Pastor Katri Aaslav-Tepandi: lahkuja vajab veendumust, et ta on armastatud

Helina Piip, 16. detsember 2020

26 aastat teatrile pühendunud Katri Aaslav-Tepandi (55) ordineeriti sel sügisel pastoriks. Nüüd mööduvad tema päevad Hiiu taastus- ja palliatiivravikliinikus raskelt haigetele hingeabi andes ning teisi elukriisidesse sattunuid aidates.

See oli üks äratundmise öö, kui taipasite, et tahate õppida usuteadust. Kas selliseid hetki on olnud veel?

Igaühe elus on pöörakuhetki. Elu ju ongi muutumine, me ise muutume. Minu muutused käivad väga äkki, plaksti! Nende otsuste jõud on nii tugev, et ei lase ümber mõelda. Kui õppisin kunagi Tartu ülikoolis kaks aastat farmaatsiat, käis ka arstiteaduskonnast ära tulemise hetk väga äkki.

Koroonaajal on antud kogu inimkonnale aeg mõelda, kuidas edasi. Et selitada välja see, mis on elus tegelikult väärtuslik. Meditsiinil ja hoolekandesüsteemil on praegu kõige raskem. Ja nendel, kes on töökoha kaotanud. Praegune aeg on kogu maailmale piibellikus mõistes katsumise aeg. Läbivalgustamise aeg.
Ka mu enda tõehetked on olnud kriiside tipud. Otsused ja suured muutused sünnivad kriisist – kas vaimsest või välisest elukorraldusest. Sa taipad, et oled jõudnud olukorda, mis ei mõju sulle enam hästi, mis kahjustab sind vaimselt ja hingeliselt. Me ju tunneme ära, kas see tee, mida mööda läheme, on hea tee. Kas see pakub rõõmu ja vaimustab meid, kas see on tervislik. Me peame seda kaaluma aeg-ajalt vaikuses, oma mõtetes. Piiblis on lause: mine oma tuppa ja palveta. Mis see palvetamine muud on – sa sõnastad sügavaima soovi, oma olukorra. See on inimese isiklik kõne sellega, keda ta usaldab, kes on üle tema.

Meenutage päeva, kui teid ordineeriti pastoriks. Oli see eriline päev?

Muidugi! Ega tee sinna olnud sirge. Mul on olnud kaks erilist kooli: lavakool ja usuteaduse instituut. See õpe, mis neis antakse, on nii-öelda suust suhu ja hingest hinge, nii inimlik, pühendatud. Minu kaheksa aastat õpinguid on pikk protsess, lisaks diplomi- ja magistriõppele läbisin aastase preestrikoolituse pastoraalseminaris, kus valmistatakse ette kirikuõpetajaid ja diakoneid.
Nii et ordinatsioonipäevale mõeldes valdab suur tänutunne, et mul on lubatud käia nii pikk teekond. On kohale jõudmise tunne. Et saan kõike seda oma ametis edasi anda.

Lisaks haiglatööle aitame pere- ja elukriisides, ka tööelus, kui on olnud konfliktolukordi. Hingehoiu eriõppes saime lisaks teoloogiale veel psühholoogiat, toetavaid teraapiaaineid, kriisi- ja leinanõustamise väljaõppe.
Ordinatsioonipäeval käis kogu mu elu silme eest läbi. Öeldakse, et nähes oma elu igaviku valguses, sa taipad, mis on su elu mõte. Suur rõõmutunne tuli hinge sellest, et olen taibanud, mida pean edasi tegema.

HINGEHOIDJA: Katri sõnul jäävad kõik pereringis, tööl, avalikus ruumis öeldud sõnad alles. Advendiajal, mil ootame ka iseenda uuestisündi, saame paluda, et me sõnad oleksid armastavad, loovad, hoolivad. (Tõnu Tepandi)

Töötate haiglas kaplanina. Oli see teie oma valik või kujutlesite õppimise ajal end pigem kirikus teenimas?

Magistrantuuris hingehoiu erialal õppides kutsus üks mu õppejõududest ja kursusekaaslastest mu regionaalhaiglasse. Võib vist öelda, et enne, kui olin valmis, tulid ülesanded. Teoloogias öeldakse, et on kaks kutset. Üks on jumala kutse – kui inimene saab aru, et on keegi veel peale nähtava maailma. Teine kutse on reaalselt teenimistööle. Mind kutsuti kõigepealt haiglasse tööle, siis tulid teised kohustused. Leinarühma tegin koguduse juures juba varem neile, kes on kaotanud lähedase.

Kas haiged teavad teid enda juurde kutsuda või teevad seda haigla töötajad?
Regionaalhaiglas on meid viis hingehoidjat – on luteri kiriku ja õigeusu kiriku vaimulikud, samuti ordinatsioonita hingehoidjad. Me kõik töötame palliatiivravikeskuses. See on multidistsiplinaarne töörühm, kus tegutsevad valuraviarstid, hingehoidjad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, õed, nõustajad jt. Selline tugispetsialistide meeskond.

Mina töötan Hiiul taastus- ja palliatiivravikliinikus, kus on väga rasked haiged. Kui olen tööl, käin osakondades. Ka arstid-õed, hooldajad ütlevad meile, kelle juurde võiks minna. Või paluvad patsiendid ise, et tahaks rääkida hingehoidja või psühholoogiga. Ka nende lähedased on helistanud ja palunud haiget vaatama minna. Eriti nüüd, külastuspiirangute ajal.

Väga suur samm edasi haiglates ja hooldusel asuvate inimeste toetamisel on, et aasta alguses loodi sotsiaalministeeriumi juurde haiglate ja hoolekandeasutuste kaplanaat, kus olen vanemkaplani ametis. Koos peakaplan Ove Sanderiga on meie tegevuse suurim väljakutse ja eesmärk, et hingehoid saaks ravi- ja hoolekandesüsteemi lahutamatuks osaks.

Millest tahavad lahkujad rääkida oma surivoodil? Kas tuntakse hirmu?

Väga rasketes kriisides, eluvapustustes ja ka elust lahkumisel taibatakse elu põhiväärtusi. Seda, kes on need inimesed, kes on väga kallid. Neis elu raskeimates olukordades saadakse aru, mis on olnud elus tõeliselt oluline, millised on olnud suhted lähedastega. Mida ollakse elus valesti teinud, mida õigesti. Mida kahetsetakse, kas tuntakse süüd tehtud või tegemata tegude pärast.

Mind on see töö väga õpetanud. Need, kellega olen haiglas hingehoidjana rääkinud, on juba igavikus. Olen tänulik nende vestluste eest, kui mulle on usaldatud oma elu, mõtteid ja tundeid.

Ühiskonnas, samuti meedias võiks rohkem ka igaviku peale mõelda – mis on see, mis tegelikult aitab elada. Nii et kui lahkutakse siitilmast, oleks süda ja hing rahul. Hingerahu küsimus on vaat et üks elu põhiküsimusi!

Millised sõnad on toonud rahu lahkujate hinge?

Mitte ainult lahkudes, aga just sel hetkel tuleb see kõige sügavamalt välja – vajatakse lähedaste hoolimist ja armastust. Kõik vajavad kindlust ja tunnet, et teda mäletatakse. Et kõik see, mis on talle kallis olnud, ei kao, see elab edasi. Et elu läheb edasi, et lähedased saavad hakkama. Inimene vajab elu ja armastuse jätkuvuse tunnet. Ja sügavat veendumust, et ta on armastatud.
Kui inimene on religioosne, on talle vajalik usk, et maapealne elu ei ole lõplik, et meie tõeline elu on igavikus. Ka see, et meie jaoks on veel midagi pärast maapealsest elust lahkumist – selles ongi kõikehõlmav armastus. Jumal on armastus. See lohutab ka leinajaid – kui lohutab. Ja kui on usku. Me ei saa oma usku väga valida. Me ei suudagi lõpuni mõista, kuidas jumala-taipamisega meie elus on, millest see sünnib, kuidas see kanal lahti läheb. Kui näed, et üle meie on kõrgem jõud. Keegi.

Kuidas neiks vestlusteks valmistute? Mis teid ennast aitab?

Mina olen vahendaja, lähen Tema nimel, kes on üle meie. Mind aitavad elu lihtsad asjad, püüan oma ihu, hinge ja vaimu korras hoida. Perekond toetab, abikaasa tugi on väga oluline. Puhkan välja ja olen füüsiliselt aktiivne – käin rattaga tööl. Loen piiblit enne raskeid vestluseid, otsin tuge Jumalalt, et ta aitaks mul mitte rääkida rumalusi, et oskaksin tõeliselt kuulata ja aidata.

Ühes hingehoiuraamatus on lugu, kuidas üks katoliku vaimulik ütleb, et enne ei saanud ta aru, kui palju ta rääkis lahkujate kõrval rumalusi – enne, kui ise oli lahkumas. Võime oma teadmatuses rääkida asju, mis ei aita, vaid ärritavad ja kurnavad. Oluline on toetada hingerahu, armastuse ja hoolimise vaimu.

ERILINE PÄEV: Katri ja Tõnu Tepandi oma laulatuse päeval Jaani kirikus. «Abikaasa on minu n-ö kodune superviisor, arutame ka kodus pühakirja teemasid. Tema tugi on mulle väga oluline,» ütleb Katri. (Heidi Tooming)

Teie abikaasa Tõnu Tepandi on samuti kirikuga seotud?

Jah, oleme Tallinna Jaani koguduse liikmed, kogu perega. Tema on minu n-ö kodune superviisor ja arutame koduski pühakirja teemasid, millest ka meie teismeline poeg innukalt osa võtab. Samuti laiema pereringiga. See on meie igapäeva keskkond.

Kas igas haiglas on hingehoidja?

Hingehoidjad on praegu regionaalhaiglates Tallinnas, Tartus, lastehaiglas ka. Samuti suuremates õendushaiglates ja osakondades. Asi on hakanud tasapisi liikuma sinna suunda, et ka kesk- ja maakonnahaiglates on hingehoidjad. Hooldekodudest on praegu hingehoidja viieteistkümnes. Kevadise eriolukorra ajal sai kaplanaat riigilt erimeetmena rahalised vahendid, nii et saime toetada suuremaid hooldekodusid hingehoidjate tööle võtmiseks. Samas on juba üldhooldekodusid üle 240.

Nüüdsel külastuspiirangute ja keeldude ajal on hingehoiu tugi vanuritele ning haigetele väga oluline. Eriti jõuluajal, kus memmede-taatide üksildus on teravalt tunda, suurenenud on masendus, ärevus ja mahajäetuse tunne. Hästi oluline on, et lähedased ei unustaks hooldusel või ravil olevaid pereliikmeid. Kui saab külastada, siis kindlasti minge, pidades kinni terviseameti ja asutuse kehtestatud turvareeglitest; saab helistada, kirjutada, kaarte ja pakikesi saata.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?