Džässimees Raivo Tafenau harjutab iga päev kaks tundi: vormis peab olema!

Verni Leivak, 10. aprill 2019

«Minu jaoks on klaas alati pooltäis, ma pole kunagi lõpuni pessimistlik,» ütleb Eesti nimekamaid džässmuusikuid Raivo Tafenau, kes mõni aeg tagasi tähistas 55. elu- ja 30. lava-aastat, särava naeratuse saatel.

«Olen plaanide pidamise kohta ikka naljatamisi öelnud, et ma ei tea siiani, kelleks suureks saades hakkan,» tunnistab Raivo naljatlemisi. Ta on tõesti nagu suur laps, rõõmsameelne ja siiras.

Ometi näisid seda poolsada aastat tagasi teadvat Raivo vanemad, täiesti muusikakauged majandusinimesed, kes märkasid varases puberteedieas poja silmis vaimustusesära, kui ta iseseisvalt onu kingitud «pisikest bajaanilaadset toodet» mängima õppis.

«Onu ütles, et mine tagatuppa – kui mängid mulle «Mustamäe valsi» refrääni ette, saad pilli endale. Läksingi ja nokkisin õiged noodid pillist kuulmise järgi välja,» meenutab ta oma esimest instrumenti ja Voldemar Kuslapi aegumatut hitti, mida lasti Vikerraadiost hommikust õhtuni.

Poiss kasvas ja isa vaatas, et oleks vaja suuremat pilli. Aga muusikapoes selgus, et müügile paisatud tuttuus kaup ei kannata kriitikat. Ühel bajaanil ei töötanud nupud, teisel bassid ja kolmandal lasi lõõts läbi. Et poest mitte tühjade kätega lahkuda, ostis ta hoopis akordioni. Raivo asus Audru lauluõpetaja Aili Tamme survel õppima Pärnu lastemuusikakooli.

«Seal haaras mind lausa fanatism,» ütleb mees. «Elasime pisikeses majas ja vaesed vanemad, kui mul oli vaja lugu järgmiseks päevaks ära õppida! Harjutasin seda öö läbi. Nad ei pidanud mind kunagi sundima. Imekombel ei kobisenud ka naabrid. Mul oli ju Pärnus ka kaks konkurenti, kellega üritasime üksteisele ära panna, kes kui kiiresti uue loo ära õpib.»

Saksofonist vaimustus Raivo Pärnu Koidula-nimelise kooli matemaatika-füüsika eriklassis õppides – sinna läks ta igaks juhuks. Et kui muusika, õigemini akordionisti tulevik ikkagi sugugi ei köida, saab vähemalt hea reaalhariduse. Raivo oli juba abiturient, kui teda puhkpilliorkestrisse mängima kutsuti – seal oli just vabanenud saksofonimängija koht. Kahe nädala pärast olid mänguvõtted iseseisvalt selgeks õpitud ja nooruk uuest pillist lummatud.

ISA OSTIS: Selle akordioni ostiski isa poest, kui kõik bajaanid olid tuksis. Raivo Audru koolis esinemas. (Martin Ahven)

Tapmisähvardus naabrimutilt

Mehe suur pillimängusoov on talle aeg-ajalt ka probleeme valmistanud.

Vähe sellest, et Raivole nõukaajal ühes Vene tänava prooviruumis hilistel õhtutundidel akordioni kääksutamise eest korduvalt miilits kutsuti. Palju paremaks ei muutunud olukord ka Tallinnas Mooni tänaval, kus Tafenaud kaks aastakümmet elasid – seal sai ta naabrilt lausa tapmisähvarduse.

«Paneelmaja kõrvalkorteris elas vene mammi, kellele toodi aeg-ajalt imik hoida,» räägib muusik, keda tollal valdas pidev kihk harjutada, aga kuhugi mujale minna polnud võimalik. «Titt karjus seina taga kogu aeg, aga ühel hetkel nunnutas vanamutt beebi magama. Kujutan ette mammi nägu, kui ta äkitselt Tafenau pandud pikka ja kogu maja läbivat nooti kuulis. Ta karjus üle rõdu, et leiab need 500 dollarit, et mind mõni maffiamees maha lööks,» naerab Raivo ja võtab istet mugaval diivanil, mis on üheks osaks tema Tabasalu eramu abihoonest – stuudiost, mis valmis neliteist aastat tagasi. Praeguseks on siin harjutamas käinud enamik Eesti professionaalseid lauljaid ja muusikuid, sest ruumi on bändiproovi tegemiseks piisavalt ega pea muretsema, et see kedagi häirib.

«See oli mu elu suurim unistus,» ütleb ta.

Oma stuudios saab ju mängida nii kõvasti, kui hing ihaldab.

TUGENGIJAZZ 1988: Raivo peab seda Raivo Tafenau Kvinteti esinemist märgiliseks, sest festivalilt toodi ära üllatusbändi auhind. Vasakul Roland Lill. (Martin Ahven)

Aitäh, Anne Veski!

Vene sõjaväest – Leningradi oblastis teenis ta mõistagi aega orkestris, aga maailma igavaimat puhkpilli alti mängides – naastes sai Raivost, ühes käes akordion, teises saksofon, tantsuansambli Retro pillimees. Öösel järjekordselt mängult tulles ajas ta abikaasa Signegi üles, et uhkeldada ühe õhtuga teenitud 50 rublaga, mis oli toona tavainimese pool kuupalka.

Ja siis sai Raivo erutava teate. Ei mäletagi, kuidas, vist kirjaga, aga saatjaks oli Anne Veski, kes otsis ansamblisse Nemo uut pillimeest.

Anne Veski! Sama klassi täht, nagu olid kuuendikul planeedist Jaak Joala, Valeri Leontjev ja Alla Pugatšova! Aasta oli 1988, ja muidugi võttis Taff – just nii teda muusikute ringkonnas hüütaksegi – kutse vastu. 17 000 Nemo kuulajat ühel Venemaa staadionikontserdil on siiani tema elu publikurekord.

Huvitaval kombel saabus järgmine publikurekord täpselt 30 aastat hiljem, kui ta Anne Veski saateansambli koosseisus Saku Suurhalli laval oli. «See oli niisugune deja vù, et sa ei kujuta ette,» õhkab mees. «Olin ju ise vahepeal kasvanud, vanemaks saanud, väärtushinnangudki muutunud ... Ja jälle olin Annega laval! Vapustav diiva, kes raskest elust läbi raiunud. Andsime kunagi ju kuus kontserti päevas – see kõik tuli meelde. Erinevalt mõnest teisest artistist pole ma teda kunagi kuulnud kurtmas ega kobisemas, et tal on raske, et on väsinud või hääl on ära. Nüüd veendusin selles taas.»

Muide – kui paluda Raivol kokku lugeda kõik kollektiivid ja artistid, kellega koos või kelle saateks ta on mänginud, siis seda ta teha ei suuda. Neid on lihtsalt nii palju. Ehk saja ringis, arvab muusik.

ÕPETAJA JA ÕPILANE: Venda Tamman oma Otsa-kooli õpilase Raivoga. (Martin Ahven)
ÕPETAJA JA ÕPILANE 2: Raivo ja tema saksofoniõpetaja Villu Veski. (Martin Ahven)

Võrratu improviseerija

Öeldakse, et džässmuusik tunneb end hästi siis, kui noodid eest võetakse, ja klassikalise muusika interpreet siis, kui need ees on. Raivo kui džässimehega just nii ongi – orkestriga koos esinedes tunnetab ta erilist vastutust ja väljakutset. Esineda Vanemuise sümfoonikutega Valter Ojakääru juubelikontserdil, kui autor saaliski istus, oli Raivole epohhiloov ettevõtmine, kuid ta tuli suurepäraselt toime.

Džässmuusika tähendab suuresti improviseerimisoskust ja siis nooti ees pole. See meeldib Raivole eriti ja publik teda just selle oskuse tõttu jumaldabki. Kuigi džässipublik vananeb, toimuvad kaks korda kuus tema enda kokkukutsutud TAFF Clubi kontserdid Mustpeade majas menukaimatena kui kunagi varem. Ja kuna klubile nime andnud mehel on käimas juubeliaasta, saab tema mängu seal senisest tihedamini nautida.

Nii et ka neil päevil, mil esinemisi pole, harjutab Raivo pillimängu stuudios vähemalt kaks tundi päevas, ja just hommikuti, sest siis on aju värske ja keskendumisvõime kõrgem. Vormis peab alati olema, vahel isegi A-d ja B-d meelde tuletama, seda enam, et Jazzkaar koputab juba uksele. Kontsert on juba 28. aprillil ja siis mängib Raivo samu lugusid, mis 30 aasta eest, aga nüüd juba küpse muusikuna. Hoopis teistmoodi.

Saksofonimängu nimetab mees publikuga vestlemiseks ja kahtlemata on see tema hinnangul raskem, kui näiteks Liis Lemsalul seda lauldes teha. Pillikeele mõistmine keeleoskust ei vaja, aga seda keerulisem on sõnadeta sõnumit edastada. Seda enam, kui see on erilises džässimurdes: «Sest džässi puhul on nii, et mida rohkem tead, seda enam teada saada tahad. Iga ukse taga, mille oled avanud, on alati veel viis kinnist ust. Nende avamine käib elu lõpuni.» 

INSPIREERIB ENDISELT: Raivo abikaasa Signe. (Erakogu)

Raivo oma perest

Kuigi pillimehi kiputakse tihti pidama ka suurteks nalja- ja naistemeesteks, siis see viimane Raivo puhul üllatusena paika ei peagi. Signe, kellega ta juba unustamatutel 1980ndatel koos oli, on tema kallis kaasa praegugi. Ta peab flöödiõpetaja ametit ja töötab pärast Otsa-kooli lõpetamist Järveotsa gümnaasiumis, olles kooli staažikaim õpetaja. Lisaks annab Signe Musamari muusikakoolis solfedžotunde ja on sünnitanud Raivole kaks poega.

Noorema poja Ramueli stiihiaks on löökriistamäng ja aeg-ajalt võib teda ka koos isaga mõnel džässilavalgi näha. Vanem poeg Fred on «õnneks», nagu isa ütleb, valinud mittemuusikalise tee, tegeldes tooteesitluste korraldamisega ja tema huviks, nagu isalgi, on mootorrattad.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?