AUS PIHTIMUS | 22 aastat narkosõltlasena: „Mul tuli oma elu pärast hirm peale.“

Silja Paavle, 16. detsember 2020

«Ma vajan abi. Ma ei taha oma lapsest ilma jääda,» helistas HIV-positiivne Natalia* ühel päeval lastekaitsetöötajale. Sellest päevast algas tema uus elu narkootikumideta.

Lastekaitsetöötajale helistamise hetkel elas äsja vanglast vabanenud Natalia (38) Tallinnas ühiselamus ja sai uimastite asemel metadoon-asendusravi. Tütar Maria oli sel ajal kaheaastane.

«Mul tuli oma elu pärast hirm peale. Nägin kõrvalt, et pooled ühiselamu elanikud tarvitasid narkootikume, teine pool alkoholi. Tajusin, et kauemaks sinna jäädes libisen taas – ja siis jään tütrekesest ilma,» meenutab naine. Sel põhjusel võttiski Natalia kõne lastekaitsetöötajale, kellega oli tekkinud väga hea ja usalduslik suhe.

Saatuslik päev

Samal päeval helistas talle mingi ime läbi ka ammune tuttav Ida-Virumaalt. Lihtsalt niisama. Natalia rääkis ausalt oma elust ja hirmudest ning kuhu see võib viimaks välja viia. «Tuttav ütles lihtsalt: «Pane asjad kokku. Kahe päeva pärast võtan sinu ja lapse kaasa ning proovime midagi ette võtta,»» läheb Natalia ajas tagasi.

«Pakkisingi kompsud kokku, sest kaotada polnud midagi. Tallinnas elasid küll ka ema, õde ja mu vanem tütar, kuid nad ei tahtnud minust mitte midagi kuulda. Veelgi enam, vanem tütar lubas mind nähes kohe politsei kutsuda. Sel hetkel polnud ta suutnud mulle veel andestada seda kõike, mida oli minu kohta kuulnud. Seda oli omajagu.»

Kaheksa korda vangis

Suure osa elatud elust ehk 22 aastat on Natalia tarvitanud narkootikume. Et raha nende ostmiseks polnud, tööd samuti mitte, käis naine ka vargil. «Minu üle on 15 korda kohut peetud ja kaheksal korral määratud vanglakaristust kandma.» Lisaks kõigele kannab Natalia veel ühte taaka – ta on juba 19 aastat HIV-positiivne.

Naise sõnul sai kõik alguse raskest ja kesisest lapsepõlvest. «Eesti elus toimus 1990ndate alguses palju muutuseid, millega emal oli raske kohaneda. Ema oli õnnetu, kasvatas meid õega üksi ja rabas meeletult tööd teha. Ta elas pidevas stressis,» kirjeldab naine.

Viirus kavalerilt

Sellises pingelises olukorras otsis Natalia suhtlust väljastpoolt kodu ja tekkis esimene kavaler. Noor naine armus niimoodi ära, et tundis aeg-ajalt, kuidas süda võib armastusest lõhkeda. Ent mäletab ka päeva, mil noormees teatas, et võib narkomaanina varguste pärast kinni kukkuda. «Mõtlesin oma peas, et olen ise valmis varastama. Põhiline, et politsei teda vaid minu juurest ära ei viiks,» räägib naine.

Ühel saatuslikul päeval küsis Natalia noormehelt narkootikume proovida. Kuna tol ajal süstlavahetuspunktid ei tegutsenud ja süstlad olid defitsiitne kraam, süstiti end ühe ja samaga. «Eks mu kavaler sel moel HI-viiruse ehk immuunpuudulikkuse viiruse sai ja nakatas mindki,» nendib naine nüüd. Poiss-sõber ise sai võimaliku viiruse olemasolust teada vanglasse sattudes, kui seal vajalikud proovid tehti. «Sain sellest küll teada, aga ei läinud kohe arsti juurde. Ma kartsin HI-viirust koledal kombel,» lausub ta.

Kui kõrvale tekkis aga uus kallim ja Natalia lapseootele jäi, lajatas karm tõde: naine on samuti HIV-positiivne. Takkajärele on ta väga tänulik karmi käega günekoloogile. Tulevase ema suurt hirmu adudes andis arst kätte konkreetsed käsud edasiseks. «Tahtsin ju tervet last,» lausub ettekirjutusi punktipealt täitnud Natalia. Küll aga mäletab, kuidas pärast esimest käiku Merimetsa haiglasse infektsionisti vastuvõtule tolle kabineti ukse taga nutta lahistas, sest sai siis teada, et ei tohi lapse tervise huvides beebit rinnaga toita. Siis määrati Nataliale ka HI-viirust hävitav ravi, mida naine tänase päevani saab.

Hirmul pere

Merimetsas pisteti naisele pihku pisike paberitükk, millel seisis must valgel: kedagi tahtlikult HI-viirusesse nakatades ootab ees kaheksa aasta pikkune vanglakaristus.

«Tundsin end toona väga õnnetuna, mul polnud võimalik oma rusuva olukorra üle kellegagi arutada. Emaga usalduslik suhe puudus ja lapse isa, kes osutus küll terveks, lahkus pärast uudist minu kõrvalt.»

Hiljem rääkis Natalia ühe napsuvõtmise ajal küll emale oma HIV-positiivsusest, kuid see tõi pigem kaasa osatamist ja mittemõistmist tulevikus. «Õde tunnistas mulle alles hiljaaegu, kuidas ta iga kord pärast mind duši alla minnes kartis, et saab ka HI-viiruse külge.» Sellest võibki järeldada, et hirmu tundis kogu pere. Rääkida sellest aga ei saanud, sest südamlikud ja ausad vestlused polnud selles peres kombeks. Natalia möönab, et muidugi mängis selles oma osa tema riskantne elustiil.

Jää hakkab sulama

Pideva narkootikumide tarvitamise ja vanglas istumise tõttu kasvas Natalia vanem tütar vanaema juures ja kuulis sealtkaudu ema haigusest. «Kord, kui pere mu peale taas viha tundis, paiskasid nad välja, et su ema on selline ja selline. Lisaks on tal HIV ka,» kurvastab Natalia. Emana on tal lõpmata kahju, et tütar peab kõiki sellega kaasnevaid tundeid ise läbi elama. «Ta kardab minuga rääkida.» Kui tütar kuulis Natalia tööle asumisest Eesti HIV-positiivsete võrgustikus, lõpetas ta emaga suhtlemise hoopis. Alles nüüd, mitu kuud hiljem, on jää hakanud tasapisi sulama.

Muutumise soov

Veel enne seda jõudis Natalia armuda teise mehesse, kes oli samuti narkomaan. «Ta oli terve, kuid otsustas kondoomi mitte kasutada. Tema valik oli iga poole aasta tagant kontrollis käia,» kirjeldab Natalia. Kuigi selline samm näitaks justkui usaldust, oli paari omavaheline suhe kõike muud kui roosiline. Naine koges korduvalt koduvägivalda ja elas seetõttu üle ka nurisünnituse. Ent siis jäi taas lapseootele. Kuigi kooselu lagunes, on tal nüüd imeilus ja armas nelja-aastane Maria.

Soov muutuda tekkis Natalial juba enne pesamuna sündi. 2015. aastal jäi HI-viiruse ravi unarule, immuunsus langes ja naine nakatus pärast süstimist lihasööjabakterisse. «See on seesama bakter, mille pärast Edgar Savisaar jalast ilma jäi,» viitab Natalia. Tema mäletab seda täpselt, sest sattus haiglasse kaks päeva pärast poliitikut. «Esimesed kaks päeva päästsid arstid mu elu, ülejäänud poolteist kuud mu jalga.»

«Haiglavoodis lamades jõudiski kohale, et mul on juba päris palju aastaid, kuid olen ikkagi õnnetu ja üksi – keegi ei tule mind isegi haiglasse vaatama. Ma sain aru, et mind ei armasta keegi,» ohkab Natalia. Jah, ema küll helistas tütrele, kuid pingeliste suhetega kodusoojust ei kaasne. Siis hakkaski naine nuputama, mida peaks oma tulevikuga ette võtma, sest nagu elu on näidanud – teda ei suutnud senini aidata arstid, vanglad ega teraapiad.

Nii alustas ta metadoonraviga, kuid siis sattus veel vanglasse. Ja sealt ühiselamusse. Ja siis helistaski lastekaitsetöötajale.

Uus elu

«Olen piiritult tänulik tuttavale, kes mu Ida-Virumaale tagasi kutsus. Sellest päevast saati pole ma narkootikume tarvitanud, intervjuupäeval täitus 400 päeva puhtana,» on põhjust rõõmustada. Naise elus on veelgi toimunud hulk toredaid muutusi, kuid neist kõige olulisem on armastava elukaaslase leidmine. Et mees on samuti HIV-positiivne ja elanud juba kolm ning pool aastat narkootikumideta, suudab ta Nataliat toetada-mõista.

Naine asus tööpraktikale Eesti HIV-positiivsete võrgustikku ja on nüüd seal täieõiguslik töötaja. Seejuures meenutab naine, kuidas ta 15 aasta eest haigla infostendil olnud EHPV infomaterjale silmates neil olnud rõõmsate ning särasilmsete inimeste üle kadedust tundis. Olles nüüd üks nende seast, tajub ta, et soov teisi aidata on teda saatnud kogu elu.

Natalia on sellega väga rahul. «Minu kogukond siin on endised narkosõltlased, kes töötavad erinevates rehabilitatsioonikeskustes ja haiglates. Saan neilt nii palju toetust, et see annab jõudu õigel teel püsida ja ka uusi sihte seada,» selgitab naine.

Rõõm jõulukaartidest

Mõistagi tunneb Natalia häbi selja taha jäänu pärast ja halbadele asjadele mõeldes hakkab süda valutama. Aga naine on õppinud, et mis olnud, see olnud. Möödanikku plaanib ta heastada heade tegudega – vabatahtliku tööga nii inimestega kui ka loomade varjupaigas, keskkonnateadlikkuse, positiivsete mõtetega. Üks viis head teha on ka EHPV jõulukaartide valmistamine koos tütrekesega. Algselt keskustesse plaanitud pereüritus kolib tänavuse keerulise koroonaolukorra tõttu Ida-Virumaal küll veebi, kuid sealt saadud õpetuste järgi saab igaüks kodus jõulurõõmu pakkuda. Natalia usub, et ka üks lihtne isetehtud kaart võib hädasolija silmad särama panna.

Väikesed asjad

Ühtlasi on naine asunud tasa tegema tegemata jäänut, olgu see siis igapäevaolukorras pingetega toimetulek või heaks lapsevanemaks olemise õppimine. Lisaks käib Natalia praegu 11. klassis ja unistab sotsiaaltöötaja või psühholoogi ametist. Samuti on käinud tugiisiku ja kogemusnõustaja koolitusel, viimasega jätkab ka uuel aastal. Uue eluga tulid kaasa ka inglise keele õpingud. «Haridus teeb uksed lahti,» usub naine, kes erinevalt paljudest teistest oma piirkonna inimestest püüab hoolega ka eesti keelt rääkida.
Kui Nataliat miski kurvaks muudab, siis see, et oma lapse ja iseenda tuleviku nimel ei saa ta HIV-positiivsusest avalikult rääkida. See toob kaasa palju vääritimõistmist ja eelarvamusi, samuti koolikiusu. Ka siis, kui HIV-positiivsed on ainult vanemad ja laps ise terve. Sellest teemast avameelselt rääkides võivad suhted keeruliseks muutuda nii peres kui ka arstikabinetis, kõikidest muudest paikadest rääkimata. Aga naine loodab väga, et kunagi olukord paraneb.

Senikaua tunneb ta rõõmu väikestest asjadest. Sellest, et igal päeval on võimalik armastatud elukaaslasega ühe laua taga õhtustada ja vestelda, et lapsed on terved, et on töö ja tahe edasi liikuda ning et elame ilusal maal. Sügise värvikirevustki märkas Natalia tänavu esimest korda.

* Nimi muudetud, õige nimi on toimetusele teada.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?