Taavi Libe aus ülestunnistus – koroona viis tööisu

Helle Rudi, 10. juuni 2020

«Võib-olla ongi hea, et mind melomaaniks ei peeta. See annab võimaluse protsesse kaugemalt jälgida,» sõnab taas kord Eesti muusika radadele astuv saatejuht Taavi Libe.

Selja taha ei jää sugugi kerge telehooaeg. «Mul juhtus elus esimest korda nii, kus hommikuti ei tahtnud üldse tööle minna. Mõtlesin lahkumisavalduse lauale panna, aga kuhugi ei olnud minna,» meenutab Taavi (32) kevadet. Tööisu röövis koroonaajastule iseloomulik Skype-televisioon, kus saatejuht laiutab stuudiodiivanil üksi, sest kõik külalised tulevad eetrisse videosilla kaudu. Kadus kogu tele võlu ja pidevalt kummitas internetiühenduse katkemise oht. «Oleksin tahtnud võtta kaheks kuuks kaamera ja minna kuhugi välja, nii et õhtuks poleks pidanud tagasi tulema,» lausub ta, et meelelahutuse tegemine «katku» ajal oli paras eneseületus. Rohkem huvitasid saatejuhti nende inimeste lood, kes kriisiolukorra pressikonverentsilt või haigla vastuvõtust võimalikult kaugele jäid. Sealt sündis ka idee «Duubli» erisaateks, kus jälgiti Ida-Viru naisi, kes olid sunnitud raha teenimiseks pool nädalat veetma kodust mitmesaja kilomeetri kaugusel.

Kainestavalt mõjus ka raadiost telesse kolimine. «Meediapilt on Eestis killustunud – kuulajad ja vaatajad ei pruugi kattuda. Pead uuesti jätma hea esmamulje, kuigi oled üht-teist juba ära teinud,» nendib Taavi, et eks see ole veidi väsitav. Seda toredam on naasta vana armastuse ehk muusika juurde. Esialgu planeeriti suvesse neli muusikasaadet, mis rahvalemmikute taustu avavad. «Kui soojalt vastu võetakse, teeme veel,» lubab ta.

Tahaks rohkem muusikat

Taavi muusikasaated Vikerraadios olid väga populaarsed ja üks innukas kuulaja oli «Seitsmeste uudiste» juht Mart Mardisalu. «Mind tööle kutsudes mainis Mart, et see oli lahe projekt. Eks ta tundis veidi kadedust, et nad polnud ise TV3s sarnast asja jõudnud enne ära teha,» räägib Taavi. Mardisalu rääkis sellest ka TV3 programmijuhile Raimo Kummerile, kellele samuti mõte meeldis. «See kõik toimus nii ammu. Mina jõudsin selle jutuajamise ära unustada, aga kevadel öeldi, et mine tee nüüd ära,» naerab ta.

Kaks korda Taavi ennast paluda ei lasknud. Eriti veel siis, kui muusika on ainus, millest ta teletöö juures puudust tunneb. «On hea, et vahepeal Eesti Laulu podcast’iga natuke hapnikku peale sain, muidu oleks hull,» lausub ta. Kui raadios peab tingimata muusikaga kursis olema, siis teles saab ka ilma hakkama. «Uusi avastusi tuleb kindlasti vähem. The Weekendi «Blinding Lights» on vist ainus, mis selle aja jooksul välismaalt meelde jäi ning mida tahaks raadios mängida,» räägib endine raadiohääl. Nüüd kuulab ta tööl klappidest muusikat peamiselt taustamüra summutamiseks.

Teistsugune fänn

Kuigi see on juba mitmes suvi muusikutega muusikast juttu vesta, siis Taavi end otseselt melomaaniks ei pea. Uhket plaadikogu kodus ei ole, isegi moodne Spotify on temast mööda läinud. «Enamik Eesti hitte on niikuinii YouTube’is,» lausub ta, et taustatöö tegemiseks eksles klassikalise arhiivi asemel hoopis seal. Kuigi muusikute ja laulude taustalugudega on saatejuht hästi kursis, siis lava ees publikus teda naljalt ei näe. «Mulle ei meeldi, kui mööda lauldakse,» toob ta alustuseks ühe põhjuse. Teiseks ei naudi ta suures rahvamassis õlg õla kõrval seismist. «Spordiajakirjanikuna töötamise ajast on jäänud selline kiiks, et ma ei salli ebamäärasust. Kui on kirjas, et võistlus algab kell 19, siis see algab kell 19. Kui kontsert algab kell 20, siis tegelikult võib see alata poolteist tundi hiljem,» selgitab ta. Ent kõige kurja juureks peab ta hoopis paari ülikooliaegset kehva kogemust, mis ühtlasi olid kõige esimesed kontsertelamused. «Siiski olen suur kontsertide fänn, ainult et mulle meeldib nende videoid vaadata. Nii et korraldajad ei peaks minu peale nüüd pahased olema − nad teevad väga head tööd, ma lihtsalt naudin vilju hiljem.»

Raadio ja kassetid

Taavi muusikamaitsele ladusid vundamendi Vikerraadio ja tädi 1980ndate kassetid. «Kodus oli kaks raadiot ja mõlemad mängisid tubades, kus peamiselt elu käis. Aeg-ajalt keegi ostis kassette juurde – oli see ema, tädi või mina. Aga see oli ju kallis lõbu, terve kuu taskuraha kulus ära,» läheb ta ajas tagasi. Teismeea lemmik oli muidugi Nirvana, kuid sinna kõrvale mahtusid veel Madonna ja ABBA.

«Oota, pean korra mõtlema, mida varem olen rääkinud,» naerab Taavi küsimuse peale, mis oli see esimene lugu, mille ta n-ö pilbasteks kuulas. Nagu miljonimängus läheb pärast pausi lukku Vennaskonna «Insener Garini hüperboloid». Mälu ei peta, sest sama vastuse on mees tõesti varemgi andnud. Isegi selgitus sinna juurde on sama. «Tooli peal istuv paljas naisterahvas jääb ikka meelde,» möönab ta taas.

KELL NELI ÖÖSEL: «Südaöösel hakkasin just arvutit kinni panema, kui sain «Für Oksana» saate tarvis lisamaterjali. Tegin kõik ümber ja lahkusin toimetusest kell neli hommikul,» meenutab Taavi avasaate valmimist. (TV3)

Mõni rääkimata lugu

Ent seda mälestust, et oleks erinevaid muusikutega tehtuid intervjuusid hoolsalt otsinud, mees üles ei leia. «Kui spordiküljed on ajalehtedes alati ilmunud, siis mind valdab tunne, et 1990ndatel ei andnud muusikud väga intervjuusid. Oli selline vaakum,» lausub ta. Praegu on hoopis teine äärmus. Igasuguseid intervjuusid, saateid ja muid jutuajamisi tuleb pidevalt peale. Kuna kultuuriruum on väike, siis enamik Eesti levimuusika ajaloost on kuidagi läbi võetud ja uut nurka annab otsida. «Võib-olla saaks veel avada 1980ndate punkkultuuri. Apelsini kohta tehti mingi dokk, aga nad vääriks märksa enamat. See rida, mida Vaiko Eplik väliseestlaste muusikaga ajas, eriti Olaf ja Peeter Kopvillemiga. Kui Peeter oleks muusikat teinud inglise keeles, oleks ta Ameerikas olnud suur staar,» usub ta.

Seda suurem on vedamine, kui leiad nurga, mis pakub midagi värsket. Taavil õnnestus see Ivo Linnaga. Virtsus otsivad nad koos raudteehooneid, millest on juttu Rock Hotelli loos «Kuuskümmend viis». Sealne kitsarööpaline raudtee pandi kinni 1968. aastal ja Ivo Linna jõudis Tallinna vahet sõita neli korda. «Tunne, et legend on kõike rääkinud ja igal ruutkilomeetril esinenud, ja siis tuleb Virtsu. See jääb tema kodu lähedale ja Ivo sõidab sealt läbi mõnikord neli korda nädalas. Otsime neid hooneid seal ja tuleb välja, et ega teagi, mis seal täpselt on. Selle emotsiooni saime peale,» räägib Taavi.

Ehkki autorisaate tegemine televisiooni jaoks ajab kohati juhtme kokku ja õppida on veel palju, on mees ühes veendunud: «Toimib see, kui saatekülaline räägib midagi põnevat. Pole vahet, kas ees on raadio- või telemikrofon.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?