Jõuluehted räägivad erinevate ajastute lugusid – näiteks on kaunistatud kuuske söödavate ehetega

Silja Paavle, 16. detsember 2020

«Jõuluehteid vaadates saab aimu nii ajastutest kui ka erinevate aastate kommetest,» lausub Eesti Rahva Muuseumi kuraator Reet Piiri ja näitab muuseumi kogust mõnesid eri ajastutele iseloomulikke ehteid.

Söödavad ehted
Paljud mälestused kirjeldavad, kuidas nii mõisasaalides kui ka talutaredes kasutati kuuse kaunistamiseks söödavaid ehteid. Mida ja kui palju kuusele riputati, sõltus pere võimalustest. Levinumad kuuseehted olid piparkoogid, puuviljad, paberisse keeratud kommid jms, mille said lapsed peo lõpus nahka pista. Söödav kraam kuusel oli levinud tava, et uueks aastaks küllust luua. Aegamisi vaheldus see Kreeka pähkli koortest tehtud või mittesöödavate, kuid puuvilju jäljendavate ehetega.


See kullakarva Kreeka pähklist jõulukuuseehe oli kasutusel 1888. aastal sündinud Elfride Hübe lapsepõlvekodus. Elfride isa Hans Hübe oli Ohukotsu mõisavalitseja. Kuldseks värvitud ehted olidki iseloomulikud ennekõike mõisakuuskedele, Eesti kodudes kasutati selleks pigem pronksvärvi.

Uudne klaas
19. sajandi teisel poolel jõudsid Saksamaal valmistatavad õhkõrnad klaaskuulid ja helmekeed ka Eestisse.


See õhukesest klaasist kett rippus Ohukotsu mõisavalitseja jõulukuusel, hiljem jõudis see sealt sära andma Rapla pastori Joosep Liivi kodusele jõulupuule.

Tavaliste inimeste ehted
Nii-öelda tavalistele inimestele olid kättesaadavamad paberist või papist välja lõigatud ja kokku kleebitud tärnid, tähed ja inglikujud. Tähed pandi enamasti kuuse latva, kus need sümboliseerisid Petlemma tähte.


See valgest pehmest materjalist kokku liimitud kuusnurkse kuju ja inglipildiga jõuluehe kuulus Tartu ning Voroneži ülikoolis töötanud Juhan Jaanussoni perele. Jõuluehe soetati kas 1920. aastate alguses, kui Juhan ja tema Voronežist pärit abikaasa Olga Tallinnasse oma kodu rajasid, või tõi Olga selle kaasa oma jõukast vanematekodust Venemaalt.
Pärast Juhani surma sattus ehe Juhani õe perekonna valdusesse Saaremaal, kus seda kunagi kuusepuul ei kasutatud. Viimase paarikümne aasta jooksul on ehe olnud jõulupuu kaunistusena kasutusel annetaja kodus Türil.


Kuusekarrast kokku keeratud kuuselatva kinnitatav Petlemma täht andis sära Rapla kirikuõpetaja Joosep Liivi peres 20. sajandi esimesel poolel. Ehe on pärit Ohukotsu mõisast ja arvatakse, et see valmis umbes 1850. aastal.

Majanduskriis kuusel
1920. aastate majanduskriis ei jätnud puudutamata ka jõulupuid – sel ajal valmistati kuuseehteid nii papist kui ka papjeemašeest, osavamad näputöömeistrid teenisid sellega ka elatist.

undefined (Unspecified)
undefined (Unspecified)


Need figuurid meisterdas raha teenimise eesmärgil Riigi Kunsttööstuskoolis õppinud osav käsitööline Hilda Tuulerahu.

Parem elujärg
1930. aastatel Eesti kodudes kasutatud jõuluehted näitavad kasvanud jõukust ja ehted on peene töötlusega.


Need linnud kaunistasid Pärnu arstide Tombergide pere jõulukuuske. Selle pere jõukus lubas neil osta ehteid omajagu ning suur hulk pere pärandist on jõudnud ka muuseumisse.

Riigiametnike ehted
1930. aastatel kingiti riigiteenistuse ametnikele igal aastal jõuludeks kuuseehteid, mis telliti selleks puhuks Saksamaalt.


Põllutööministeeriumi raamatupidaja Tõnis Saarde pühadepuult on jõudnud muuseumikogusse enamasti lambipirni meenutavad ehted. Need olid värvitud seestpoolt ja ehete välisküljele oli maalitud erinevaid motiive.

Reisimälestused
Kui praegu on reisidelt jõuluehete kaasatoomine justkui tavaline, siis 1930ndatel ei olnud liikumisvõimalused nii head ning laia maailma uudistama jõudsid vähesed.


Selle valgetest klaastorudest värviliste klaasmunadega lehviku ja jääpurika ostis Valgas õpetajana töötanud Salme Ehastu 1930. aastate lõpul Saksamaal reisil käies.

Hinnatud ametid
1950ndatel nimetati jõulupuu nääripuuks ja kuusele riputati vanade jõuluehete kõrvale sotsialistlikust realismist innustust saanud tarbekunstnike loodud naturalistlikke, tarbeesemeid ning hinnatud ameteid kujutavaid ehteid.


Kuuse külge kinnitatava metallist näpitsjalaga arst on ostetud 1950ndate keskel arvatavasti Lätist, kosmonaudiehe aga 1960ndatel Narvast.


Isetegemine alati hinnas
Jõuluehete valmistamise töötubades ja hinnatud ühistes meisterdamisõhtutes pole Reet Piiri sõnul midagi uut. Ka 20. sajandi alguses tegid paljudes talurahvakoolides lapsed koolijuhataja eestvedamisel üheskoos jõulukuusele ehteid. See tegevus liitis ja pakkus ühistegemise rõõmu. Reet mäletab oma kooliajast, kuidas jõuludeks meisterdati sibulõuntele päkapikumütsid ja need kuusepuule riputati. Pärast jõule sai õunad, mõistagi, ära süüa.
Et tänavu ei ole mõistlik töötube korraldada, võiks meisterdamisõhtuid ette võtta pereringis.


Pane oma jõululugu kirja

Eesti Rahva Muuseum talletab erinevate esemete kõrval ka lugusid eestlaste traditsioonidest läbi aegade. Et tänavused jõulud tulevad maailma vallutanud koroona tõttu paljudele teistsugused, kutsub muuseumirahvas oma tänavuste pühade lugu kirja panema.
Samuti oodatakse lugusid kuuseehetest. Kirja võiks panna, milline neist on kõige vanem ning kuidas see on sinu perre jõudnud. Samuti, kas on mõni kuuseehe, millega taaskohtumine toob alati naeratuse näole ja miks.
Lood on oodatud meiliaadressile tiina.tael@erm.ee või postiga Eesti Rahva Muuseum, Muuseumi tee 2, 60532 Tartu.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?