Teenetemärgiga tunnustatud viipekeele arendaja: lapsena tundus mulle, et rääkimine pole õige

Silja Paavle, 3. märts 2021

Eesti vabariigi 103. aastapäevale pühendatud kontserdi järel tunnistas president Kersti Kaljulaid, et teda puudutas kõige rohkem viipekeeleräpp. Paljude teiste seas puges see tore uudis eriliselt Regina Paabo südamesse.

Regina (63) on kogu Eesti viipekeele arenguks aastatega väga palju ära teinud ja möödunud nädalal tunnustas president tublit naist Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgiga. Uudis võttis naise esialgu tummaks. Alles õhtul, kui kogu pere magas, jõudis kohale, et tema töö on tõesti kellelegi nii korda läinud, et teda teenetemärgi saajaks esitati.

Sihilikult pole Regina selle nimel aga midagi teinud, tema on elanud ikka oma elu.

Kasvas keeltepaabelis

Keele ja selle olemuse üle on Regina mõtisklenud mitmekeelses peres kasvanuna kogu elu. Tema leedulannast kurt ema ja võrokesest vaegkuulja isa kohtusid Siberis asumisel olles. Kuigi toonane kasvukeskkond oli venekeelne, kõneldi kodus peamiselt viipekeelt, kuid kõnekeel isaga oli võro keel. Naine ise ei mäleta, aga talle on räägitud, et tänu sakslannast hoidjatädile olid tema esimesed sõnad hoopis saksakeelsed.

«Ma ei saa aru, kuidas sa üldse räägid!» imestas aastakümneid tagasi seda lugu kuuldes legendaarne eripedagoogika professor Karl Karlep viidates, et mitmekeelses keskkonnas on lastel kõnelema õppimine keerulisem. Reginat ajab see imestus praegu muhelema, sest tema jaoks oli elu huvitav. Ta arvab, et kuna on kogu elu teadmishimuline olnud, hoiab just see teda viipekeele uurimise ja edasiarendamise juures. Oma esimestest kokkupuudetest viipekeelega on Reginal rääkida aga kaks lugu.

Hirm rääkida

Väikesele Reginale meeldis kooli mängida, õpilasteks pisikesed mänguloomad. Naine ei mäleta enam, mida ja kuidas oma loomadele rääkis. Midagi aga küll, sest äkki märkas uksel seisvat ema ja isa, kes teda naerdes vaatasid. «Meie kodus ju tavaliselt ei räägitud. Selle peale panin suu kinni ja mulle tundus, et rääkimine pole õige,» meenutab ta. Hirm püsis aastakümneid hiljemgi, kui Eestisse tagasi jõudes lasi Regina koolis endale jutustavates ainetes kahed panna. Ta lihtsalt ei julgenud suud lahti teha.

Nüüd teab naine, et kurtide keskel kasvanuna oli ta selleks hetkeks täielikult ka nende käitumisviisi omaks võtnud. Hilisemas elus on Regina korduvalt märganud, kuidas kurtide jaoks on enda eesti keeles väljendamine väga suur pingutus. Ilmselt see seik pani teda tulevikus ka maailma rohkem silmadega nägema ja mõistma ütlust: «Kuuleb, aga ei kuule.»

«Kurtide vanemate kuuljad lapsed ei pruugi osata kuulata,» selgitab ta. Põhjuseks see, et kurdid, kes elavad ise justkui vaikuses, võivad kuulja kõrva jaoks olla üsna lärmakad ja nende põhjustatud helid ei pruugi alati olla ilusad ega meeldivad. Sestap võib kurtide peres kasvav kuulja laps kodus kuulmise lihtsalt välja lülitada. Aga see võib saada harjumuseks ning ta võib nii-öelda unustada kuulmise ka mujal. «Seepärast on oluline juhtida nende tähelepanu kuulmisele, eriti lapseeas,» rõhutab Regina.

Tekkis trots

Teises mälestuses on Regina koolitüdrukuna emaga kaasas haiglas naistearsti vastuvõtul. «Tulin sealt ära ja mõtlesin, et see pole õige asi, kui tütar peab emale tõlkima asju, millest ta midagi ei tea,» räägib ta. Sel hetkel mõistis neiu – tõlkimiseks ei piisa vaid kurtide hulka kuulumisest ega viipekeeleoskusest. See on eraldiseisev amet, mille tarvis tuleb kõvasti õppida.

Kõik see tekitas veidi trotsi ja esialgu ei tulnud Reginal mõttessegi viipekeeletõlgiks hakata. Tahtis hoopis majandust ja kaubatundmist tudeerida, käis ettevalmistuskursustelgi. See pani jällegi imestama klassiõe, kes rääkis Reginale defektoloogia erialast ja suunas noore neiu mõtted tagasi rajale, kus ta oli senise elu käinud.

Tartu Ülikooli ei saanud Regina esialgu sisse ja läks õppima Moskvasse – vene viipekeelt. Naine muheleb, et kuigi on eesti viipekeele tarvis koostanud paar raamatut ja seda eriala kõvasti arendanud, pole ta ise seda kunagi formaalselt õppinud – kõik on tulnud elukogemusega. Lisaks juba nimetatuile saab ta hakkama rahvusvahelises viipekeeles.

Keelatud keel

Pärast Moskvat otsustas Regina end harida ka eripedagoogika vallas Tartu Ülikoolis. Ta meenutab, kuidas viipekeel oli toona Nõukogude Liidus ehk ka Eestis põlu all. Levinud eksiarvamuse kohaselt oli viiplev kurt justkui vähevõimekas ja rumal, rääkiv kurt seevastu tark ja võimekas. Kurtidele hariduse andmisel ei lubatud viipekeelt kasutada, ka temal, kui sattus praktikale.

Regina tundis aga, et viipekeeles suheldes jõuab ta lastele lähemale ja suudab neid paremini mõista. Kuna kurtide koolis ei tohtinud viibelda, läks Regina lastega Toomemäele. Seal räägiti kõigest vabalt viibeldes. «See oli meie saladus. Sõlmisime kokkuleppe, et tundides seda reeglit ei riku.»

Regina ütleb, et Eesti viipekeele ja viipekeeletõlkide erialaga on ta saanud tegeleda just tänu eripedagoogika osakonnale. Seal hammustati läbi tema väärtuslikkus nii Moskvast saadud hariduse kui ka elukogemuse näol. Nii saigi temast osakonna õppejõud juba tudengipõlves. Hiljem kutsuti Regina põhikohaga tööle ja anti tegutsemisel vabad käed. Millelegi tugineda polnud ju nagunii.

Tõlkide põud

Regina kiidab ka tudengite entusiasmi, kes nõustusid laupäeviti vabatahtlikult kooli tulema, et korraldada viipekeelepäevi. Neist paljudest on saanud tema kolleegid ja on naise sõnul temast tublimad tegijad.

Nagu iga keel muutub, on ka eesti viipekeel aastatega väga palju muutunud. Alates sellest, et kui varem oli see kasutusel nii-öelda köögikeelena näiteks arsti vastuvõtul, siis nüüd on see oluliselt rikkam ning jõudnud viipekeeletõlkide vahendusel nähtavaks nii riiklikel vastuvõttudel, pressikonverentsidel kui ka muudel avalikel üritustel.

Kuna kurdid on ühiskonnas muutunud aktiivseks ja võrreldes nõukaajaga oluliselt haritumad, räägivad nad kaasa elulistes küsimustes, osalevad poliitikas. See kõik tekitab haritud viipekeeletõlkide põuda. Vahepeal õnnestus Reginal Tartu Ülikoolis see eriala küll käivitada, kuid praegu viipekeeletõlke jälle ei õpetata. Ehk leitakse peagi lahendus.

Tõlge interneti teel

Muutunud on seegi, et kui varem said viipekeeletõlk ja kurt alati tõlkeolukorras kokku, siis nüüd on populaarseks muutunud kaugtõlge. See tähendab, et tõlk istub kontoris arvuti taga ja mittekuulja ühendub temaga suhtlusmeediapildi kaudu just sealt, kus ta parasjagu abi vajab. Näiteks arsti juures.

Regina sõnul hakati seda viljelema mõne aasta eest, kuid koroonapandeemia lisas teenusele tublisti hoogu. Talle endale selline töövariant eriti ei meeldi, sest viipekeel pole pelgalt kätekeel. Sõnumi mõistmisel mängib olulist rolli ka kehakeel, näoilme ja kõik muu ümbritsev.

Asjade looja

Kuigi Regina osutab ka praegu viipekeeletõlgi teenust ja on väikese koormusega periooditi ametis ka Tartu Ülikoolis, on ta oma tegemisi siiski kõvasti kokku tõmmanud. Tervise pärast. Aga see ei tähenda käed rüpes istumist. Naine on end tublisti täiendanud kurtide psühholoogia ja kogemusnõustamise alal, unistab psühholoogiateadmiste viimisest kurtideni ja viipekeelse nõustamise käivitamisest. Asjade loomine on tal veres.

Seni pühendub Regina perele ja kodule ning jõudumööda lapselastele. Kolmele on kohe-kohe lisandumas neljas. «Enda lapsi kasvatades oli töö tähtsam, nüüd püüan seda pisutki heastada, nende jaoks rohkem olemas olla.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?