MAHA STRIPPARIMÜÜDID, ELAGU ÄGE SÕLTUVUS! „Seksikas olla pole patt. Postitants ei küsi vanust ega kaalu!“

Terttu Jazepov, 3. märts 2021

Naised on saanud juba aastaid postitantsutrennidest osa võtta, ent ometi käivad selle alaga endiselt kaasas mitmed eelarvamused, alustades sellest, et postitants on tegelikult lihtsalt striptiis ja lõpetades sellega, et ala on mõeldud ainult enesekindlatele, noortele ning peenikestele naistele. Müüte lükkavad ümber ja oma kogemusest räägivad postitantsutreener Mairi ning õpilased Keily, Krislin ja Triin.

Postitantsustuudio Pole Mermaids omaniku Mairi Küünrussi (30) huvi selle ala vastu tärkas aastaid tagasi, kui ta nägi ööklubis postitantsijaid põnevaid trikke tegemas. „Tol ajal oli arvamus postitantsust ühene – sõbrad-sõbrannad, kellele rääkisin, et see mind salamisi huvitab, laitsid mu mõtte kiirelt maha ning vihjasid, et ega sa ometi ju selline naine ole. Kuid tänu oma elukaaslase õele jõudsin esimesse postitantsutrenni ja pärast seda oli mu süda kohe müüdud. Tundsin, et see on täiesti minu ala. Nüüdseks olen postitantsuga tegelenud juba neli aastat.“

Kuigi naiste huvi postitantsu vastu on Eestis üha kasvamas, käivad sellega siiani kaasas eelarvamused. Treeneri sõnul seostatakse postitantsu endiselt striptiisiga ja temalt küsitakse tihti, millises härrasmeestele mõeldud klubis teda näha saab. „Ma ei pahanda, kui inimene ei tee postitantsul ja striptiisil vahet, sest kõik ei peagi kõigest kõike teadma. Küll aga solvab mind, kui näidatakse näpuga ja öeldakse fakte teadmata, et see, mida ma teen, on sündsusetu ja labane striptiis. Ma ei taha oma jutuga striptiisi kritiseerida, sest ma ei usu, et seksikas olemine oleks vale. Striptiisitarid on pannud postitantsule põhialuse, postitantsijad üle maailma austavad seda väga ja see on osa postitantsukultuurist. Õnneks puutun sellise arvamusega üha vähem kokku, sest postitants kui treening muutub aina populaarsemaks,“ rõõmustab ta.

„Naised kardavad sageli trenni tulla ka arvamuse tõttu, et peavad vastama mingile standardile, mille nad on ise oma peas loonud. Tihti kuulen nende suust lauseid „Ma ei ole veel piisavalt alla võtnud”, „Mu käed ei ole veel piisavalt tugevad” ja „Minus ei ole piisavalt seksikust”. Arvatakse, et nad pole n-ö piisavad, sest nad on näinud sotsiaalmeedias midagi, mis tekitas neis ettekujutuse, millised nad olema peavad. Tegelikult on neis kõik olemas. Tugevus ja lihased tulevad trenniga ning seda me tundides ka arendame. Ka ajuga tuleb trenni teha – naised peavad hakkama uskuma, et takistused on vaid ettekujutus peas, täpselt nagu arvamus, et nad pole „piisavad“. Naised on nii imelised olendid ja me peaksime enda naiselikkusesse ja sensuaalsusesse rohkem uskuma, mitte seda kartma. Seksikas olla pole patt. Postitants ei küsi vanust, kaalu ega ühtegi muud mõõdetavat numbrit. Vaja on vaid tahtejõudu ja astuda esimene samm selle huvitava maailma suunas, sest postitants on palju enamat kui lihtsalt trenn,“ räägib Mairi.

Mairi (Reili Küünruss)

Postitants mõjub hästi ka vaimsele tervisele

Neid eelarvamusi muudab naine ka oma postitantsustuudios, mis sai loodud mullu juunis. „Ma tundsin, et minu põhitöö ei toida mind enam vaimselt ja rutiinis elamine ning vara ärkamine olid minu jaoks pigem ahistavad. Ma olen loominguline inimene ja kindlatesse raamidesse mahtumine on mulle alati vastukarva olnud. Mulle meeldib, kui saan ise otsustada, millal, mida ja kuidas ma teen. Muidugi kaasneb sellega vastutus, aga paralleelselt ka vabadustunne. Olen eelnevalt olnud treener teises postitantsustuudios ja tundsin, et oma stuudiot luues saan ma oma sõnumit naistele paremini edastada,“ avaldab ta.

Postitantsu mõju naiste füüsisele on ilmselge, sest trennis käivad käsikäes jõud ja painduvus, mis on noorusliku ja terve keha üheks aluseks. Ent vähem räägitakse selle mõjust vaimsele tervisele. Mairi sõnul muutuvad kõik trenni tulnud naised palju enesekindlamaks. „Peagi ei pöörata enam tähelepanu oma voldikestele või soovimatutele lisakilodele, vaid märgatakse seda, mida keha oskab. Postitants paneb naisi armastama oma keha selle eest, mida see suudab, mitte selle eest, milline see välja näeb, ja see on väga oluline. Meie trennis ei ole kohta halbadele sõnadele ning minu õpilased ei ole kunagi kedagi halvustanud. Meil on väga toetav ja julgustav seltskond ning igas trennis on ka parajalt nalja ja naeru. Meil on tekkinud omaette sõpruskond. Igasugune treenimine ja liikumine annavad mentaalsele poolele väga palju juurde. Praegune olukord maailmas on külvanud palju asjatut hirmu ja paanikat ning inimestel on vaja vahelduseks reaalsusest põgeneda, et keha püsiks terve, sest meie vaimne ja füüsiline tervis on omavahel seotud,“ selgitab treener.

„Näen tihti, kuidas esimesse trenni tulnud naised pelgavad – valitakse kõige nurgapoolsem post ja mõni ei taha isegi lühikesi pükse jalga panna, sest see tundub liiga paljastav. Kuid lühikesi pükse on vaja, sest ilma nahakontaktita on postil püsimine peaaegu võimatu. Sellepärast me ka nii nappe riideid kanname – jalgade, käte, kõhu ja selja paljastamine on ülioluline just postil püsimiseks. Seetõttu ongi postitantsutrenn tohutu samm mugavustsoonist välja. Keha paljastamine, pea alaspidi rippumine... See on väga suur enese proovilepanek. Mingil hetkel saab aga tavalisest T-särgist nabapluus, lühikestest pükstest bikiinimõõtu püksid, naiste selg on sirge, pilk silmis särav ja neist õhkub enesekindlust. Ma ei ütle, et napimate riiete kandmine võrdub enesekindlusega, aga on näha, et naised ei karda ega häbene enam oma keha. Postitants annab juurde julgust armastada oma keha sellisena, nagu see on, ning seksikas ja sensuaalne liikumine on meile tegelikult loomupärane,“ räägib Mairi, et muutused naistes on silmaga märgata, vaja on ainult väikest meeldetuletust, et on täiesti normaalne endast hästi mõelda ja ise ennast kiita.

Treeneri sõnul peavad kõik, kes esimest korda postitantsu proovida tahavad, arvestama ühe asjaga – see on sõltuvust tekitav. „Sellest alast saab tohutu eduelamuse. Sa näed, milleks su keha tegelikult võimeline on, ja kui sa seda koged, saad sa sellest tohutu jõu. See on hämmastav, kui palju eneseusku meis kõigis tegelikult on. Me oleme selle alla surunud, sest kardame ebaõnnestumist, kuid ebaõnnestumises ei ole ju tegelikult midagi halba. Muidugi tuleb see kõik raske tööga, sest postitants on valus ja nõuab palju tahtejõudu ning eneseusku. Tulemusteni jõudmine võtab aega, aga see on seda väärt,“ lubab ta.

Keily (34): kui on tahe ja soov, siis saab igaüks postitantsuga hakkama

Keily (Reili Küünruss)

Vabakutselise graafilise disainerina töötav ja kahe väikese lapse ema Keily on nüüdseks postitantsu harrastanud poolteist aastat. Trenni läks ta tänu sõbrannale, kes ise selle alaga tegeles. „Mul oli korduvalt sügaval sisimas mõte, et tahaksin samuti postitantsu proovida ning nii hakkaski mu sõbranna mind „töötlema“, et saaksin ju ka sellega hakkama. Mina ajasin pikalt vastu, aga lõpuks lubasin ühe kuu proovida, et näha, kas mulle meeldiks. Andsin kuradile sõrme ja tema võttis mu tervenisti,“ muigab naine, kelle hobide hulka kuulub muu hulgas ka tsikliga sõitmine.

Kuna Keily ei olnud varem ühegi trenniga järjepidevalt tegelenud ning oli hiljuti ka teise lapse sünnitanud, oli ta enne esimest trenni kindel, et ei saa postitantsuga hakkama. „Arvasin, et näen posti juures välja nagu nappides riietes jõehobu ja teised on ilusad treenitud neiud, kelle kõrvale ma kohe kuidagi ei sobi. Kuid ajapikku sain kindlustunde, et kui tahan, saan kõigega hakkama. Samuti mõistsin peagi, et mu ümber on väga toredad naised, kes on igas suuruses ja kujus, ning mitte keegi ei vaata mind viltu ega loobi minu suunas negatiivseid kommentaare minu välimuse või oskuste kohta.“

Naise sõnul meeldib talle postitantsu juures enim iseenda pidev ületamine ja sellega kaasnev tohutu rahulolu. „Kui ma ei saa pikalt mõne triki või tantsuga hakkama, siis sel hetkel, kui see kord õnnestub, on tunne nii ülev, et sellega on kaasnenud õnnepisarad ja rõõmukilked. Mul on alati olnud üsna nõrgad käed, aga postitants on neid kindlasti tugevamaks muutnud. Ka üldine kehahoiak ja toonus on paranenud. Kuna mul on autoimmuunhaigus, mistõttu ei saa ma kõiki alasid harrastada, tunnen postitantsu puhul, et leidsin trenni, mis mõjub mulle siiani kõige paremini. Kuid suurimad muutused on toimunud vaimsel tasandil. Alguses oli trenni minek kahe väikese lapse kõrvalt „minu aeg“ ja koht, kuhu põgeneda muremõtete eest. See tunnike oli alati nii kosutav, et tulin koju selge pea ja paremate mõtetega. Head tunded tekitavad aga sõltuvust ja peagi sai sellest meeldiv harjumus.“

Keily soovitab kõigil, kes soovivad samuti postitantsu proovida, anda endale lubadus käia trennis paar kuud, mitte paar korda. „Pärast seda saab igaüks aru, kas see on talle või mitte. Kindlasti ei meeldi ega sobi see kõigile, kuid samuti ei meeldi jõusaal kõigile. Aga kui on tahe ja soov, siis saab igaüks hakkama! Väga oluline on leida ka õpetaja, kes mõjub motiveerivalt ja toetab nii hea sõna kui ka toetava käega.“

Krislin (36): postitantsul on vaimsele tervisele veel suuremgi mõju kui füüsilisele

Krislin (Reili Küünruss)

Krislin on tõeline rööprähkleja – lisaks oma ilusalongile valmistab ta käsitööseepe, tegeleb akvaristikaga (tal on üle kümne akvaariumi ja lugematul hulgal vee-elukaid) ja kõige selle kõrvalt jääb tal aega ka postitantsuga tegelemiseks. Ka tema tegi sellega tutvust tänu sõbrannale ning praeguseks on ta sellega tegelenud veidi alla poole aasta.

„Enne esimest trenni mõtlesin, kuidas ma võtan ennast võõraste inimeste ees poolpaljaks. Ma pole mingi peenike tüdruk ja arvasin, et kõik vahivad ja naeravad, et kas ma tulin siia nalja tegema – enesekindluse probleemid nagu enamikel naistel,” meenutab ta.

„Mulle meeldib postitantsutrennide juures, et kedagi ei huvita, millised teised on, ja kõik abistavad kõiki. Sa ei ole kohustatud teistega sammu pidama, vaid teedki kõike oma tempos iseenda jaoks ja jõuad lõpuks oma eesmärkideni. See pakub alati väljakutset ja on väga vaheldusrikas, igav ei hakka kunagi. Vahel ajab muidugi vihale, kui hakkama ei saa, aga siis lähen, hambad ristis, postile ja teen poosi ära ning mõtlen, et saingi hakkama!“ räägib ta.

Krislin ei hakka salgama, et füüsiliselt on postitants tema jaoks üsna suur väljakutse. „Esimestes trennides tundsin, et see pole lihtsalt kehaliselt võimalik, aga mõne aja pärast märkasin, et nii mõnigi poos hakkab lihtsamalt tulema. Juba soojenduse ajal oli kehal nii suur koormus, et võttis silme eest mustaks. Olin muidugi pikalt olnud ka istuval tööl ja täiesti treenimata. Pärast trenni olen ikka korralikult läbi ja järgmisel päeval on tunda, et lihastele on valu antud. Esimesel korral ei suutnud ma esialgu autoroolistki kinni hoida, sest käed värisesid pingutusest. Kuid pärast paari nädalat tundsin, et jõuan kõike kaasa teha. Varsti hakkasid ka ümberkaudsed inimesed minu kehakujus muutusi märkama. Tekkisid lihased, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud.

Ent vaimsele tervisele on postitantsul minu arvates veel suuremgi mõju kui füüsilisele – enesekindluse kasv, minapildi suur muutus paremuse poole ja mõistmine, et ma ei pea olema kuskil raamides, et olla naiselik ja ilus. See sõltub nii paljust muust kui pikkusest, vanusest või kaalust. Postitantsutrennis õpivad naised ennast rohkem armastama ja peagi polnud minu jaoks oluline, kas küüned on lakitud ja meik enne trenni näos – ma läksin ju siiski trenni, mitte kellelegi esinema, ja võisin tunda ennast normaalsena ka ilma erinevate maskideta. Paljud arvavad, et trenni minnakse kaalust alla võtma ja ennast väliselt muutma, aga mina tunnen postitantsus, kuidas see mind sisemiselt muudab. Ega väline tulemata ei jää, sest trenn on ju tugev, aga see on juba boonus,“ räägib ta.

Krislini sõnul pole ta veel näinud kedagi, kes postitantsuga hakkama ei saaks. „See ala on absoluutselt kõigile ja kõik saavad sellega hakkama. Inimeste kommentaarid stripparite ja muu sellise kohta tuleb naeratades kõrvust mööda lasta, sest see näitab lihtsalt nende enda teadmatust ja piiratust. Nii et jalad kõhu alt välja, nabad paljaks ja trenni! Üks hoiatus on mul siiski – olge väga ettevaatlikud, see trenn võib tekitada väga rasket sõltuvust, teie koju võib tekkida hulk kõrgekontsalisi jalanõusid ja kõige raskemal juhul ka üks läikiv maast laeni post!”

Triin (40): poleks uskunud, et mul on võimalik posti küljes rippuda pea alaspidi ja ilma käte abita

Triin (Elina Kidika)

Veokorraldajana töötav kolme lapse ema Triin on suur veespordifänn, armastades väga jeti- ja kaatrisõitu. Kui sõbranna ta aga postitantsutrenni kaasa kutsus, pidi ta oma südames ka selle ala jaoks ruumi tegema. „Kuna ma polnud kunagi varem mitte üheski trennis ega jõusaalis käinud, tekkis huvi proovida. Esimene trenn oli muidugi väga raske, ma ei osanud mitte midagi ja võttis paar kuud aega, kuni midagi hakkas välja tulema. Jonn on jumalast loodud ja selle sama jonni pärast ma alla ei andnudki. Kuna ma olen jube paindumatu ja saamatu, jätkasin trennis käimist põhimõttega, et kord peab see mul ju välja tulema. Kui hakkasin arenema, siis seda suurem oli motivatsioon jätkata. Kuigi päris osavaks ma ennast veel ei pea, siis aasta ja kolm kuud on andnud palju uusi võimalusi oma keha avastamiseks.“

Enne esimest trenni kartis Triin, et temas ei ole piisavalt seksapiili ja painduvust. „Kuid see kõik tundus nii huvitav ja midagi uut, nii teistmoodi. Postitants treenib kogu keha ja harjutusi saab kombineerida vastavalt oskustele. Alati on võimalus edasi areneda, kunagi ei tule seina ette, et ei saaks edasi minna,“ ütleb ta.

Esimesi positiivseid mõjusid märkas ta umbes kolme kuu pärast. „Mul pole mitte kunagi varem olnud muskleid ega rinna- ja seljalihaseid. Poleks uskunud, et mul on võimalik posti küljes rippuda pea alaspidi ja ilma käte abita. Vaimselt annab trenn kindlasti rohkem tasakaalu ja enesekindlust. Esmalt tuligi vaimne tasakaal ja seejärel tekkisid lihased.“

Ka Triin julgustab kõiki postitantsu proovima. „Trenn on ainult iseendale, vanus ja kehakaal ei ole takistuseks. Kui teed oma kehaga rahu ega kadesta kogu aeg teisi, suudad sa kõike nautida. Naised ja nende kehad on erinevad ning see ala ei ole võistlus – oluline on tunne, mis tekib pärast trenni.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?