ETV SAATEJUHIST EESTI KEELE ÕPETAJAKS! Ela Tomson: see on minu meelest missiooniga töö

Helina Piip, 3. märts 2021

Ela Tomson, ETV pikaaegne saatejuht on kodulinnas Pärnus õpetanud aastaid prantsuse keelt. Nüüd on tema õpilasteks välismaalased, kes soovivad selgeks saada eesti keele.

Ela (76) on Pärnus sündinud. Maja, kus nad abikaasa Mati Põldrega elavad, ehitas Ela isa. Meri küll aknast ei paista, kuid siia kostab selle kohin. Just kevadel ja sügisel, mitte suvel, mil elu keeb ümberringi. «Meri hakkab kohisema enne tormi, ilm on veel täiesti vaikne, aga mere hääl ennustab, et varsti tuul tõuseb.»

Prantsuse keel – mu arm

Kakskümmend aastat tagasi, pärast aastakümneid tööd ETVs saatejuhi ja toimetajana, naasis Ela koos abikaasa Mati Põldre ja tütar Anna Kristiinaga sünnilinna. Ta töötas siin Pärnu linnavalitsuse kultuuriosakonnas ja lisaks prantsuse keele õpetajana. Ela ei kujuta ette, et jääkski vaid pensionipõlve pidama. «Kuni jagub energiat ja tervis lubab, tahan ikka, et oleks rakendust,» ütleb ta. «Ja tore on näha, et minust on kasu.»

Et eesti filoloogist Ela õppis Tartu Ülikoolis fakultatiivainena prantsuse keelt ja hiljem Tallinnas Lauri Leesi juures keeltekoolis, teadis Pärnu ühisgümnaasiumi direktor teda 2001. aastal oma kooli õpetajaks kutsuda. «Ma ei oska öelda, kuidas ma julgesin selle töö vastu võtta, aga julgesin. Ja õpetasin mitu aastat prantsuse keelt.» Keeletunde andis naine ka Jana Tringi erakoolis ja Koidula gümnaasiumis. «Suurt rõõmu teeb, et kaks minu kunagist õpilast läksid Tartu Ülikooli prantsuse keelt õppima ja töötavad nüüd – tõlgivad-õpetavad.»

RANNA LÄHEDUS: Kui Ela akna või ukse avab, on kuulda meremüha. Eks võib ju ka suvest juba unistada ja sellest, kuidas «lähed randa, heidad liivale pikali, suled silmad ja kuuled jälle kõrvades seda koha.» (Elisabeth Luik)

Pärnu rahvaste paabel

Elal on juba kaks aastat taas õpilased. Sedapuhku ei õpeta naine aga võõrkeelt, vaid hoopis eesti keelt täiskasvanutele, taas Jana Tringi erakoolis. Ela ühe rühma õppurid saavad õpetust vene keele baasil ja teise grupi omad inglise keele abil. «Mulle endalegi näis uskumatu, kui paljudest maailma nurkadest on meie linna elama tuldud,» rõõmustab Ela. Õpilasi on olnud küll Jaapanist, Egiptusest, Brasiiliast, Austriast, Portugalist. Prantsusmaalt, Soomest, Itaaliast, Filipiinidelt, Hongkongist. Venekeelses rühmas õpivad eesti keelt peamiselt kohalikud venelased ja ukrainlased.

Paljusid on toonud Pärnusse armastus, abielu, kooselu. Aga tuldud on mõistagi ka töö tõttu. «Põhjused on erinevad. Ja ka vanused on erinevad, kõik ei ole sugugi noored,» nendib Ela.

Õpetaja suurim rõõm

Sel talvepäeval, kui Pärnus kohtusime, oli Elal juba viis keeletundi seljataga. Nüüd, märtsis, mil koolitunnid on aga taas kaugõppele suunatud, tuleb uuesti paus sisse nagu mullu kevadel, sest kõigil õpilastel ei ole võimalik Zoomis õppida. Jätkatakse siis, kui see jälle võimalikuks saab.

Ela sõnul on kõik ta õpilased motiveeritud, et keel selgeks saaks. Ta toob näite Ukraina noormehest, kes ei jätnud ühtki tundi vahele ja soovis saada eesti keele riiklikul eksamil võimalikult head tulemust. «Oh, ka mina närveerisin tema eksamipäeval,» meenutab õpetaja Ela. «Ja kui ta mulle siis Tallinnast helistas ja teatas, et sai 88 punkti sajast võimalikust, oli meil mõlemal nii hea meel.»

See teebki Elale õpetajatöös kõige rohkem rõõmu, «kui saad aru, et see, mida sa õpetad, on kohale jõudnud. Et inimene oskabki ja teabki õigesti. See on päris suur rõõm. Ja kui saame igal aastal rühma inimesi, kes peavad Eestist lugu, tunnevad siinse vastu huvi ja oskavad keelt – see on minu meelest missiooniga töö.»

RÕÕM JA KOHUSTUS: Siinses linnumajas käivad peamiselt tihased ja varblased, külmematel päevadel ka leevikesed. «Ja üks musträstas talvitab meil juba mitmendat aastat, tema käib ka. Toidan neid turult ostetud puhaste päevalilleseemnetega.» (Elisabeth Luik)

Saab ka nalja

Ela sõnul pole tema õpilastele eesti keele 14 käänet sugugi nii kontimurdev õppetükk. Pigem on keerulised, aga siiski ka naljakad mitmed väljendid. «Meie jaoks on need igapäevased, kuid välismaalasi ajavad vahel naerma. Tõesti, kui tõlkida sõna-sõnalt, tuleb ju välja absurd,» muheleb Ela. Näiteks on ajanud õpilasi naerma väljendid «kõht on täis» ja «tuleb pead murda».

Lisaks keeleõpingutele uuritakse tundides tihtipeale koos Eesti kaarti. «Olen neile rääkinud, et Eesti ei ole ainult Pärnu ja Tallinn. Tutvustan, mille poolest on erilised meie saared, Lõuna-Eesti, Ida-Virumaa ja teised paigad. Eks mõned neist teadsid üht-teist varemgi, kuid nii mõnigi on lubanud suvel Kihnu või Saaremaale minna, et kõike oma silmaga näha. Ja jõuluvanale lauldi eesti keeles «Oh, kuusepuu», mis sai tunnis selgeks.»

Kuna grupid on väikesed, neli-viis inimest, on Ela käinud õpilastega koos ka kohvikus ja apteegis keelt harjutamas. Kohvikus telliti eesti keeles meelepärast ja apteegis loeti koos silte ning räägiti, mida kasutada kurgu-, mida hambavalu korral. «Elulistes olukordades jäävad sõnad paremini meelde,» teab õpetaja ja lisab, et ehkki see on lisatöö, teeb ta seda hea meelega. «Eestikeelsetest ajakirjadestki oleme lugenud lihtsamaid tekste, näen, et see huvitab neid.»

Kõige armsam tagasiside õpilastelt õitseb aga Elal koduaias. «Kaks aastat tagasi kinkisid nad mulle naistepäevaks potilille – kollase krüsanteemi. Kui ilmad läksid soojaks, istutasin selle aeda. Lill kasvas kõrgeks ja puhkes veel järgmiselgi aastal õide.»

Pühendumise vägi

Ühes keeletunnis jagas Sitsiilias sündinud mees, kelle vanemad elavad Etna vulkaani jalamil, kaaslastele lahkelt kaks pasta-retsepti. Ela proovis pasta al pesto ka kodus järele. Lisaks spagettidele läks vaja tomateid, oliiviõli, riivitud parmesani, valget veini ja kindlat pestot, mida õnnestus Pärnuski ühest poest leida. «Väga maitsev tuli. Rääkisime sellest ka järgmises tunnis.»

Mida on õpetaja veel oma õpilastelt õppinud? Ela: «Olen saanud taas kinnitust, et kui tahad midagi selgeks saada, siis pead sellele pühenduma ja keskenduma. Sedasama räägin ka lapselapsele Elisabethile – kui lähed viiulitundi, siis keskendu need 45 minutit ainult muusikale ja oma pillile. Kuula oma õpetajat.»

HINNATUD SAATEJUHT: Ela toimetas Eesti Televisioonis kultuurisaateid ja kommenteeris sagedasti otseülekandeid. See foto on tehtud aastal 1999, kui Ela oli «Prillitoosi» saatejuht. (Elisabeth Luik)

Hingele hea

Ela juristiharidusega tütre Anna Kristiina tütar Elisabeth (9) õpib muusikakoolis viiulit kolmandat aastat. Vanaema meenutab, et see oli tüdruku enda soov. «Kui Elisabeth oli neljane, oli tal üks lasteraamat, mille servas asusid nupud ja neile vajutades kostsid erinevate pillide helid. Elisabeth ütles alati: viiul on kõige ilusam.»

Ka vanaema juurde tulles on tüdrukul tihti viiul kaasas ja Elale meeldib teda kuulata, «ükskõik, kas ta mõnd pala juba oskab või alles õpib. Praegu harjutab ta Largot Vivaldi «Talvest». See on südantsoojendav meloodia.» Ela ja ka Elisabethi vanemad on seda meelt, et pilli ei pea õppima tingimata selleks, et sellest saaks elukutse. «Meil oleks nii hea meel, kui ta ka täiskasvanuna oskaks ja tahaks muusikat kuulata. Muusika on ju hingele hea.»

Jagatud elamus

Ela abikaasa Mati Põldre päevi täidab praegu mälestuste kirjapanek ja raamatu käsikiri hakkab valmis saama. Ela käe alt ilmus aga aasta tagasi raamat «Valda Raud. Üks elu», mille koostaja ta oli. «See oli mulle väga armas töö,» meenutab naine. «Meie hea sõbra Anu Raua ema, tuntud tõlkija Valda Raud pidas aastakümneid päevikuid, kirjutas endast palju asju välja. Need on ühe sügavalt intelligentse naise tekstid, suuresti ka Eesti kultuurilugu. Väga palju Eesti kultuuriinimesi käib neist päevikutest läbi.»

Ela tutvus Valda Rauaga lähemalt siis, kui viimane tõlkis keldi palveid. «Tegime Matiga temast 2004. aastal dokumentaalfilmi «Juuresolek». Kui Anu mulle pärast ema lahkumist Valda päevikuid lugeda andis, tundsin, et see pole lihtsalt ühe inimese lugu, et neid tekste peaks lugema rohkem inimesi, neis on paljude aeg ja lugu. Ja imetlusväärne, kui hästi Valda sõna valdas, kõrge eani välja.»

Kodused hetked

Kolmkümmend aastat teles töötanud Elalt ei saa jätta küsimata, kui palju ta praegu televiisorit vaatab. «Ikka vaatan, peamiselt küll Eesti Televisiooni – see on kodune. Kui oled nii kaua seal töötanud, siis sai sellest justkui teine kodu.»

Ela toimetas kultuurisaateid, kommenteeris sagedasti otseülekandeid (laulupeod, presidendi vastuvõtud jpm) ja kunagistest menukitest on siiani eetris «Prillitoos». Vaatajana on tema lemmikud «OP» ja «Plekktrumm». Mõistagi kuulub ellu ka igaõhtune AK ja «Esimene stuudio». Hea meelega vaatab naine ka hästi tehtud seriaale, praegustest näiteks «Üle Atlandi», varasematest «Kaardimaja».

Kodutöödest tunneb Ela rõõmu pesu triikimisest («Mulle meeldib näha resultaati – see töö on nüüd valmis!»), suvel aiatööst. Ja lugemisest, praegu on käsil Jaan Kaplinski «Piirpääsukeste Euroopa».

Milline võiks olla üks täiuslik päev? Ela imestab: «Ma polegi sellele mõelnud, nii palju on erinevaid täiuslikke päevi. Aga kui kõik on terved, heas tujus ja päike paistab, siis see ongi üks hea päev.»

Eriline nimi

Oma haruldase nime sünniloost teab Ela seda, et emal-isal oli talle üks teine nimi välja mõeldud. «Jäin päris väikese beebina haigeks ja eesti õigeusu preester Joann Ümarik kutsuti meile koju mind ristima. Kuna oli külm talv ja lapse tervise pärast suur hirm, köeti ahi soojaks ja ristimine toimetati toas. Seal, kodus ahju ääres, pani preester mulle nimeks Ela. Olin siis vist paarinädalane. Ma usun, see nimi on mind kaitsnud ja hoidnud. Olen selle eest tänulik.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?