Synne Valtri ei saa oma reisidel merest üle ega ümber

Silja Paavle, 22. jaanuar 2020

Lauljatar Synne Valtri püüab igal oma reisil seada samme seni avastamata kohtadesse. Et naise nõrkuseks on meri, ei saa ta oma retkedelgi sellest üle ega ümber ning püüab mere vahetus läheduses kasvõi lihtsalt ööbida.

Hingematvaid merevaateid olen kogenud nii Eestis kui ka välisriikides. Kuna armastan merd, on kõik minu reisid kuidagi merega seotud või on ööbimine korraldatud vaid mõne meetri kaugusele mere- või ookeanipiirist. Kõige kaunimaid vaateid olen näinud Sri Lankal ja Hispaanias, kus nii päikesetõus kui ka -loojang pakuvad imelisi vaatemänge.

Kõrgeim tipp, kuhu ise olen roninud, on Sri Lankal asuv Sri Pada, teise nimega Adams Peak, mille kõrgus on 2243 meetrit. Mäkke viis kõrgetest trepiastmetest rada, kus pidi ülesjõudmiseks kuluma seitse tundi ja alla pidavat saama nelja tunniga. Startisin kell üks öösel, et päikesetõusuks peal pool pilvi olla. Teekond oli raske, väga raske. Mitmel korral tundsin, et enam ei jaksa. Lihtsalt keha ei kuulanud enam sõna. Kuid tahtejõud oli suurem kui lihasvalu ja ronisin üles nelja tunniga. Allatulek kujunes hoopiski põnevaks, kuna jalalihased olid nii ülekoormatud, et värisesid kontrollimatult all. Seega ei jäänud mul üle muud, kui alla joosta, sest see oli ainus võimalik liikumisviis üldse. Alates laskumise stardist juba poolteist tundi hiljem olin ma all. See oli unustamatu kogemus.

Alati on kohvris mõni raamat. Üldiselt on mul kaasas pigem vähem kui rohkem, vastupidiselt mu sõpradele.

Esimese asjana kodus teen endale tassi head kohvi.

Kõige raskem on kohvri pakkimine reisilt lahkuma hakates, sest minu jaoks on reisidelt naasmine alati veidi kurb. Küllap seepärast, et reisid on enamasti minu jaoks tohutult silmiavavad ja väga emotsioonirikkad. Pealegi, kes ikka nii väga tahab sooja päikese käest meie halli kliimasse naasta.

Põnevaimad kohtumised on alati kohalike inimestega. Olen käinud paljudes plaanivälistes kohtades ja kogenud, kuidas inimesed lahkesti oma valdusi näitavad ja oma kodukorda kirjeldavad. Tänu sellele olen saanud proovida ka maitsvaid kohalikke koduseid toite.

Parimad maitseelamused olen saanud Sri Lankalt ja Marokost. Neid maitseid ei anna kirjeldada, neid peab ise proovima. Loomulikult on põnev ka sealsete toitude söömine – ei mingeid lusikaid ega kahvleid, taldrikuteks on palmilehed ja süüakse näppudega. See justkui annab toidule eriti hea maitse, sest pakub emotsiooni.


Rängalt haigeks olen reisidel jäänud kahel korral. Esimest korda jäin palavikku Sahara kõrbes. Kraadiklaasi seal polnud, kuid enesetunde järgi oli palavik juba päris arvestatav. Ühtegi palavikku alandavat medikamenti polnud, raviks olid vaid kuum tee ja paksud tekid. Sahara ööd on väga jahedad ja kuidagi ma sealt ilmselt külmetuse sain. Teisel korral suutsin palavikku jääda Indias. Lebasin enamiku ajast auto tagaistmel ja püüdsin India kuumuses hakkama saada. Lõpuks viidi mind isegi templisse, kus minuga tegeleti. Õnneks hakkas peagi parem.

Lemmikreisikaaslasteks on mul minu parimad sõbrad.

Kõige uhkem suveniir on ilmselt Roomast ostetud käsitsi nikerdatud puidust vaagen, mis mulle väga meeldis ja minu kodus kohe koha leidis. Tegelikult olen paljudest riikidest leidnud midagi, mida sooviks väga koju tuua, kuid tihti pole need just väga pisikesed asjad. Olen nimelt suur skulptuuride armastaja.

Keerulisim kehakeelevestlus on toimunud Indias. Seal tundsin, et seinaga rääkimine võiks olla inimestega suhtlemisest tulemusrikkam. Ma ei soovi India inimeste kohta midagi halvasti öelda, ehk mul lihtsalt juhtus läbirääkimisteks keerulisem persoon. Peale suhtluse tekitasid stressi ka asjaajamine ja läbirääkimiste pidamine sealsete lennujaamatöötajatega. Õnneks lõppes kõik hästi.

Riskantseim teekond on kindlasti olnud Venemaal reisides, kus olen käinud mitu korda. Nende retkede jooksul on juhtunud nii mõndagi. Näiteks on minu punane reisikohver veekahuriga õhku lastud nii, et minu riided ja kõik kaasavõetud asjad olid läbimärjad, osa ka rikutud või katki. Venemaa piiril on mind alati väga põhjalikult läbi otsitud ja olen pidanud oma reisi eesmärki pikalt selgitama. Peterburi tänavatel olen sattunud ohtlikku olukorda, millest pääsesin vaid tänu hotelli ja relvastatud korravalvurite lähedal olekule. Õnneks olen alati ilusti koju tagasi jõudnud.

Parimaks külakostiks on Kalevi šokolaadid. Oleme nendega palju uhkeldanud ja need on kõigile seni väga maitsenud.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?