Näitlejanna Terje Pennie: mul on mure maailma pärast

Silja Paavle, 10. aprill 2019

«Ma pole käinud pikettidel ega kandnud loosungeid. Kuid teen seda, mida igaüks meist saab teha. Püüan tarbida nii vähe plasti kui võimalik. Olen juba aastaid vegan,» räägib planeedi tuleviku pärast muretsev näitlejanna.

Kohtume Terjega (59) tema Viimsi kodus. Ta helistab paar tundi enne intervjuud ja tunnistab, et ei viitsi end kohvikusse minekuks sättida. Nädalavahetus on ainus aeg, mil Ugala teatri palgal olev näitleja saab rahulikult kodus olla, sest nädala sees on sõitmist Viimsi ja Viljandi vahel tihedalt. Prooviperioodidel eelistab naine argipäeviti Viljandisse jääda.

Tõsi, selle aasta esimene kuu oli tal rahulikum. Aga mitte vabast tahtest. Möödunud aasta lõpul kukkus ta Estonia etenduse «Linnukaupleja» lõpustseenis nii, et labajalas murdusid kolm luud. Vähe sellest, need ei tahtnud korralikult ka kinni kasvada. «Alguses oli kodus hea. Aga kui esimene nädal sai mööda, tuli stress,» tunnistab Terje, kelle osatäitmised erinevates etendustes olid sel ajal asendatud. Sestap pole teda sel hooajal olnud näha ka eestlaste armastatuimas teleseriaalis «Õnne 13».

Esietendusel valuvaigistite toel

Terje on väga tänulik teda ravinud kirurgile, kes talle veebruari alguses ütles: «Sa lähed proovi ega vaata seda röntgenipilti! Me ei ravi mitte pilti, vaid jalga.»

Nii haaraski naine kargud kaenlasse ja suundus Viljandisse, märtsis esietendunud lavastuse «Toru» proovidesse.

Proovide lõpuperioodil sai näitlejanna tuge ortoossaapalt ja esietenduseks võttis valuvaigistid sisse. «Eks kisub ikka liipama. Tõenäoliselt läheb paranemisega oma pool aastat. Taastusravi on veel ees,» märgib ta. Ja tunnistab, et olgu teiste etendustega, kuidas on, kuid aprilli lõpus peab Terje Vanemuise muusikalis «Mamma Mia» juba kõvasti tantsu vihtuma. «Praegu, tee või tina, veel ei saa,» mainib naine ja ütleb, et nüüd tuleb kuu aega jalaga kõvasti tööd teha.

Seepeale meenub Terjele, kuidas ta viimati nimetatud lavastuse esietendusel õla liigesest välja kukkus. «Mul on eluaeg liigesed väga lahtised olnud. Nooruses ennustati, et vanemaks saades tuleb nendega probleeme. Nüüd siis on käes,» räägib ta.

KODUSED NÄDALAVAHETUSED: Kui Terjel on vaba nädalavahetus kodus, tunneb ta sellest rõõmu kogu südamest. Esimesel päeval naudib ta teetassiga lihtsalt olemist. Ja teisel hakkab juba kohvrit pakkima. (Martin Ahven)

Kahe linna vahel sõitmine kurnab

Näitlejanna tunnistab, et kuigi armastab oma tööd Ugalas väga, on kahe linna vahel sõitmine vahel üsna kurnav.

Nii näiteks juhtub sageli, et ta ei suuda pärast etendust Viljandist Viimsisse koju jõudes uinuda – korda läinud etendusest saadud adrenaliinilaks ei lase. Ja vastupidi: varahommikuti autoga Viljandi poole sõites kipub uni peale tulema. Kord tulnud talle Kose kandis sõites suisa suur ahastus peale – väsimus oli nii suur, et lihtsalt ei jaksanud sõita. Terje helistas mehele ja küsis, mida ta tegema peab. «Midagi ära tee, pane auto seisma ja maga natuke,» kostis mees seepeale. See aitas. «Eks peab ka aega oskuslikumalt planeerima ja õigel ajal magama minema, kui on vähegi võimalik,» nendib ta.

Muutusi vabakutselisest näitlejast teatri palgale minekuga on veelgi. Näiteks pidi Terje üle aastate ütlema ära kaks suveprojekti, mille ta paari aasta eest oleks vastu võtnud. Sel aastal pole nendeks lihtsalt aega, sest juunis ja augustis on Ugalas proovid. Ja nagu naine ise ütleb, on viimased kaks ja pool aastat olnud suures hämmingus ka tema kodused. Näiteks kui naine pärast Viljandis veedetud töönädalat koju tuleb, ei lase koer ega kass teda hetkekski silmist. Ja taimed, mis kunagisse kiviktaimlasse veel ellu jäänud, kasvavad ise. Nii nagu peavad hakkama saama ka vanad pojengid ja floksid. 15 aasta eest ostetud majagi ootab kõpitsemist ... «Kodu on ootusärev ja justkui küsib: «Noh, mis meist saab, Terje? Kas sa teed meiega ka midagi?»» ütleb naine.

Näitlejanna on enda sõnul leppinud, et kahte asja korraga lihtsalt ei saa. Aga ta ei kavatse ka hullult muretseda, sest see ei vii kuhugi. «Minu vanuses kodukohta vahetada pole lihtne. Ka mu laste jaoks on see ju kodu, kuigi nad enam siin ei ela,» sõnab ta.

Kõige eelneva pärast hindabki naine väga Viimsis veedetud nädalavahetusi. Tõsi, esimesel päeval vahib Terje enda sõnul juhmilt, mõeldes, mida nüüd tegema peab. Teisel päeval aga pakib kohvrit, sest esmaspäeval peab taas teele asuma ...

Sellest kõigest hoolimata ütleb näitleja, et tema elus on saabunud üks rahulikumaid perioode. «Lapsed on suured, leidnud oma tee. Neil on nii toredad rajad, et mu süda on rahul. Ja kui sul on veel ka kindel ja tore töö ning tervist jagub kõigil lähedastel – mida siis veel tahta!» 

 

LIIALT EI MURETSE: Kuigi sõitmine Viljandi vahet kurnab ja seetõttu ei jõua kodus midagi teha, ei kavatse Terje seepärast muretseda – see ei viiks lihtsalt kuhugi. (Martin Ahven)

Valutab keskkonna pärast südant

Viljandis äsja esietendunud lavastuses «Toru» mängib Terje lustiga, sest sinna on sisse kirjutatud palju tema jaoks olulisi teemasid.

Näiteks valikud, mida iga inimene peab oma elus tegema. Naise arvates peaks iga inimene mõtlema sellele, millise väärtuse annab ta inimestele, teistele elusolenditele, kohtadele ja üldse planeedile, kus elab.

Emakese Maa pärast valutab Terje oma südant kohe eriti, sest viimasel ajal on toimunud nii palju keskkonnale kahjulikke muutusi, et ökokatastroof on käes. Viimase saja aasta jooksul on inimkond loodust hävitanud ja saastanud rohkem kui kümne tuhande aasta vältel kokku. «Oleme planeedilt pühkinud üle poole kõigist eluvormidest. See on väga kurb.»

Terje kõneleb, kuidas kuulis hiljuti ühest raadiosaatest kliimateadlaste arutelu, et isegi kui kogu maailma kõik tehased ja inimesed lõpetaksid sekundi pealt süsihappegaasi tootmise, ei oleks tehtud kahju võimalik tagasi pöörata. «Kliima soojenemist on võimalik vaid peatada,» mainib ta.

Näitleja ei pea õigeks ka loomatööstustest tekkivat saastet ega genotsiidi loomade vastu. «Loomatööstused saastavad keskkonda rohkem kui näiteks kogu transpordisektor kokku. Seega, kui tahame kliimasoojenemist peatada, on meil moraalne kohustus seda sektorit mitte toetada ja vältida või vähemalt vähendada loomproduktide tarbimist,» tähendab ta.

Veganiks murest maailma pärast

Keskkonnaprobleemidest kõneledes on väga oluline tajuda tervikpilti. «Arvame, et meil siin Eestis on kõik hästi. Aga ei ole! Eesti ei jää kunagi kogu maailmast eraldi, üksi ja turvaliselt, ulpima. Me ei taha ju, et Läänemeri uhaks kaldale tonnide viisi plasti, nagu see on juhtunud näiteks Balil?»

Vastupidi, Terje hinnangul on see üsna tõenäoline, sest plasti tarbimine on üüratu. «Lähed poodi ja iga väiksemgi jubin on plasti pakendatud! Õnneks juurikad ja puuviljad enamasti mitte. Ja need plasttopsikud ... neid on igal pool, appi!» kõneleb ta kirglikult ja mainib tunnustavalt, et vähemalt tema koduteatris on üks väike samm plasti vähendamise poole tehtud – pärast nädalast kodusolemist Ugalasse jõudnuna leidis ta puhketoa veetünni kohalt riiuli nimeliste topsidega.

Muide, Terje mitte ainult ei valuta südant, vaid ka tegutseb maailma nimel. «Jah, ma pole käinud pikettidel ega kandnud loosungeid. Kuid teen seda, mida igaüks meist saab teha. Püüan tarbida nii vähe plasti kui võimalik. Aastaid olin taimetoitlane, nüüd olen juba aastaid vegan. Samuti mu lapsed,» räägib ta.

Naine kinnitab, et ei hakanud veganiks oma tervise pärast. «Aga maailma juhtivate ülikoolide ja ÜRO välja antud teadusartikleid lugedes sain kinnituse, et see on boonus ka inimeste tervisele,» kostab ta. Lisaks on Terjele oluline hingerahu, et tema pärast ei pea keegi surema. Näitlejanna tunneb suurt rõõmu maailma tervikuna nägevate noorte üle. «Usun, et nemad võtavad ka vastutuse, et tulevastele põlvedele ei jääks meist vaid tuhk ja kannatused.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?