Hooletusse jäetud koera perenaiseks saanud Anne Raiste: „Mõtlesin, ega ma täna koeraga koju tule!“

Helle Rudi, 16. detsember 2020

«Teist lemmikut ma enda elamisse nii kiiresti küll ei planeerinud,» tunnistab hooletusse jäetud Hiina harjaskoera uueks perenaiseks saanud ajakirjanik Anne Raiste.

Panda ja Budaga juba igav ei hakka. Rahulikust promeneerimisest midagi välja ei tule, sest aeg-ajalt on tarvis koerarihmadest üle hüpata nagu kummikeksus või lahti harutada kassikangasarnane sasipundar. Taustaks meelitab «Aktuaalsest kaamerast» tuttav hääl: «Tule nüüd siit, tule nüüd siit» või «Koer, ei söö linde.»

Pooleteiseaastane Hiina harjaskoer Panda elab Annega (60) alates kevadest ja temal on linnakombed selged. Sama tõugu Buda liitus seltskonnaga mõni kuu tagasi varjupaigast ja tema koolitamine veel käib. «Räägiti, et nendel koertel on üks viga. Kui on üks, tahad teist veel. Kui kaks, mõtled kolmanda peale. Plaan oli, et kui Panda saab kolmeseks, võtan alles siis teise koera juurde. Et see nii kiiresti juhtus, oli üllatus,» tõdeb omanik.

Õnnetus seisus koerad

Sügisel jooksis ajakirjandusest läbi lugu, kus tähelepanelikud naabrid kutsusid Põhja-Tallinnasse loomakaitsjad. Pikemat aega imbus kõrvalkorterist hingematvat haisu ja kuuldi koerte haukumist-niuksumist. Avanenud vaatepilt oli õõvastav ja lehk nii tugev, et võttis silma märjaks. Ühetoalises korteris oli hooletusse jäetud 26 kodulooma – peale koerte-kasside veel kaks Aafrika kääbussiili. Kiibinumbreid kontrollides selgus, et üheksa koera on registreeritud Eesti Kennelliidu registris ning aasta alguses sündinud Hiina harjaskoerte kutsikad tunnistati puhtatõulisteks.

Olles juba ühe Hiina harjaskoera uhke omanik, jäi pealkiri Annele silma. Teema vaibus, sest edasise saatuse kohta rohkem infot ei antud.

Tallinna loomade varjupaika viis ajakirjaniku hoopis musta kassi kuu oktoobris, mil kampaania korras on nurruva musta lemmiku loovutustasu üks euro. «Tegin intervjuu ära, patsutasin kõik kassid üle ja jäin niisama jutustama, kuni märkasin uksele tulemas üht Hiina harjaskoera,» meenutab Anne. See oli Buda ema, kes külalist vaikselt uudistas. «Vaatasin, et väga ilus koer ja mis mõttes ei ole tal omanikku. Kuidagi vihjati, et tegemist on sama Põhja-Tallinna seltskonnaga.»

Kolm ööd «trellide taga»

Seda ei osanud Anne oodata, et põgus kohtumine ukselävel on tähenduslik. Ja algul tehti juttu üldse hoiukodust, mitte püsivast. «Konsulteerisin Panda perearstiga Elvas. Mul on tõesti hästi tore loomaarst, kellega saab ka muidu juttu rääkida. Tema innustas, et võta ikka. Tead tõugu ja saad hakkama,» räägib ta.

Teisele ringile loomade varjupaika plaanis Anne minna koos tulevase korterikaaslase Pandaga, aga tema jäi siiski tookord koju. «Läksin lihtsalt vaatama. Mõtlesin, ega ma täna koeraga koju tule,» tunnistab naine enda sinisilmsust. Varjupaigas astus aga tema juurde kaks koera: üks oli täpne koopia Pandast ja teine istus lihtsalt sülle. Rohkem polnud vaja ja samal õhtul oli Buda uues kodus.

Esimene öö oli puhas rock’n’roll. Buda armukadetses tohutult ja noris pidevalt Pandaga tüli. «Panda ei roni kunagi voodisse, aga tookord küll. Buda tuli järele ja siis käis sõda üle minu,» kirjeldab omanik. Alguses Anne lahutas loomi, kuid lõpuks sai ise rohkem viga kui sõdijad. Kuna magamine ei tulnud kõne alla, koliti diivanile. «Panin hästi pika sarja mängima ja vaatasin – üks koer ühel, teine teisel pool. Kui silm kinni vajus, puhkes sõda uuesti,» läheb ta ajas tagasi. Kordusetenduse vältimiseks soovitas tuttav riiukuke jaoks puuri osta. Pärast kolme ööd «trellide taga» oskas Buda öörahust kinni pidada ja võis koos teistega magada.

Parim maius on sõna

Varjupaigast võetud lemmik nõuab omanikult tohutult kannatust. Kunagi ei tea päris täpselt, milline oli tema minevik ja millised jäljed see jättis. Buda puhul tuli arvestada, et kõik oli täiesti uus. Näiteks polnud ta varem õues rihmaga jalutamas käinud. «Istus murule maha ja vaatas üllatunult ringi,» kirjeldab Anne esimest jalutuskäiku. Ei teadnud, et tuppa ei tohi sirtsutada, ja jalga tõstis kõige peale – toolid, lauad, diivanid. Urises nii karvase põrandaharja kui ka WC-poti peale.

Siiani ei jää Budale ükski oht märkamata. Viimati tundus kahtlane talvejope karvane krae. «Panda on Budale nagu lapsehoidja, kes toob mänguasju ette, aga tema neid ei tunnista. Buda ei saa aru, mis on mänguasjade mõte, sest janu see ei kustuta, süüa ei saa ja ohtlikud ei ole,» naerab Anne. Selgeks on saanud seegi, et Buda puhul peab paika laulurida: «Head lapsed, need kasvavad vitsata.» Karistamisest pole tolku, kui terve senine elu ongi olnud üks pidev karistus. Maiustused jätab mõnikord küll Pandale närida, aga see-eest hea sõna on kulda väärt.

Koerustükid AKs

Kuigi Anne on läbi ja lõhki koerainimene, arvas ta pikalt, et teletöö kõrvalt pole võimalik koera pidada. Ei saa jätta lemmikut omapäi, kui uuesti astud koduuksest sisse alles 12 tundi hiljem. 15 aastat ongi naisel olnud rotid, tavaliselt kuus kuni kaheksa korraga. Praegu on alles kaks.

Esimese koera omanikuks sai naine samuti ootamatult. Kutsikas oli mõeldud Anne isale seltsiks, aga kui isa pikemalt haiglasse sattus, jäi lemmik tütre hoolde. Pärast isa surma aprillis jäigi Panda Annega. Rõõmurullist oli palju abi ka leinaperioodil. «Hiina harjaskoerad on mõnusad laisa inimese või siis teletöötaja koerad. Ei aja karva, ei haugu ja räägitakse, et neil on müütilised omadused – ravivõimega. Omanikud võivad pikalt-pikalt neist rääkida.»
Kevadel oli Panda tööl tihe külaline. Mõistagi pole kõik kolleegid koerafännid, kuid austajaid tundub olevat rohkem. Eriti suur sõber on Elo Ellermaa, kelle hoolde võib Panda alati jätta. Elo ei pane ka pahaks, kui koerapoiss tema kingadega trikke teeb.

Kõige parema krutskiga sai aga Panda hakkama suvel. «Alati, kui ta pahandust läheb tegema, teeb seda vaikselt.» Tasakesi kõndis koer venekeelse AK uudiste otse-eetrisse ja lakkus kolleegi paljast jalga. «Eetris on näha väikest võpatust, aga ta ei teinud sellest välja, vaid luges rahulikult edasi. Kolleeg ei teadnud, et see on koer. Arvas, et mõni töökaaslane teeb lolli nalja,» räägib vahejuhtumist alles hiljem kuulnud Anne.

Loomulik kadu

Buda on ainult paar korda uudistemajas käinud, ent jättis see-eest kustumatu jälje. «Esimene kord tõstis jalga kolleegi lauale. Kellel oli lõbus, kellel mitte. Mina võtsin lapi ja tegin puhtaks,» meenutab Anne.

Väikesele koerale on keeruline selgeks teha, mis on avalik ruum, mis mitte. Kodu on kodu, aga kõik muu on praegu veel n-ö vaba maa. «Natuke nagu maskikandmise kohustusega, kus on raske osale selgeks teha, mis on avalik ruum,» toob ta võrdluse. Nii tuleb poes pöialt hoida, et Budal ei tekiks tahtmist midagi ära märgistada.

Õnneks pole enam vajadust koeri tööle kaasa võtta ja ega nad tulla tahagi. Duo vaatab hommikul Annet pigem sellise näoga, et hakka juba astuma, meil tegemist küll. «Kõike arvestades on isegi hästi läinud.» Ära tuli visata ainult Crocsid, mõned sukad ja üks padi, ent see on loomulik kadu. Enamik jalanõusid on alles ja terved. «Seda momenti ei olnud, et annan Buda tagasi. Nüüd on tal juba enesekindlust ja karv läigib. Loetud päevad tagasi sain ka Buda täieõiguslikuks perenaiseks,» on Anne igati rahul, et temast on saanud daam kahe koerakesega.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?