KÜLAS EESTI TALUDES | Ema ja tütar rajasid eksootilise liblikamaja: vahel küll vaidleme, kuid see mõjub ettevõtmisele ainult arendavalt

Silja Paavle, 10. aprill 2019

Veel mõne aasta eest ei teadnud Kärt ja Antitea Lutsar liblikatest suuremat kui keskmine eestlane. Nüüdseks tegutseb Pärnumaa metsade vahel aga Eesti esimene liblikamaja.

Mullu suve keskel põlislaanes avatud liblikamaja oleks Kärdi (30) sõnul sündimata jäänudki, kui ema Antitea (59) poleks kogu hingest Tartu linnamelust maale elama ihanud. Üheskoos hakati Eesti eri paigus vabu majapidamisi üle vaatama pilguga, et tulevikus turismitalu rajada.

Pärnumaale Kiisama külla Jaani tallu jõudes esitas Antitea tütrele küsimuse: «Mida me siin küll teha võiksime?» «Teeme liblikamaja!» poetas Kärt emale alates Londoni loomaaias liblikamaja külastamisest peas keerelnud idee. Antitea naerab nüüd, et tal kiilus sel hetkel mõtte täiesti kinni. Nii hullumeelne tundus see!

RUTIINIVABA TÖÖ: Kärt ja Antitea naudivad tööd oma kätega rajatud liblikamajas kogu hingest, sest ükski päev ei sarnane eelmisega. Seepärast soovitavad nad ka liblikahuvilistel majja korduvalt sattuda – iga kord võib ees oodata mõni uus tiivuline. (Silja Paavle)

Esimesed liblikad kolisid elumajja

Kahe ja poole aasta eest uude elupaika kolides veetsid naised üheskoos nädalaid nuputades, milline osa vanast talukompleksist liblikamajaks sobivaim oleks. Ühtäkki mõistsid naised, et vana suure kuivatikompleksi küljes asuv kuur on ideaalseim variant – sinna paistab hommikust õhtuni päike peale ja sestap peaks seal liblikatele jaguma nii valgust kui ka soojust.

Ema ja tütar seadsid üheskoos sammud Pärnumaa töötukassasse, läbisid ettevõtluskoolituse, kaitsesid edukalt kaks äriplaani ning alustasid töödega. Omafinantseeringu saamiseks müüdi talumaadel asunud kuivatist tehnikat ja kuuris tehti põhjalikud ümberehitustööd. Seejuures peeti oluliseks taaskasutust: liblikamaja ehitusel vajaminev puitmaterjal saadi suures osas vanast kuivatist ja kõik aknad tulid teiselt ringilt. Tõsine tegemine oli sellega, et saada liblikamajja ööpäev läbi troopikat meenutav temperatuur ja niiskustase. Kuivatisse, muide, on peagi kerkimas siseseikluspark. Sellest naised aga suurt rääkida ei oska, sest projekti veab Kärdi kaasa Oliver.

Ent juba ehitustööde alguses uuris Kärt internetis liblikate kohta kõike ja tellis Inglismaalt esimesed ööliblikakookonid. «Tahtsin proovida, kas mul liblikate kasvatamine üldse õnnestub,» selgitab ta. Kookonitele eraldati omaette tuba, kus naine neid iga päev ootusärevalt piidlemas käis. Rõõmu esimestest liblikatest mäletab Kärt tänini – nende esimeste juurest oli kohe raske end argitoimetuste juurde kiskuda.

VÄRSKED LIBLIKAD: Igal hommikul ja vahel ka päeval avab Kärt kastid ning laseb värsked valmikud vabadusse. Rõõm on alati nii suur. (Silja Paavle)
PUHAS RÕÕM: Kärdi vaimustus värviliste liblikate vastu vaibumise märke ei näita. Sestap astub ta muude tegemiste kõrval vahel päevalgi tiivulisi imetlema. (Silja Paavle)

Liblikamune tellitakse Inglismaalt

Internetist liblikate kohta infot ammutades tekkisid vajalikud kontaktid. Nüüd on Kärdil soojad suhted ühe Inglismaa liblikafarmiga, kust ta julgeb nukkude asemel juba ka liblikamune tellida. Viimane tähendab küll pikemat valmikute ootamist, sest eelmisel kevadel tellitud munadest saavad liblikad alles nüüd. Ent rõõm on seda suurem. «Iga uus liblikas on nii värske, nii ilus ja nii värviline,» õhkavad naised. Tegutsedes tulevad ka kogemused: kui esialgu tellis Kärt liblikaid vaid välimuse järgi, siis nüüd ta juba teab, milline siinne aastaaeg millistele liblikatele rohkem meeldib. Tõsi, liblikamaja pidajad loodavad, et varsti hakkavad tiivulised Jaani talus ise paljunema.

Kärt vaatab liblika kookoneid peitvad kastid igal hommikul üle ja laseb sealt värsked tiivulised välja. Kuid mõnikord otsustab liblikas valmis saada keset päeva ja kui Kärt või Antitea juhtuvad karbist kolinat kuulma, pääsevad nad ka päeval liblikamajja lendlema. Kui päeval valmis saanud liblikas peab aga järgmise hommikuni karbis olema, võib ta end vastu servi lihtsalt ära lõhkuda.

Mitu päeva liblikas elab?

Liblikamajas gruppe võõrustades ja tiivulistest kõneldes peab Kärt kõige sagedamini vastama küsimusele, kas liblikas elab vaid ühe päeva? «Tegelikult elavad nad kolmest nädalast pooleteise kuuni. Lõpuks on neil tiivad muidugi heledad ja lõhutud, sest nad lendavad nii vastu seinu kui ka taimi. Ööliblikad elavad kuni poolteist nädalat,» selgitab ta. Kõike seda on naine tänu iseendale rajatud töökohale teada saanud. Samuti seda, et munast valmikuni läbib liblikas nii röövikustaadiumi, milles omakorda on neli eri arengufaasi, kui ka nukustaadiumi.

Seda vingem on hetk, kui lõpuks nukust liblikas saab. Vaimustus värviliste tiivuliste vastu vaibumise märke ei näita ja sestap astuvad ema-tütar muude tegemiste vahelt päevalgi soojust, valgust ning linnulaulu tulvil ruumi liblikaid imetlema. Linnulaul kõlab liblikamajas kõlaritest, kuigi esmapilgul sellest aru ei saa. Tulevikus plaanitakse majja elusad linnud tuua.

Tütrele liblikad, emale lilled

Kui liblikamaja külastajatele pakub liblikatest seni enim vaimustust suuremat mõõtu Atlas ja eresiniste tiibadega Morpho, siis Kärdi ja Antitea endi lemmikud on rohkem sabadega ööliblikad.

Üleliia aega nende imetlemiseks muidugi ei jää, sest tööd jagub omajagu. Nii on Kärdi õlul kõik, mis puudutab liblikaid. Peale tellimuste ja karpidest uute liblikate lendulaskmise käib naine kaks korda päevas oma hoolealuseid toitmas. See tähendab, et kui õistaimi napib, valmistab ta liblikatele joogiks nektarit meest ja veest. Samuti viilutab ta liblikatele meeldivaid puuvilju ja seab need siia-sinna tiivulistele söögiks.

Antitea hooleks on liblikamaja taimed, sest hobiaednikuna on ta kogu elu rohenäpp olnud. Paljud taimed ostis naine lillepoodidest, paljud sai annetusena, kuid mitmed on seemnest ise kasvatatud, näiteks draakonivili ja kannatuslill, avokaado ning erinevad tsitruselised. Taimedele neile loodud keskkond meeldib, kuigi nad kasvavad ikka omas tempos. «Varsti tuleb vist jälle Facebookis hädaldada, et kui kellelgi on kodus mõni üleliigne tsitrusepuu, saaks röövikute nälja kustutatud,» muheleb ta.

Ühe korra on Antitea teinud ka saatusliku vea. Ta pritsis õues lehetäide tõrjumiseks noori mureleid sünteetilise mürgiga. Kärt ei teadnud seda, korjas neilt röövikutele lehti söögiks ja suur hulk liblikavastseid hukkus. Pärast seda on Jaani talus kasutusel vaid biotõrje.

Õppimist jagub, mõistagi, ka muudes valdkondades. Näiteks on tekkinud vajadus osale lilledele rohkem varju tekitada. Soetamist ootab liblikamajja ka jahutussüsteem, sest päikeseliste päevadega läheb see nii kuumaks, et seda ei talu isegi troopilised liblikad. Ka iga uue grupi võõrustamine ja neile liblikatest pajatamine on ema-tütre jaoks hariv.

Hing rõkkab rõõmust

Kärt ja Antitea peavad sellist õppimist loomulikuks ja nende peas lendleb igasuguseid plaane liblikamaja edasi arendamiseks. See kõik klapib ettevõtluskoolitusel õpetatuga suurelt unistada, sest ainult siis on võimalik, et vähemalt pool soovidest täitub. Unistusi tiivustab tagant tõik, et vähem kui aasta pärast liblikamaja avamist ei pea nad oma tegevusele omast taskust peale maksma. «Õnneks on minu abikaasa kaine mõistusega ja tõmbab meid vahepeal maa peale tagasi,» naerab Antitea.

Kuidas mõjutab õlg õla kõrval tegutsemine aga ema ja tütre suhteid? «Me oleme käinud kahenädalasel reisil, saime edukalt hakkama. Tülisid pole ka siin. Vahel küll vaidleme, kuid see mõjub ettevõtmisele ainult arendavalt,» räägib Antitea. Tütar noogutab rõõmsalt kaasa.

Otsust maale elama tulla ja sinna iseendale töökoht rajada pole kumbki naine kahetsenud. «Hommikul astud trepile, kuulad vaikust või nüüd, kevadel linnulaulu. Hing rõkkab rõõmust!» õhkab Antitea õnnelikult. Naine tunnistab, et küsib endalt vahel vaid, miks ta küll juba varem maale ei kolinud. «Eks kõik juhtub siis, kui juhtuma peab,» kommenteerib Kärt rahulolevalt.

undefined (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)

Huvitavaid fakte

  • Maailmas on ligikaudu 200 000 liiki liblikaid. Eestis kohtab 2400 liiki, kellest öösel tegutseb umbes 2000.
  • Eesti suurima, sini-paelöölase tiibade siruulatus on kuni 13 cm. Maailma suurima, Lõuna-Ameerikas elava öölase tiibade siruulatus võib olla ligikaudu 30 cm. Väikseimatel jääb tiibade siruulatus alla ühe sentimeetri.
  • Ööliblikate hulgas leidub väga kiireid lendajaid. Lennukiirus võib olla vahemikus 10–100 km/h, kuid kassitapusuru suudab äkksööstul ületada isegi 150 km/h.
  • Pikima imilondiga liblikas elab Madagaskaril. Ta suudab 30 cm sügavuse õie põhjast nektarit imeda.
  • On liblikaid, kes teiste liblikaliikidega võrreldes ühel või teisel viisil meiega suhtesse astuvad: näiteks riide- ja kasukakoi. Või siidiliblikas, kelle kookonist võib saada enam kui kilomeetri siidniiti, millest omakorda valmistatakse siidriiet.

Allikas: Loodusmuuseum

Jaani talu liblikamaja saab tänavu Avatud talude päevade raames külastada 20. ja 21. juulil.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?