PILGUHEIT MOEMAAILMA! Christian Dior taastas maailma moepealinna maine

Tõlkinud Allan Espenberg, 16. detsember 2020

Täna 74 aastat tagasi avas Christian Dior Pariisis omanimelise moemaja. Siiani tegutsevale moemekale aitasid sünnipärase geeniuse kõrval tugeva vundamendi laduda ka kolm naist.

1946. aasta oli eurooplastele kurnav, sest äsja lõppenud sõda peegeldus vastu igalt poolt: varemetesse pommitatud linnad, rusuv majanduskriis, talongide alusel jagatav napp toit ja esmatarbekaubad. Äärmine äng vaatas aga vastu moepealinnast Pariisist. Luksuslikud salongid-butiigid-moemajad olid välja surnud, keegi ei tarninud imelisi tikandeid, peeneid kangaid või sädelevaid litreid. Kõikjal valitses üksnes sõjaväeline stiil: igav, vaoshoitud ja range.
Ent just nii keerulises olukorras unistas 41aastane Christian Dior endisaegse luksuse naasmisest kunagi jõudeelu elanud Pariisi. Las lehvib bulvaritel taas kunagiste kleitide õhuline naiselikkus ja välguvad moenoodid lapsepõlve nostalgiatest.

GENIAALSE VAISTUGA: Christian Dior soovis luua midagi uut. Pärast sõda oli selleks uueks asjaks rahuidee, kerge elu idee, mida hakkaski edastama tema moemaja. (Everett/Shutterstock)

Justkui martsipanist
Neil aegadel polnud Dior kuulsus, tema nimi ei kehastanud glamuuri, stiili ega elegantsi. Veelgi enam, kui keegi oleks 1946. aastal Diorile öelnud, et temast saab paari aasta pärast maailma kuulsaim couturière (kõrgmoekunstnik) ja Prantsuse moekunsti staar, poleks ta seda uskunud. Võib-olla oleks isegi häbelikkusest pisara poetanud.
Seda roosapõselist, lihavat, kiilaspäisusele kalduvat, ujedat, õrnade maneeride, pehmete käte ja suure iluarmastusega meest ei saanud toona kuidagi nimetada edukaks või isegi õnnelikuks. Legendaarne fotograaf Cecil Beaton kirjutas: «Dior on tehtud roosast martsipanist.» Just sellise õrna maiusena paistis mees kõrvaltvaatajatele vaid aasta enne oma hiilgeaega.

Täide läinud ennustus
Christian Dior sündis Normandias kodanlikku ja väga rikkasse perre. Kuna isa tegeles eduka töösturina kaaliumväetistega, sai ema kanda elegantse kaunitarina parimate disainerite uusimaid moeröögatusi. Sajandialguse S-kujuline siluett, suured peakatted, kaunistused, alusseelikud, organzatekstiil, gaas- ja võrkriie – armsa ema rõivad lummasid väikest Christiani. Aastaid hiljem ülistas poeg ema kuvandit juba oma loomingus.
1919. aastal kohtus Christian laadal ennustajaga. Alates varasest noorusest ja kogu hilisema elu jooksul uskus Dior ennustustesse ja ettekuulutustesse, kuigi neljateistkümneselt saadud esimene ettetähendus tundus talle tobe: «Teil pole raha, kuid naiste abiga saate edukaks. Naised teevad teid püstirikkaks ja hakkate palju reisima.»
Selles ennustuses ei tundunud miski õige ja näis olevat tegelikkusega suures vastuolus. Diori rikas perekond seisis ju tugevalt jalgadel. Miks pole enam raha? Miks just naised? Ja lõpuks – reisimine? Introvertsel Christianil polnud kombeks üldse oma elegantsest majast lahkuda, liiati siis maailmas ringi rännata. Ent ettekuulutus täitus sajaprotsendiliselt.

Käänuline algus
1920ndate lõpus avas Dior isa toel oma kunstigalerii, müüs kunsti ja eksponeeris teiste seas ka Picasso töid. Kõik oli suurepärases korras, kuni Christiani vennal diagnoositi ravimatu vaimuhaigus. Seejärel suri ema ja suutmatusest mitut suurt muret samal ajal taluda laostus isa täielikult.
1930ndate algus oli Diori jaoks tõsiste katsumuste aeg, sest ta ei leidnud normaalset elatusallikat. Lõpuks hakkaski andekas noormees väljapääsmatus olukorras joonistama moepilte ja rõivamudeleid.
Sama kümnendi lõpul tõusis Christian lõpuks jalule ja asus moedisainerina tööle Robert Piguet’ moemajas. Paraku tõmbas sõda alanud karjäärile kriipsu peale. Olles pärast lühikest sõjaväeteenistust elanud maapiirkondades talupidaja elu, naasis Christian 1942. aastal Pariisi ja sattus lõpuks Lucien Lelongi moemajja. Just seal töötamise ajal üllatas teda mõni aasta hiljem pakkumine avada oma moemaja, ehkki alguses tehti ettepanek mõnevõrra teistmoodi.

REVOLUTSIOONILINE «NEW LOOK»: Kollektsiooni ikooniliseks rõivaesemeks said kitsas jakk ja volditud seelik, millele kulus 12 meetrit villast kangast ning 3 meetrit tafti ja perkalit. Veelgi olulisemaks sai sõnum: naiselik naine on tänavapildis tagasi. (Shutterstock)

Marcel ja oma moemaja
1945. aastal ristusid Christiani ja ärimagnaadi Marcel Boussaci teed. Mitmete vabrikute ja tekstiiliettevõtete kõrval kuulus Marcelile ka 1922. aastal Pariisis asutatud moemaja Philippe et Gaston. Teise maailmasõja ajal sattus ettevõte aga väga keerulisse olukorda ja nüüd terendas peakunstniku puudumise tõttu pankrot.
Marceli hea nina tabas värske ande hoobilt ära ja suurtööstur nägi uue peakunstnikuna just Diori, kes suudaks tema arvates edukalt brändi uuendada-noorendada.
Selline hüpe karjääriredelil tekitas Dioris pisut ebamugavust. «Ma ei tuginenud toona oma töös niivõrd kogemustele ega teadmistele kui sisetundele. Olin seotud oma väljakujunenud väikese maailmaga Lucien Lelongi juures ega tahtnud midagi muuta,» kirjeldas ta toonast eluetappi. Tulevane moegeenius läkski enda sõnul ärikohtumisele selge kavatsusega ahvatlev ettepanek kindlalt tagasi lükata.
«Kes ei teaks häbelike äkilisest veenvusest,» kirjutas Dior aga hiljem enda kohta. Ühtäkki teatas ta Marcelile plaanist keelduda küll Gastoni moemaja heaks töötamisest, kuid soovist avada oma uuenduslik moemaja.
Diori plaan luksus Prantsusmaale tagasi tuua oli Boussacile igati meeltmööda. Nii sündis praktiliselt üleöö Marceli miljonite ja ühe loomingulise tuhina toel Diori moemaja. Esimest kollektsiooni kavatseti demonstreerida 1947. aasta kevadel.

SIIANI TEGEV: Marcel Boussac ja Christian Dior leidsid moemajale unistuste asukoha unistuste piirkonnas. Aadressil Avenue Montaigne 30 on moemeka tegutsenud juba 74 aastat. (Perry van Munster / Alamy)

Diori kolm alustuge
Edaspidi läks kõik ülesmäge. Moemekale leiti unistuste asukoht unistuste piirkonnas ja seejärel palgati esimesed abilised – kolm naist. Madame Raymonde Zehnacker oli disainistuudio direktor ja Diori parem käsi. «Raymondist sai minu teine mina,» kirjutas moelooja hiljem.
Siis kuldsete kätega Marguerite Carré, kelle Dior «varastas» Patou moemajast ja nimetas tehniliseks geeniuseks – tema vaatas üle visandid ja muutis need reaalsuseks, alates materjalide valikust kuni lõppteostuseni. Carrést kirjutas Dior: «Aastate jooksul on temast saanud osa minust endast.»
Kolmiku kõige olulisemaks liikmeks sai Mitzah (Mitzi) Bricard, kelle Dior pani oma vabrikut juhtima. Tegelikult oli naise roll palju ulatuslikum – temast sai moekeisri muusa, nõuandja ja lähim sõber. Diori autobiograafia põhjal oli proua Bricard elegantsi elav kehastus. Kui õelutsejad püüdsid Diori ja Bricardi tülli ajada, siis edutult. Disainer teatas, et ei loovuta naist ühelegi teisele moemajale. «Ma ei saa elada Bricardita, tema energiata, tema oskuseta muuta käepärased materjalid hõlpsasti ümber stiilseteks aksessuaarideks.»

Unustame karmi kuvandi
1946. aasta mood kaldus endiselt karmi sõjaaegse stiili suunas: sirgjooned, kitsad seelikud, laiad õlad, jõhker, karm stiil. Ent daamid ihkasid pärast sõda naasta kerglaste, naiivsete, romantiliste ja elegantsete rõivaste juurde. Naised soovisid unustada sõjaõuduseid ja raskusi, mis nad moest ilma jättis. Lisaks täitusid Pariisi tänavad uuesti ameeriklannadega, kes nõudsid prantslaslikku luksust ja šikki.
Nende soovunelmad printsessikleitidest realiseeris Dior 1947. aastal esimese moekollektsiooniga «New Look». Selle nime pani tervele ajastule moeajakirja Harper’s Bazaar peatoimetaja Carmel Snow, kui ta Diori moemaja demonstratsioonil suurest vaimustusest töinas ja lausa röökis.
Esimese kollektsiooni ettevalmistamine läks raskelt: puudusid vajalikud kangad ja need, mis olid saadaval, ei vastanud kõrgmoe kvaliteedistandarditele. Lisaks nõudis moekunstniku ideede realiseerimine ohtralt materjali. Dior mõtles välja tõeliselt piduliku moe, mida ei saanud sõjajärgse defitsiidi ja kaardisüsteemi tingimustes hõlpsasti realiseerida. Ent lõpuks toimus esitlus 1947. aasta veebruaris siiski ja seda tänu kogu meeskonna pühendumusele.

Välkkiire edu
Vaatamata Carmel Snow’ suurele vaimustusele ja enneolematule edule Ameerika publiku hulgas, reageeris Prantsuse ajakirjandus küllaltki jahedalt. Ühiskonnas tekitas «New Look» peamiselt pahameelt ja nördimust. Kuidas saab nii palju kangast raisata riiete õmblemiseks? Mitu tüdrukutele mõeldud kleiti võiks ühest sellisest «asjast» valmistada? Lisaks ei olnud Pariisi daamid sugugi õnnelikud, et moodi hakati kujundama ameeriklannade soovide järgi. Nurinast hoolimata sai sõjajärgne ilujanu jagu paljudest eelarvamustest, naised väsisid olemast seelikus sõduriteks ja «New Look» sai välkkiirelt maailmamoe peamiseks suundumuseks. Kollektsiooni suured fännid olid teiste seas ka Briti noored printsessid Elizabeth ja Margaret.

Kuulsad kliendid
Peagi tormasid ostjad massiliselt Diori moemajja ja esimeste kollektsioonide edu oli peadpööritav. Huvi paisus sedavõrd suureks, et kliendid pidid end tellimuste järjekorda registreerima. Diori juurde kippusid kõige rikkamad ja kuulsamad: Euroopa monarhiperede liikmetest kuni Hollywoodi staarideni. Mõne aasta pärast sai Diorist näiteks laulja ja näitleja Marlene Dietrichi disainer. Sellal kirjutati ajakirjades: «Dior päästis Pariisi täpselt nii, nagu Pariis päästeti Marne’i lahingus.»
Kolm aastat pärast oma moemaja avamist kuulus Christian Diorile 75% Prantsusmaa kogu moeekspordist ning riigis korraldatud rahvaküsitluse põhjal paigutus mees juba siis viie kõige tuntuma inimese hulka maailmas.
Pariisi taas moepealinnaks muutnud mees suri 52aastaselt puhkusereisil. Uudist kuuldes saatis tema koostööpartner Marcel Boussac eralennuki Montecatinisse Itaalias, et Diori surnukeha kodumaale tuua.


16. detsember maailma ajaloos
1431 – Inglismaa kuningas Henry VI krooniti Pariisis Prantsusmaa kuningaks (Henri VI)
1497 – Portugali meresõitja Vasco da Gama sõitis ümber Hea Lootuse neeme
1631 – Vesuuvi vulkaanipurskes hukkus umbes 4000 inimest
1938 – Adolf Hitler asutas Saksa emade tunnustamiseks aumärgi
1989 – Timișoara linnaväljakul toimunud mässuga algas rahvarevolutsioon Rumeenias
1991 – Kasahstan kuulutas end Nõukogude Liidust iseseisvaks riigiks

16. detsembril on sündinud
1770 – Saksa helilooja Ludwig van Beethoven
1775 – Inglise kirjanik Jane Austen
1790 – Belgia kuningas Léopold I
1938 – Norra näitleja Liv Ullmann
1946 – Rootsi laulja, laulukirjutaja, ABBA liige Benny Andersson
1964 – Saksa kergejõustiklane Heike Drechsler

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?