Toomas Luhats: suure tõenäosusega Kadri Voorand „Eesti laulu“ ei võida, sest artistid küll redeliga, küll ilma üritavad selle võidu omale napsata

Helle Rudi, 3. märts 2021

ERRi hanketoimetuse juht ja Jupiteri peatoimetaja Toomas Luhats jagab Naistelehes oma viimaseid kultuurielamusi.

«Üle Atlandi»

On võrdlemisi palju räägitud ja kirjutatud meie riigi ajaloost teise maailmasõja künnisel, ajal ja järel. Sealjuures on täiesti selge, et need kannatused ja ohvrid, mis meie rahvale osaks said, on valusad siiani. Sõda on jube alati ja igal pool, paraku isegi Skandinaavias, Norras. «Üle Atlandi» on Norra kuningapere lugu, täpsemini kroonprintsess Märtha ja kroonprints Olavi lugu, kes sakslaste invasiooni järel peavad kodumaalt põgenema ning elama paguluses.

Sealjuures osutub põgenemine keerulisemaks, kui alguses tundub, ning tõsiselt pannakse proovile ka Norra kroonprintsessi ja printsi suhte tugevus, sest USA presidendi ja Märtha vahel arenev dünaamika liigub kaugemale tavapärase sõpruse piiridest, kombates hingelise läheduse õrnu rajajooni – mida abielus inimeste puhul heaks tavaks ei peeta. «Üle Atlandi» on väljas Jupiteris ja usun, et eriti just Naistelehe lugejad võivad selle Norra televisiooni sarja leida üllatavalt värske olevat.

Kadri Voorandi «Energy»

Eesti Laulu eesmärk on minu meelest igal aastal turgutada heliloomingut Eestis ning ühtlasi ka võimalikult paremini esineda Eurovisioni lauluvõistlusel Euroopas. Harrastuseurovisionoloogina, nagu oleme me televaatajatena tegelikult kõik, olen aastate jooksul defineerinud mõned komponendid, mis Euroopas esile tõusval lool olema peavad. Esiteks lugu ise. Selleks, et õnnestuda, võiks lugu olla dünaamiline, meeldejääva viisiga ja äge. Hea on, kui on ka modulatsioon, aga saab ilma hakkama.

Teiseks: esitus. Lugu tuleb esitada puhtalt, mustalt laulmist ei andestata ei Eestis ega veel vähem Euroopas – toonitan, kui huvi on jõuda esimeste hulka. Vedamine on, kui esitaja on karismaatiline, särav, huvitava häälega – tõeline artist.

Kolmandaks. See, mis toimub laval (televisioonis), peab millegi poolest eristuma ja meelde jääma. Võiks olla üllatav, erutav, huvitav, põnev, liigutav. Ja isegi kui tegu on ballaadiga, peab ka seal midagi toimuma – vähemasti esitaja hinges.

Kadri Voorand suutis mind kuidagi liigutada – esitas oma lugu suurepäraselt, nagu maailma kaliibriga artistile kohane. Autori ja esitaja üks isik annab automaatselt loole personaalse sideme ning see, mis toimus laval, oli silmale mahe. Suure tõenäosusega Kadri Voorand Eesti Laulu ei võida, sest artistid küll redeliga, küll ilma üritavad selle võidu omale napsata. Lihtsalt kui meie eesmärk oleks koht esimese kümne hulgas suurel Eurovisionil, oleks tark sinna sel aastal saata Kadri Voorand. Aga mõistagi meeldivad mulle ka kõik teised artistid ja enam positiivsete üllatuste poolelt nii perekond Linnad kui ka Egert Milder saavad minu tagasihoidlikus maailmas samuti kõrgeid punkte.

Charles Chaplin «Minu elu lugu»

Tegelikult pole autobiograafiad ju uus žanr ja kui veidi raamatute seas ringi vaadata, leiab väga uhkeid teoseid ka aastate tagant. 1964. aastal New Yorgis ilmunud Charles Chaplini «Minu elu lugu» (eesti keeles ilmus 1990. aastal) on suurepärane näide väga heast autobiograafiast. Sealjuures on täiesti uskumatu, millisest kadalipust pidi oma elus läbi tulema noor Chaplin. Jah, kuskil 20ndates sai ta miljonäriks küll, aga see, mis toimus tema elu alguses – jõhker. Niisugust lapsepõlve ei peaks ükski laps maailmas taluma. Ometi on siit palju õppida ja ausalt öeldes on ka hiiglama põnev lugeda, milliste oma aja korüfeedega Chaplin elu jooksul kokku puutus. Väga mõnus lugemine kõigile, keda filmiajalugu ja filmid vähegi huvitavad.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?