PLAADIFIRMA JUHIST HIINA MEDITSIINI PRAKTISEERIMA! Mart Maripuu: kui jalg valutab, võib viga peituda hoopis inimese tundemaailmas

Verni Leivak, 3. märts 2021

«Ise ma praegu küll vinüüle ei osta,» sõnab endine Tallinna heliplaadistuudio peatoimetaja Mart Maripuu. Plaatide asemel kuulub nüüd mehe jäägitu huvi hoopis Hiina meditsiinile.

Mart (71) võtab teadmamehena abivajajaid vastu Tallinna külje all Tabasalus, endises ühismajandi kontorihoones asuvas avatud kabinetis. Ent 35 aastat tagasi teadis vähemalt iga siinne muusik Marti märksa teise kandi pealt. 1980ndate keskel sai just temast üleliidulise heliplaadifirma Melodija Tallinna heliplaadistuudio juht, kes tegeles meie muusika- ja sõnakultuuri jäädvustamisega vinüülplaatidesse ettevõtte erastamiseni 1991. aastal.

JUUBELIPLAAT: Tallinna heliplaadistuudio 30. sünnipäevaks 1989. aastal avaldati duubelplaat, mille lõpuloona kõlab Alo Mattiiseni «Eestlane olen ja eestlaseks jään» Ivo Linna ja ansambli In Spe esituses. Arvestades aega, oli see omamoodi julgustükk. Laulu pealkirja venekeelne tõlge on lihtne: «Я эстонец» ehk «Olen eestlane». (Robin Roots)

Firma, pood ja ladu

Kõrgema orkestrijuhi haridusega Mardist sai ülikooli lõpetamise järel Tabasalus klubijuhataja. Klubi ise asus täpselt samas hoones, kus mees praegugi tegutseb. Lisaks juhendas Tallinna noormees ansamblit Plimutrok. Bänd sai omale nime ühe kanatõu nimetusest ja seda peeti üheks Harjumaa paremaks harrastusbändiks. Ent juba 1970ndate lõpul pakuti Mardile Harju rajooni kultuuriosakonna juhi kohta – ja mees võttis selle vastu.

Tallinnas Kuninga tänaval asunud heliplaadistuudio oli 1980ndate keskel juba mõnda aega juhita tegutsenud, sest palgaraha hoiti kokku samasse majja rajatava Meloodia plaadipoe valmimiseks. Ja nii kui kauplus kuulsate Poola ehitajate ja restauraatorite abiga valmis, tehti Mardile ettepanek heliplaadistuudio bossiks hakata. Konkursse ju tol ajal ei peetud.

Kontor, kunstinõukogule värske materjali läbikuulamiseks mõeldud väike saal ja arhiiv asusid hoone kolmandal korrusel, esimesel kauplus ja teisel kaupluse ladu. Keldrikorrusele rajatud peoruumides said töötajad vaba aega mööda saata.

Kõik Eestisse toodud heliplaadid veeti Kuninga tänavale Riia või Leningradi plaaditehasest ning jaotati sealt edasi teistesse poodidesse. Mõnda laari maakauplustesse transportis Mart vahel ise.

KAULPUSE AVAMINE: Nii sai alguse legendaarne Kuninga tänava muusikapood. (Robin Roots)

Wagner oli välistatud

Mõistagi polnud suure sotsialistliku liitriigi tingimustes helikandjate väljaandmine nõnda hõlbus kui praegu – vinüüle anti välja vastavalt kunstinõukogu kinnitatud aastaplaanile, kus alati määrati süva- ja popmuusikale ning jutuplaatidele nende üldarvust kindel maht. Arvestades asjaolu, et igas kuus üllitati vähemalt kolm kauamängivat ja lisaks singleid ning kogu töö korraldamiseks oli palgal kümme töötajat, ei saanud keegi koormuse vähesuse üle kurta. Ja kui ikka oma ala tõelistest asjatundjatest koosnev kunstinõukogu leidis, et tulemus pole helitehniliselt tasemel, jäeti preemiastki ilma.

«Kui koori- ja orkestrimuusika repertuaariga kunagi probleeme ei esinenud, siis neid tekkis alati uute bändidega,» meenutab Mart. Nõukogude Liidus hästi tuntud Apelsini, Rock Hoteli, Jaak Joala, Anne Veski või isegi Gunnar Grapsiga polnud kunagi küsimust. Ent kui plaani võeti Mahavoki kauamängiv, pidi kunstinõukogu eelnevalt Moskvasse soovituse kirjutama, et ansambel plaati igati väärib. Singlitega läks märksa lihtsamalt, kuid näiteks Hitleri lemmikhelilooja Wagneri muusika väljaandmine oli absoluutselt välistatud. Ja ega seda ükski muusikakollektiiv oma repertuaari võtnudki.

«Kurioosne oli see, et alati kaasnes plaatide väljaandmisega meeletu paberimajandus. Bändiplaatide puhul pidi saatma Moskvasse kinnitamiseks ka laulusõnad. Kuna seal eesti keelt ei mõistetud, tuli eestikeelne tekst esitada kirillitsas, et ametnik saaks läbi kuulates kontrollida, kas ikka lauldakse seda, mis kirjas,» muheleb Mart. Vene keeles lisati kaasa vaid laulu lühike sisukokkuvõte.

Abiks väikesed kingitused

Eesti vinüülid pressiti põhiliselt Riia plaaditehases, kuid vahel ka Leningradis, eriti Nõukogude Liidu lõpuaegadel, aga seal tehtud plaatide kvaliteet oligi parem. Kui Moskva ametnikud haistsid, et mõnest helikandjast võib saada ekspordiartikkel, valmisid need suisa Moskva tehases, sest seal asus kõige parem tehnika. Tõsi, ettenähtud ekspordipreemiat Tallinnas enamasti ei nähtud, kuid teenitud valuuta eest sai meilegi moodsat Lääne helitehnikat soetada.
Kuid enne kõike seda tuli materjal siiski Moskvasse Melodija peakorterisse master- ehk emaplaadi valmistamiseks toimetada. Vahel istus Moskva rongi, magnetlindid ja trükkimise tarbeks fotofilmidel kujundusmaterjal kaasas, Mart ise, vahel mõni alluv.

Paha ei teinud seegi, kui ei unustanud nänni kaasa võtta, sest Kalevi komme ja Vana Tallinna likööri hinnati Moskvas väga. Teinekord sai tänu väikesele kingitusele korraldada asjaajamist nii, et plaadimaterjalile läks Moskvas Leningradi vaksalisse rongile vastu hoopis sealne ametnik, et portfell lintide ja kujundusega viienda vaguni vagunisaatjalt vastu võtta ja emafirmasse viia. Nii jäi endal üks järjekordne tüütu Moskvasse sõit ära.

(Robin Roots)
POE KELDRIKORRUSEL: Siia kogunes tihti Eesti muusikaelu eliit, sest plaatide ilmumine nõudis nende tähistamist. (Robin Roots)
(Robin Roots)

Miljonitiraažid

Tublit tööd kroonis tasu – just plaadiümbriste kujundusega pälviti Eestis tihti kõrgeid auhindu. Kunstitoimetaja Ülle Väli oskas alati üles otsida õige kunstniku, kes teatud žanris muusikat õige vormiga tabaks. Noh, ja tiraažist ei maksa rääkidagi. Joala, Veski või Apelsini venekeelseid plaate andis välja ka Moskva helistuudio ning nende arv ulatus miljonitesse. Kindlasti oli väga populaarne ka plaadisari «Eesti orelid», mille tarbeks said eelnevalt paljud Eesti kirikute orelid restaureeritud ja kirikud paremini köetud.

1991. aastal leidis Tallinna heliplaadistuudio lõpu. Pärast erastamist sai Mardi eestvõttel alguse plaadifirma Forte, mis keskendus pigem kassettide ja laserplaatide üllitamisele. Selle firma müüduimateks helikandjateks said kahtlemata «Entel-tenteli» lastelaulud, mille abil praegu Mardi hispaanlasest väimees eesti keelt õpib. Ja muidugi «Onu Remuse juttude» kassetid. Firma tegevuse lõpetas 2008. aasta majanduskriis.

Inimene kui tervik

Plaadifirma juht, kel ette näidata ka teine kõrgharidust kinnitav diplom psühholoogina, tundis tegelikult kogu aeg huvi ka salateaduste ja muu nähtamatu maailma vastu. Juba keskkooli ajal tutvus Mart vastava kirjandusega ja osales Ingvar Luhaääre intuitiivteaduste koolis. Sealt sai isegi soetatud ekstrasensi õpik. Kuna õppetöö selle raamatu järgi nõudis aga väga palju aega, jäi see sinnapaika.

«Kohtusin intuitiivteaduste koolis veedetud aasta jooksul kõigi toonaste Eesti sensitiivide ja nõidadega,» märgib Mart. Just seal märgati temagi annet ja tehti ettepanek õppida süvitsi Hiina meditsiini. Neil kursustel jõudiski Mart äratundmisele: nüüd olen ma kodus.

«Inimese tervisele holistiline lähenemine ehk inimese vaatlemine tervikuna muutub üha populaarsemaks ka Lääne meditsiinis, kuid Hiinas on seda tehtud aastatuhandeid,» märgib ta. «Inimese keha, vaim ja teadvus on ju üks tervik. Kui üks neist saab viga, saab viga kogu organism. Otsitakse terviserikke algpõhjust – kui jalg valutab, võib ju viga peituda hoopis inimese tundemaailmas.»

Kui enamik meist peab Hiina meditsiiniks nõelravi, siis see paneb Marti muigama. Mees ütleb, et eelkõige töötab ta psühholoogina, osutab firmadele rehabilitatsiooniteenust, nõustab psühholoogina erivajadustega inimesi. Kolm korda nädalas võtab aga Tabasalu kabinetis vastu peamiselt seljahädade, liigesehaiguste ja stressi all kannatajaid, kes soovivad tervist Hiina meditsiiniga turgutada. Siia kuuluvad nõelravi, massaaž, taimeravi ja õige toitumise nõustamine. Ja muidugi moksibutsioon ehk moksateraapia, mis tähendab hõõguva Moksa pulga ehk sigariga inimese kehal asuvate energiapunktide või kehapiirkondade mõjutamist.

KEHAENERGIA MÕJUTAMINE: Moksa sigaris tekitab suitsu puju või koirohi ning energiapunkte mõjutatakse sellest eralduva kuumusega. (Robin Roots)

Vaadakem enda ümber

Sama asjaga tegeleb Mardi kolmas abikaasa Katrin ja kui uurida, millest tuleneb mehe erakordne vitaalsus, siis tema enda arvates aktiivsest vaimsest eluviisist.

«Sellest, et ma sellega kogu aeg tegelen,» pakub ta. «Abikaasa abi enda tervendamisel pole ma eriti vajanud. Kahjulikke harjumusi pole samuti. Ei saa ju pidada kahjulikuks harjumuseks, kui enne uinumist pitsi konjakit võtan. Algkoolis käisin poistega võsas suitsu kimumas, kuid kogesin kohe, kuidas see joostes võhmale mõjub. Rohkem pole ma seda proovinud.»

Neile aga, kes nähtamatu maailma olemasolus kahtlevad, soovitab Mart natukenegi enda ümber vaadata ja kasvõi lugemust suurendada.

«Siis jõuate peagi arusaamisele, et me pole siin maailmas üksi. Oleks ju absurdne mõelda, et maailmaruumis on vaid üks asustatud planeet. Saabub ka arusaam, et kõik meie ümber on võnkumises, ka iga meie siseorgan. Isegi meie taju on vaid teatud sagedusel, olles piiratud konkreetsete hertsidega. Kuidas nahkhiir ruumis orienteerub või mille järgi öökull saaki püüab, seda meie ju ei näe ega kuule,» toob ta näiteid. «Sensitiivsed inimesed ongi erilised selle poolest, et suudavad end informatsiooni kättesaamiseks teistele võnkumistele häälestada.»

Viirustega sõjajalal

Mida arvab Mart teadmamehena aga koroonaviirusest? «Usaldan alati esimest infot ja kohe algul ütlesid viroloogid, et looduses ei toimu midagi niisama. Viirus on tulnud selleks, et meiega elada, otsib selleks organismi. Mida aga inimkond teeb? Tapab neid. Oleme viirusega sõjas. Ootan kogu aeg uudiseid sellest, kuidas oleks õige õppida selle viirusega suhestuma. On ju meie keha kui viiruste ja bakteritega täidetud ühiselamu,» lausub Mart ja soovitab lugeda viimasest National Geographicu numbrist artiklit pealkirjaga «Viirused».

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?