. Kuigi neid lugusid on meestelt nende elu jooksul nuiatud ikka ja jälle, nõustusid nad mõne Naistelehe lugejate jaoks kalevi alt välja tooma.

Klahvpillimängija Evald Raidma palub siiski rõhutada, et ansambli ajaloost rääkides arvatakse sageli, et nende elu oli üks suur pidutsemine. «Pidusid oli, ei saa salata, kuid selle kõrval kasutasime ära reisimisvõimalusi ja harisime end ka kultuurselt,» selgitab ta. Evaldi sõnul kasvas kultuurijanu vanuse lisandudes. Eriliselt on talle mällu sööbinud Moskva ümber asunud niinimetatud kuldne ring, mille ajalookantse tutvustas meestele Peeter Volkonski.

Väino Land Pangodi järvel kalal (Aldo Luud)
Suvefest kontsert Kiivitaja talus. (Aldo Luud)

Lõke vanni all
Kord paigutati ansambli Fix liikmed elama Ostankino lähedale hotelli. «See oli paras peldik,» tähendab Väino. Mehed tahtsid vanni minna, kuid ilmnes, et sooja vett ei ole. Vee soojendamiseks otsustati vanni alla teha lõke. Tule tegemise käigus läks põlema ka üks vanni lähedal olnud tool. Et sellest võinuks tulla suur pahandus, otsustati kõik korda teha. Kuna tooli pole võimalik niisama lihtsalt toast välja viia, lammutas Madis Kütt selle juppideks ja tassis tükid diplomaadikohvris välja. Nädalaga oli toast kadunud viimne kui tükk toolist.

Kontsert autokastis
Aastad on Fixi liikmeid liitnud ja sestap pole ime, et üksteisega ollakse nii heas kui ka halvas. «Isegi kui me ei kohtu, helistame, hoiame ühendust ja lahendame vajadusel probleeme,» kostab Viljo ja meenutab, kuidas üheskoos tema kolmandal korrusel asunud korterisse klaverit tassiti. Enne seda veeti pill veoauto lahtises kastis teisest linna otsast kohale ja Evald Raidma mängis läbi linna sõites klaverit.

MINEVIK JA OLEVIK: «Meie looming pole kunagi olnud mingi hale aimamine,» ütleb Priit. Praeguseks vanem põlvkond elas suure kirega bändile kaasa 1970.–80ndatel, sama suure kirega naudib nüüd bändi esinemisi noorem generatsioon.

Haisvad bändimehed
Kuna Fix andis sageli mitu kontserti päevas, ei jõudnud higist läbimärjad esinemisriided kahe ülesastumise vahel kuivada. Bändi riieturina kaasas olnud Evald Raidma abikaasa väänas hilpudest vee välja ja kuivatas neid triikrauaga. «Laval paistis ilus, aga lähedalt haises jubedalt. Meile toodi sageli lilli ja uhkes kullas-karras naisterahvad pidid neid parmude moodi haisvatele meestele üle andma,» muigab Viljo. Tagantjärele teeb sellele mõtlemine muidugi nalja, kuid populaarsete bändimeeste elu oli karm.

Ärakeelatud kontsert
Fix pidi Amuuri ääres asunud kinnises linnas Blagoveštšenskis andma mitu kontserti. Pärast esimest tuli bändi juurde aga kohaliku partei ülemus teatega, et ülejäänud esinemisi ei toimu ja bändi ringsõit jääb katki. «Põhjus peitus meie repertuaari kuulunud ukrainakeelses laulus «Bidmanula», millele olime veidi ansambli Boney M. hõngu andnud. Rahvale meeldis see nii väga, et meid käidi kättpidi tänamas, kohalik parteiboss arvas aga, et mõnitame neid,» meenutab Evald. Blagoveštšenskis oli suur ukrainlaste kogukond ja kohalikku bossi ei aidanud ümber veenda ka paari päeva pärast Moskvast kohale lennanud veel kõrgem parteitegelane.
Mehed ostsid ise lennupiletid koju ja pidid tagasilendu mõni päev ootama. Hiljem oli kuulda, et see kohalik parteiboss kaotas oma ameti.

LEGENDI LOOJA: Fixi kõige populaarsem laul on läbi aastate olnud Juhan Süti ja Vello Toomemetsa «Tsirkus», mida võib igal õhtul kuskil ööklubis kuulda. Fotol on noor Vello ikka omas elemendis.

Sada portsjonit mannaputru
Blagoveštšenski lennujaamas Moskva lendu oodates otsustasid bändiliikmed mõru meele leevendamiseks mõne napsu teha. Ilmnes, et restorani kodukord ei lubanud viina sakuskata tellida. Et reisi lõpus olid näpud põhjas ka bändimeestel, leiti menüüst odav roog – mannapuder, kümme kopikat ports. Kümne mehe peale toodi siis korraga lauda pudel viina ja kümme portsu mannaputru. Kui mehed end viimaks lennukile asutasid, ilmnes, et laual oli kümme viinapudelit ja sada portsjonit mannaputru.

Passi asemel bass
Kontsertreisidel käies tuli sageli lennata 10–12 tundi järjest vahemaandumistega. «Ühel vahemaandumisel aeti meid lennukist välja ja öeldi, et võtke passid kaasa,» meenutab Priit. Bassimees Mait Paldra ärkas sagina peale ja haaras pagasiruumist oma pilli. Ta sai aru, et bass on vaja kaasa võtta. Pärast oli lennukisse tagasisaamiseks tükk tegu, sest pass jäi lennukisse.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?