NAISTELEHE KAANELUGU | „Talves" ja maskisaates tuntust kogunud Henessi Schmidt: „Olen seda aastat väga nautinud.“

Helina Piip, 16. detsember 2020

Lõppev aasta oleks kui näitlejanna Henessi Schmidti aasta – nii palju kaalukaid rolle teatrilaval ja filmis, lisaks oma kodupesa leidmine ja maskisaate tähelend.

Kui miski tundub hirmutav, siis just see ongi Henessi (25) jaoks märk, et pakkumine tuleb kindlasti vastu võtta. «Ma ei taha teha asju, mis on mulle mugavad ja lihtsad. Naudin väljakutseid ja areng on minu jaoks oluline. Iseenda ja oma piiride ületamine annab palju energiat vastu,» on ta kogenud.
Viimati kompas ta oma piire telesaates «Maskis laulja», kus jõudis eneselegi üllatuseks kolmandale kohale. «Tahtsin katsetada, milleks võimeline olen. Väga võimas oli avastada, et laulmisoskust saab nii kiiresti arendada,» rõõmustab siniseks draakoniks kehastunud näitlejanna. Enne seda jäi tema viimane laulmissaavutus lapsepõlve, mil sai Kose valla lauluvõistlusel kolmanda koha. Ka Viljandi Kultuuriakadeemias näitlemist õppides olid kursusel muusika ja laulmisega seotud pigem teised kursuseõed.
«Nii et muidugi tundus hirmutav tuhandete televaatajate ette laulma minna ja see oligi üks põhjustest, miks pakkumise üsna kiirelt vastu võtsin. Pealegi ei saanud ma kasutamata jätta võimalust Maikeni käe all õppida.» Ka paljud lähedased imestasid Henessi lauluoskuse üle.

NÄDALALÕPP KODUS: Taustal ravimtaimede kalender, tassis nõgesetee, uhmris kardemon ja peos Alliksaar. (Kalev Lilleorg)

Tõi hinge õhkava tunde
Laiemale üldsusele sai Henessi tuntuks aasta alguses, kui kinno jõudis eestlase hingele armas film «Talve». «Olen sattunud filmi veel paar korda vaatama ja see on tõesti suviselt kerge ning südamlik, jätab hinge õhkava tunde,» kiidab ta.
Filmi armukolmnurgas oli Henessi mängitud Maiel üheks austajaks tema enda toonane kallim Karl Robert Saaremäe (Joosep Tootsi poeg Oskar) ja Franz Malmsteni kehastatud Arno Tali poeg Arnold. Henessi sõnul tõi see aasta kummalisel kombel talle veelgi rolle, kus nad just Franzuga koos mängida said. Näiteks armastajad «Apteeker Melchioris», mille võtted lõppesid äsja, ja piraadihakatised Leslie Laasneri lühifilmis «Kevin, Ei!». «Franz on saanud mulle väga toredaks sõbraks.»
Keskaegsed Melchiori lood panid teda ka vanalinna pisut teise pilguga vaatama, ehkki Henessi sõnul oli ta ju varemgi siin jalutades tõstnud pilgu ka kõrgemale ja mõelnud, milline oli argielu sadu aastaid tagasi ja kes siin tänavatel liikusid. Suvest saadik on Henessil endalgi kodu vanalinnas, punased katused akende taga.

MASKISAATES: Sinise draakoni kostüümi peitudes pani Henessi lauluhääle proovile ja võitis oma suureks üllatuseks Mikk Saare ning Elina Nechayeva järel kolmanda koha. (TV3)

Julia ja Juudit
2020. aasta detsembris on tema argielu aga nii vilgas, et kui tahaks endale lubada midagi väljaspool päevaplaani, leidub vabu ajaauke vaid tunnikese kaupa. Hetkel käivad VAT teatris Tammsaare/Kivirähki «Juuditi» proovid, kus Henessi hakkab kehastama nimitegelast.
Just VAT teatri «Romeos ja Julias» koges ta sel sügisel aga esimest korda, mida tähendab peategelasena tervet lugu vedada. «Julia oli mulle põnev väljakutse ja kinkis palju uusi avastusi. Siiani leian igalt etenduselt uusi tahke ja tõlgendusi – see on mulle näitlejana väga innustav.» Lisaks oli värsiga töötades võimas tunnetada, kui suur jõud on sõnal. «Lava peal on sõna loits – kui seda õigesti kasutada, on sel vägi.»
Kas Julia on kõigi noorte näitlejannade unistuste roll? Henessi mõtleb natuke. «Eks vist on küll. Kuigi samal ajal ka hirmutav, sest see on ju lugu, mida kõik justkui teavad, nii et paneb teatud ootused peale.» Aga nagu öeldud – see, mis on hirmutav, Henessit tagasi ei hoia.

(Kalev Lilleorg)

Kevad metsamajas
Siiski vaikis tänavune karantiinikevad tallegi. Õigemini oli see täis loodushääli rohkem kui kunagi varem. «Mulle väga meeldis, et pärast lapsepõlve sain esimest korda taas rahulikult kevade ja suve saabumist jälgida. Mismoodi väikesed taimed päid mulla seest välja pistavad. Võtta kasemahla ja korjata pisikesi beebinõgeseid. Elasin metsamajakeses, küpsetasin kaerakotlette ja lugesin raamatut. Tegin sauna ja võimlesin jõe ääres, mõtisklesin ja unistasin palju,» jutustab ta soojalt. «Oleme ju loodusest pärit ja see tundub mulle nii loogiline, et saame sealt jõudu.»

(Siim Vahur)

Armastuse lillevesi
25. sünnipäeva tähistas Henessi suvel kõige kallimate sõbrannadega samuti metsas. «Tegime sauna, käisime suplemas, korjasime ravimtaimi ja tegime taimerituaale, igasuguseid pättuseid.» Armastuse lillevee tarvis nopiti näiteks metsmaasikat ja kibuvitsa, nõgest, naistepuna, punast ristikut ja teisi kaunitare.
Just sel kevadel jõudsid lõpule ka Henessi kaheaastased taimekooliõpingud. «Meie vanavanemad on ju ikka teadnud, mis taim milleks sobib, poetasid meile tarkusi. Need on väga väärtuslikud, sest looduses valitseb tasakaal, kõik on üksteisest sõltuvuses ja toetamises,» vestab looduseusku naine. Selle mitte just tavapärase kooli lõpueksam nägi aga välja nii, et laual olid reas kolmkümmend pisikest äsja tärganud taime ja lõpetajatel tuli nuputada, kes on kes.

Henessi krutskid
Henessi mainib intervjuudes tihti, et talle meeldivad krutskid ja pättused. Mis need tema jaoks on? «See on kergus!» vastab ta. «Kergus ja rõõm on olulised. Iseenda mitte liiga tõsiselt võtmine tundub mulle vajalik.»
Näitlejanna räägib mõnusa kõrvalpilguga, kuidas märkab igas olukorras midagi põnevat, nii heas kui ka halvas. «Alati on ju midagi õppida-avastada. See hoiab mind optimistliku ja lootusrikkana. Muidugi olen vahel ka kurb ja siis ma väga tervitan seda kurbust. Panen mängima eriti kurvad lood, nutan ja naudin seda. Kõike peab nautima.»
Ja vahel torkab talle pähe, kuidas kõike seda lavalgi kasutada. «Kui on eriti tugev emotsioon, siis mõtlen muidugi, et oi kui hea – mul on nii valus ja ma tean täpselt, kuidas seda tulevikus laval mängida.» Henessi naerab ja nimetab seda professionaalseks kretinismiks. «See on ka põhjus, miks ma ei saa väga kurbusesse langeda, kellegagi eriarvamuste pärast tülli keerata või uhkeks minna – kõrvalpilk näeb suuremat pilti ja toob mu maa peale tagasi. Kõik on inspiratsioon, millest saab nii näitleja kui ka inimesena õppida.»

(Isaac Pascual Gutierrez)

Kutsub hommikutantsule
Üksindust ta ei karda. «Ma pigem naudin üksindust, vaikset olemist ja seda, et pole vastutust teiste ees.» Üksi sõitis näitlejanna möödunud aasta lõpus ka Taisse, kus elas poolteist kuud ja sai joogaõpetaja tunnistuse. «Koh Phangan on väike saareke, kuhu tuleb kokku väga erinevaid ja inspireerivaid maailmarändureid. Seal leidub mitmeid joogakoole ja palju muid töötube – kunstiringid, võitluskunstid, kokandus – kõike. Mõnus paigake, siiras ja vaba energia.»
Kui jaguks vaid aega, pühenduks Henessi joogale ja selle õpetamisele põhjalikumalt. Siiani on ta vaid sõpradele vahel eratunde andnud. «Mulle väga meeldib see privaatsus ja intiimsus, et saan täpselt ning põhjalikult seletada. Järgmisel aastal tahaksin end jällegi proovile panna ja ehk ka juba natukene suuremale seltskonnale tundi anda.»
Seevastu lustib ta aeg-ajalt DJ-na erilisi Daylighti hommikupidusid korraldades. Eriolukorra tõttu kolisid need internetti ja viimati ärgitasid nad koos Heidy Purgaga rahvast tantsule läinud pühapäeva hommikul. «Mulle meeldib see hommikustes päikesekiirtes tantsimine. Kevadel sain neid pidusid isegi Võrumaa metsade vahelt teha.» Ja sadade kilomeetrite kaugusel tantsiti kaasa ja saadeti talle videoid näha – kes tantsis tolmu imedes, endal laps kukil, kes kepsutas süüa tehes, kes aiatöödel.

Unistuste nimel
Henessi tunnistab, et enamik tema enda hommikutest algab viimasel ajal siiski nii, et kiiruga riidesse ja kähku proovi. «Hommikusöögi võtan tee pealt Woltiga, nii et see jõuab mulle proovi kohale.» Naine on enda sõnul praegu pigem ööloom ja seepärast on hommikud talle rasked. «Öösel tabab mind tegutsemise energia – loen artikleid, mõtlen rollide üle või planeerin järgmist seiklust.»
Öös juhtub asju. Viimane PÖFF kinkis Henessile võimaluse osaleda programmis «Black Nights Stars», kus sai kohtuda filmitööstuse tipptegijate ja rahvusvaheliste talendiotsijatega. «See uus siht tundub mulle huvitav – vaadata näitlejana ka välismaa poole. Jällegi tundmatu ja hirmutav ning seetõttu põnev.»
Näitlejannal on juba oma agentuur – Lisa Richards Agency, kel on kontor Põhjamaades ja Londonis. On tulnud ka casting’u-pakkumisi ja üks suisa selline, millest Henessi ammugi unistas. Millega täpsemalt tegu, on praegu siiski veel vara rääkida.

Elus olemise tunne
«Kui teed tööd austuse ja kergusega, siis kõik lihtsalt voolab,» usub Henessi ja ka temal endal tuleb tunnistada, et 2020 on olnud tema jaoks üks õnnelik aasta.
Aga armastus? Kas aasta tõi ka uue armastuse? Henessi naerab: «See on olnud ikkagi töö ja karjääri aasta. Ega kõike ka pole kohe korraga vaja. Olen seda töötuhinat väga nautinud, sõitnud oma tuules. Aga mind teevad õnnelikuks ka sõbrad ja muusika, kui saab naerda, vestelda ja luua – elus olemise tunne.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?