Anna Levandi poja kuldmedalist ja esimesest lapselapsest: „Olen nii õnnelik!“

Helina Piip, 22. jaanuar 2020

Anna Levandi aasta algas väga eriliselt – neil päevil sündis tema esimene lapselaps ja noorem poeg Arlet võitis noorte olümpial kuldmedali! Anna särab õnnest ja teatab rõõmsalt, et vanaema asemel võiks tillukene Adelee kutsuda teda mammaks.

Anna (54) ja Allar Levandi (54) noorimast pojast Arletist (14) on sirgunud noor iluuisutalent. Lausanne’ist, kus toimusid tänavused noorte olümpiamängud, on noormehel meeles lumenõlvased mäed ja mõnus jäine õhk. «Mulle väga meeldis Šveits, tahaks ka tulevikus sinna võistlema minna,» ütleb Arlet paar päeva pärast suurvõistlust.

Anna Levandi (Robin Roots)

Nelja-aastaselt uiskudel
Ema Anna meenutab, kuidas Arlet on temaga sünnist saati jäähallis kaasas käinud – algul titana vankris, hiljem roomas põnn mööda jääd, siis juba jooksis ja mängis mänguautodega liuvälja ääristaval portel. Nelja-aastaselt sai Arlet oma esimesed uisud ja tasapisi hakati harjutama tasakaalu. «Ei olnud nii, et Arlet tahtis uisutada, ta lihtsalt käis siin minuga ja tegi püüdlikult asju kaasa,» räägib Anna.
Tal on hästi meeles, kuidas poiss kord kaheksa-aastaselt küsis, miks ta kogu aeg uisutamas käib. «Õnneks tuli appi Arleti isa Allar. Tema ütles, et iga noor inimene peab hoidma keha heas tugevas vormis. Pealegi õpetab sport distsipliini, keskendumist ja pingutama. Su oma ema on profitreener – mine, õpi tema juures!» Anna sõnul sobiski pojale see vastus.

PIDULIK VASTUVÕTT: Noorte taliolümpialt saabujaid tulid lennujaama tervitama ka Eesti olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa ja võimsa roosibuketiga Allar Levandi. (Erk Pärnaku)

Kuus päeva nädalas jääl
Arlet õpib Vanalinna hariduskolleegiumi seitsmendas klassis. Trennid on kuuel päeval nädalas pärast tunde ja lisaks veel kahel varahommikul enne koolipäeva. Anna: «Kolmapäeval ja reedel ärkame pool kuus ja tulemegi koos trenni.» Veerand seitsmeks jõuavad nad Škoda jäähalli ja pärast treeningut sõidutab naine poja veerand üheksa algavasse esimesse koolitundi.
Anna võrdleb siinseid noori sportlasi Venemaa tippudega: «Seal ei ole saladus, et lapsed on esimesest klassist peale koduõppel, sest pärast kaheksat tundi koolis on keha hoopis teises seisus. Ka koolivaheaegadel on näha – lapsed on trennis palju värskemad ja lahtisemad.»
Annal on 19 õpilast ja tema sõnul on neil kõigil õppimine korras, hinded neljad-viied. Kuigi treeningkoormus on suur – peale uisutamise on neil iga päev ka akrobaatika, klassikalise balleti või show-tantsu tund, kergejõustik, jõutreening. «Koormus on tohutu!» nendib kogenud uisutreener. Tal endal on uisud iga päev vähemalt viis tundi jalas, suviti rohkemgi, sest siis ju lastel kooli pole ning trennid toimuvad kaks korda päevas.

TREENINGTUND: Arlet treenib ema Anna käe all Škoda jäähallis, mis rajati omal ajal koos Allariga. Anna: «Õnneks leidis Allar selleks inimesed, kes uskusid minusse. Lubasin, et kool kasvab aina suuremaks. Ja nüüd ei mahugi me enam hästi siia, vajame veel väljakuid.» (Robin Roots)

Päevad täis kirge
Kas võistlustel on suur vahe – elada kaasa Arletile või mõnele teisele oma õpilasele? «Väga suurt vahet ei ole, aga natuke siiski,» tunnistab Anna. «Kui Arlet võistleb, siis närvitsen ikka rohkem. Sisemiselt. Välja ma seda ei näita.»
Hiljutise noorte olümpia päevisse mahtus aga naise sõnul kõike: «pisaraid ja rõõmu, pettumusi ja üllatusi». Meedias kirjutati, et Arleti hüpped ebaõnnestusid nüri uisu tõttu. «Loomulikult olid võistlustele sõites uisud korras,» meenutab Anna avapäevade suurt stressi, kui enne õhutust lühikava avastas Arlet hommikuses trennis, et «uisuteral, mille peale ta maandub, on viis sentimeetrit kanti maas. Ilmselt oli ta millegi peale astunud, sest kui me saabusime, käis veel halli ehitamine. Võistlusteks pandi püsti suur telk, mille sisse rajati kõik – tribüünid, jääplats, riietusruumid.»
Emana tundis Anna poja sõitu vaadates hirmu. «Kui ta hakkas järjest halvasti selja peale kukkuma, ei mõelnud ma enam uisutamisele, vaid tundsin õudust, nähes, kuidas ta oma neere peksab. Võistlustel oli Arlet siiski tubli.» Ka korraldajad tulid appi, juba samal õhtul teritati uisud ja probleem lahenes.
Anna ohkab, sest ta elas väga raskelt üle ka oma teise õpilase, Eva-Lotta Kiibuse esinemist. «Eva oli supervormis, nii palju tööd teinud! Aga see, et ta oma mõlemas kavas kuidagi koost pudenes, oli ilmselgelt üle mõtlemine, üle tahtmine. Pärast kava ei nutnud ainult tema, vaid me kõik – ka mina, Arlet ja kohtunik, võõrastelgi oli nii kahju. Väga raske oli,» räägib treener kirglikult.
Keerulised üleelamised päädisid aga üllatuse ja rõõmuga, kui võistkonnavõistluseks loositud rahvusvaheline tiim, kuhu ka Arlet kuulus, võitis kulla!

NII SEE ALGAS: Arlet sai oma esimesed uisud nelja-aastaselt ja ongi praktiliselt jäähallis ema kõrval kasvanud.
KOOS VENDADEGA: Viis aastat tagasi tehtud fotol istub Arlet vanemate vendade õlgadel. Ka nemad on tipptasemel sporti teinud – Armand tennisistina ja Anders jalgpallurina. Anders ja ta abikaasa Anne elavad Amsterdamis, Anders töötab Adidase peakontoris, Anne Teslas. (Tiit Blaat)

Kingitus nimega Adelee
Just nende samade päevade sisse mahtus veel üks suur kingitus – sündis väike Adelee! Anna ja Allari teine poeg Armand ja tema abikaasa Liisa said lapsevanemateks.
«See oli ikka väga-väga rõõmus sõnum! Meie esimene lapselaps, ammu oodatud tüdrukuke! Nii armas ja nunnuke, tõeline õnn! Mul on nii hea meel laste üle, et nad sellise otsuse tegid,» kiidab Anna ja teatab, et ta ennast siiski vanaemaks kutsuda ei luba.
«Pakkusin, et kui nad väga tahavad, siis võin ma mamma olla,» naerab särtsakas naine ja lisab: «muidu ma aga arvan, et võiksin praegu siiski veel Anna olla. Päris vanaemaks saan hiljem. Minu töö ja elurütm ei saa muutuda nii, et hakkan ainult pannkooke tegema ja nunnutama. Aga muidugi leiame Allariga alati aega ka oma tihedas graafikus. Ka Liisa vanemad on väga abivalmid ja noored ise hästi tublid.» Armand on ametilt tennisetreener ja ta abikaasa Liisa advokaat.

Mitmel alal andekas
Anna ja Arlet suhtlevad omavahel vene keeles. «Allar räägib temaga eesti keeles, nii et Arletil on emakeel ja isakeel,» mainib Anna ja kiidab ka poja inglise keelt. «See on tänu Vanalinna hariduskolleegiumi suurepärasele tööle. Sel õppeaastal lisandus tal veel prantsuse keel.»
Peale uisutamise meeldib Arletile muusikat kuulata, kitarri harjutada ja suviti jalgpalli mängida. Nii nagu spordigeen on tal mõlemalt vanemalt, on mõlema suguvõsas ka muusikainimesi. Anna ema töötab siiani Moskvas muusikakoolis klaveriõpetajana ja Allari täditütar on laulja Pirjo Levandi.
Mõnda aega käis Arlet ka võistlustantsutrennis, millest on suur kasu nüüd jäätantsude esitamisel. Väikesena seadis võistluskavad talle treenerist ema. Ent viimasel kahel aastal teeb seda Gruusiast pärit koreograaf ja uisutaja Vakhtang Murvanidze. Muusika on Arlet alati ise valinud.
Tema viimase aasta tohutut arenguhüpet on Anna sõnul kõik märganud. «Mina arvan, et see on tänu sellele, et Arlet tegi selle hüppe ka oma sisemises maailmas. Ta on ise endale eesmärgid püstitanud. Mina annan ainult nõu, aga tööd teeb ta ise,» räägib naine. «Ta on kõiges maksimalist. Kui Arlet väike oli, ütlesin talle: ükskõik, mida sa teed, pead seda tegema kogu väest, sest siis läheb iga järgmine päev paremaks. Kui püüad ja püüad, viib see sind lõpuks nagunii edasi, lihtsalt pead olema sihikindel.»

30 AASTAT ABIELUS: Anna ja Allar tähistasid eelmisel aastal pärlipulmi. Abieluranda sõudsid hiljuti ka nende mõlemad vanemad pojad. (Teet Malsroos)
UUS PERELIIGE: «Adelee on meie esimene lapselaps, ammu oodatud tüdrukuke!» on Anna õnnelik.

Jälgivad kaalu
Anna meenutab, et «väiksena oli Arlet ümmargune lapsuke. Aga uisutamises on vaja peenikest ja kiiret. Ta oli 11aastane, kui tegi selle otsuse, et hakkas jälgima, mida, kui palju ja mis kell ta sööb. Kui kaal sai korda, tekkis vastupidavus ja ka kiired pöörded hakkasid jääl paremini välja tulema,» kiidab treenerist ema.
Annale meeldib süüa teha ja Arleti sõnul on ema firmaroad ratatouille ja lasanje. «Kui vanemad pojad olid sportlased, tegin tihti lasanjet,» noogutab Anna. «Aga iluuisutajal on kaal oluline, nii et enam ei saa seda väga palju süüa. Läksime juurviljade peale ja nüüd on menüüs ratatouille. Liha teeme ka, sest kasvav organism vajab seda. Isa valmistab meil väga hästi nii liha kui ka kala.»

Oma peretiim
Anna sõnul on kogu nende perel väike kiiks: jälgida, mida nad söövad, kõik ka venitavad, teevad trenni koduski koos või eraldi, endale sobival ajal. «Keha on vaja ju elu lõpuni vormis hoida, muidu hakkab kõik lagunema, pudenema,» räägib Anna.
Kodus neil poega tippsporti suunavaid kihutuskõnesid ei peeta. «Ma ei komposteeri ta ajusid kogu aeg sel teemal, meil on muustki rääkida,» naerab ema.
Seda aga küll, et kogu pere moodustab ühise väikse tiimi. Anna: «Allarilt saab Arlet psühholoogilist tuge. Isa hoolitseb ka taastumise eest, et massaaž oleks tehtud, sõidutab kooli edasi-tagasi.» Sellist ühise meeskonnana tegutsemist ootab naine ka kõigi oma õpilaste vanematelt. Ta vestleb nendega alati pärast treeninguid. «Kui vanemad üldse ei osale, pole võimalik ka lapselt erilisi tulemusi saada. Ta muutub siis nagu «ühejalgseks» – tahaks minna, aga ei suuda ...»

Õhtud kodus
Rocca al Mare uisukooli omaniku ja juhina tuleb Annal tegeleda ka korraldusliku poole ning paberimajandusega. Ent igal keskpäeval on ta taas jääl – siis tulevad algklasside lapsed lisatundidesse, neile järgnevad grupitrennid. Arlet saabub pärast koolipäeva.
«Koos lõpetame jäähallis kella kuue-poole seitsme paiku ja sõidame koju,» räägib Anna argipäevadest. «Mulle meeldib väga perega koos olla, meil on ilus kodu. Õhtusöögi valmistab isa. Sööme kiiresti ja Arlet hakkab koduseid ülesandeid tegema. Mina avan arvuti ja teen veel natuke tööd või saan puhata. Eks kõik ettevõtjad teavad, et oled sellega seotud 24/7, muretsed, mis ja kuidas edasi.»
Aga tülid – kas need jõuavad ka trenni? Anna raputab pead: «Me ei tülitse! Arlet ei anna selleks põhjust, ta on nagu väike suur inimene, nii arukas.»
Oma unistustest rääkides ei tee noormees suuri sõnu, vaid ütleb lihtsalt: «Ma tahan uisutamisega inimestele meeldida ja tulevikus häid sõite näidata.»


Talvised noorte olümpiamängud ...
... toimusid Šveitsis Lausanne’is 9.–22. jaanuaril. Iga nelja aasta tagant peetaval suurvõistlusel osalevad 14–18aastased sportlased. Eestit esindas 25-liikmeline koondis. Kokku võttis võistlustest osa 940 neidu ja 940 noormeest üle maailma.

Anna ja Arlet jääl
Palusime emal ja pojal meenutada oma esimesi ...

... uiske
Anna: «Olin siis kuueaastane. Minu sõbrannad käisid uisuringis ja näitasid mulle õues külmunud lombil, mida nad seal õppisid – armusin uisutamisse sealsamas! Palusin ema, et ta leiaks mulle uisud. Järgmiseks talveks ta saigi need sõbrannalt – kaks numbrit suuremad, kõrged ja pruuni värvi, nii pehmed, et käisid jalas logadi-logadi. Aga mina olin seitsmendas taevas.»
Arlet: «Ma ei mäletagi enda esimesi, olin siis nii väike. Aga kümne aasta jooksul on uiske kindlasti kümme paari olnud. Eelmisel aastal tuli neid kaks korda vahetada, sest jalg kasvas kiiresti.»

... õnnestumisi
Anna: «Minu algus ei olnud lihtne. Alustasin spordikoolis aasta hiljem kui teised minuvanused, esimesed kolm-neli aastat olin üks kehvemaid. Esimene läbimurre tuli kümneaastaselt. Õppisin siis esimese raske 2,5 pöördega axel’i – see hüpe juba näitas mingit taset. Varsti hakkasid ka kolmekordsed hüpperingid välja tulema.»
Arlet: «Ma olen kogu aeg jääl õnnelik! Aga 2,5kordse axel’i tegin esimest korda 11aastaselt Tšehhis võistlustel.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?