Eda-Liis Kann tunnistab: mu laps jäeti suvetööle - kõigile kodukool ei sobi

Helle Rudi, 10. juuni 2020

«Homme on uus päev, homme hakkan õppima – ja seda päeva ei tulnudki,» tõdeb Kanal 2 reporter Eda-Liis Kann, et noorema tütrega oli kaugõpe paras peavalu.

«Ega ma teiste vanematega seda teemat jutuks võtta julgegi, sest kõigi lapsed on geeniused. Ärkavad hommikul ise kell seitse ja keskpäevaks on koolitükid nipsust tehtud,» naerab Eda-Liis lõbusalt. Ent sõbraliku naeratuse taha poeb tõsisem küsimus – kuidas aidata kodukoolis last, kelle mõistus võtab nagu koorelahutaja, aga kellel ei jagu viitsimist? Nii Eda-Liis kui ka arhitektist elukaaslane Haldo Oravas ütlevad, et ehkki mängu pandi kõikvõimalikud kavalused, puudub neil siiani kindel vastus. Ja kuigi suvevaheaeg läks hooga käima, on viimase veerandi kehaline kasvatus Marta-Rosital (8) kujundliku hindamise skaalal tegemata ehk piltlikult öeldes on hinne kaks. Samas sai õde Saara-Liis (11) kolm kuud iseseisvalt õppimisega hakkama suurepäraselt.

TEISTSUGUNE KOOLIAASTA: Kuigi Eda-Liis ja Haldo ühendasid Marta motiveerimisel jõud, jäi ikka natuke puudu. «Ta lubab ja tahab head, aga järgmisel hommikul ei saa lihtsalt sellega hakkama,» tõdeb ema. Samas sobis Saarale kodus õppimine küll. (Martin Ahven)

Liiga vara ja liiga palju
«Miks sa ei viitsinud päeval ära õppida?» uurib Eda-Liis Martalt, kellel seljataga teine kooliaasta. «Ma ei tea,» kõlab kiirelt vastuseks. Kuna koroonakriisi ajal Eda-Liis ja Haldo kodust tööd teha ei saanud, jäidki lapsed omapäi. Äsja neljanda klassi lõpetanud Saara lähenes koolikohustusele süsteemselt: koostas ülesannetest nimekirja ja tegi selle järk-järgult ära. Vajadusel küsis emalt abi. Marta puhul olid seevastu koolitükkidega järjel püsimiseks ainsaks valemiks poole ööni kestnud õppimismaratonid. Viimaks ei jaksanud keegi enam unetundide arvel tarkust taga ajada ja lõpuspurdiks tõttas appi noor sugulane Karl. «Tegemist on täiskasvanuga, kes rääkis endale välja korraliku palga,» lausub Eda-Liis ja tõdeb, et põhimõtteliselt võeti perre eraõpetaja. Muud lahendust lihtsalt polnud, sest kui keegi kõrval ei seisa, ei tehta midagi.
«Saime teada, et kaheksa-aastane ei ole kaugeltki valmis iseseisvat elu alustama,» sõnab telereporter. Teha endale kaks korda päevas süüa, tegeleda koolitükkide ja koduaias õhuvannide võtmisega – kõik see käis üle jõu. Füüsilise klassiruumita kadus ka vastutus. «Minu meelest on see virtuaalmaailm nende jaoks ebareaalne. Justkui ei käi koolis ja kui ei taha õpetajaga rääkida, siis vajutad nuppu ning lülitad ta ekraanilt välja. Kuna praegu algas suur suvi ja koolivaheaeg sai hoo sisse, ei loe see enam absoluutselt, et kuskil on hinded välja pandud – see ei muuda midagi. Marta, sa ikka tead, et sul on kehaline kaks?» kontrollib ema korra veel üle. Ent puudulik hinne ei morjenda tüdrukut ennast karvavõrdki. Kooli pealt on näiteid oluliselt kehvema õppeedukusega lastest ja kõik on siiani klassi lõpetanud.

Ainult kavalusest ei piisa
Kusjuures esimesel kahel kaugõppenädalal tundus kõik väga lihtne. Märtsi keskel aheldas angiin Eda-Liisi tõvevoodisse. «Õpetaja veel küsis, kuidas meil läheb? Ma vastasin, et kõik on väga hästi,» läheb ta ajas tagasi. Küll lisas ta emana kirja lõppu lause, et tal pole aimugi, mis hakkab saama siis, kui ta tööle tagasi läheb. Kõhutunne ei petnud ja telekapultide peitmisest tõusis vähe tulu. «Leidsime need kohe üles,» kõkutavad tüdrukud kõrvalt. Haldo käis Martale välja isegi äriplaani, mille tulemusena oleks eduka «tööpäeva» tasuks olnud kaks eurot. «Kaks päeva vist pidas vastu, siis motivatsioon kadus ning ta teatas, et tema selle äriga enam ei tegele,» naerab mees. Õppimise asemel tuhniti nii ema riidekapis, ehtesahtlis kui ka meigikotis. «Tuled koju ja näed, et kogu kapp on pea peale pööratud ning õhtuid alustad koristamisega. Korralik hullumaja,» möönab Eda-Liis.

LAPSED ON MÜSTIKA: «Täiesti öö ja päev,» ütleb Eda-Liis tütarde Saara-Liisa ja Marta-Rosita kohta. Ent ema on kallis mõlemale. (Martin Ahven)

TikToki needus
«Tead, mis ma veel tegin? TikToki tantse!» hüüab Marta aknaklaasi peegelduse ees järgmisi tantsusamme lihvides. «Muidugi, sest palju põnevam on emme kleidis peegli ees tantsu keerutada. Tundub loogiline,» ohkab ema noorte sotsiaalmeediakanalile viidates. «Kui arvuti või tahvel tähendab enamiku ajast lapse jaoks meelelahutust, on väga keeruline järsku selgeks teha, et see on nüüd töövahend,» mõtiskleb Haldo. Enne kriisi olid tüdrukutel ainult nutitelefonid, sest polnud mõtet majapidamisse rohkem ahvatlusi tuua, et neid hiljem käest ära kiskuda. Siinkohal aitas kool tehnikapargi täitmisel. Saara sai kärmelt õppimiseks oma sülearvuti, mille õpetaja postkasti jättis.
Martal oma arvutit vaja ei läinud, sest algul arvati, et teise klassi õpilastel ei hakka videotunde olema, kuna nad on selle jaoks veel liiga väikesed. Distantsõppe pikenedes lähenemine muutus. «Kui küsisin, kas videotunnis ka käisid, sain vastuseks: «Oih, meelest läks ära.»» Enamik tunnist oli selleks hetkeks juba läbi,» räägib Eda-Liis, et kuigi kella tuntakse, siis ajaplaneerimine on olematu. Küsimus tekkis ka sellega, kuidas peaks õpetaja õpilasega ühendust võtma, kui lapsel pole harjumust kasutada oma eKooli kontot ega e-posti aadressi. «Telefonile helistada ei saa, sest see on tühjaks mängitud ja laadija on kadunud. Helistad emale tööle? Mis kasu sellest küll on?» tõdeb Eda-Liis, et värvikaid näiteid jagub veel.

Präänik siin ei aita
Ootamatus olukorras küsiti nõu koolist. Õpetaja rääkis Martaga, Eda-Liis rääkis õpetaja ja koolipsühholoogiga. Eda-Liis naerab, et esimese vastusena saadeti talle muidugi link leheküljele Tarkvanem.ee. «Rumalale vanemale igati sobilik,» muigab ta. «Kui klassis saad esimesena käe püsti tõsta ja särada, siis üksi kodus olles publikut ei ole,» pakub ta, kuhu kadus tütre motivatsioon. Puuduva tähelepanu soovitas koolipsühholoog asendada kiitmisega. «Nii oligi, et korra tunnis helistasin ja küsisin, kuidas õppimisega läheb? Kui töövihik suudeti välja võtta, siis kiitsin selle eest ja pakkusin välja, et äkki nüüd lahendaks ülesandeid ka,» kirjeldab ta. Sellist komejanti ei jätkatud, sest õhtul selgus, et neljast leheküljest oli ikkagi tehtud ainult üks. Lisaks jääb endal nii tiheda helistamise peale lõpuks töö tegemata. «Selles ei ole küsimus, et laps aru ei saa. Lihtsalt ei saa hakkama oma iseloomuga,» nendib ema.
Seda huvitavam on, et vanem õde iseseisvus täiesti. «Üks päev tulime maalt koju ja leidsime postkastist käsitsi kirjutatud kirja,» räägib Haldo. Nimelt otsustas Saara kodust välja kolida. Õnneks mitte kaugele, vaid aias asuvasse mängumajja. «Kuidas ta selle sõnastaski? Ema, ära pane pahaks, sul on nüüd üks laps vähem, aga üks tüütu külaline rohkem,» naeravad mõlemad. Praegu ongi Saara see, kes ärkab n-ö koos kuke ja koiduga. «Võtsime kanad ja kuna meil on rebastega probleeme, võtame kanamajakese kaldtee ööseks ära. Saara on hommikul esimene, kes nende eest hoolitseb ja selle tagasi paneb,» räägib Haldo.

VURISTAB ÄRA: Kui Saara võtab õppimiseks aega, siis Marta teeb võimalikult kiiresti selle kõige vajalikuma ära. (Martin Ahven)

Nõudlik õpetaja koju
Sügisele mõeldes leiavad mõlemad, et videotunde ei saa vabatahtlikuks teha. «Mul ei ole õpetaja kohta midagi halba öelda, sest ta on tõesti kooli kõige parem pedagoog. Mõistan suurepäraselt, et see oli kõigi jaoks esimene kord, kuid oleks vaja, et see karm ja nõudlik õpetaja klassist tuleks edasi ka virtuaalmaailma,» räägib Eda-Liis. «Kui kõik suudaks videotunde teha, siis ongi nii, et istud arvuti taga ja oled tunnis. Kui puudud, siis läheb see sellena kirja,» lisab Haldo. Ent käärid kasvõi ühe kooli siseselt on väga suured. Leidus neid, kes koos pausidega istusid viis tundi arvuti ees, ja neid, kelle videotunnid olid siis, kui olid. Uudse õppemeetodiga sai muidugi nalja ka. Näiteks üks klassivend tuli tundi palja ülakehaga ja nüüd ei teagi, kas see oli tal plaanis naljana või tõesti unustas poiss särgi selga tõmmata.
«Edasi tuleb ainult vaadata, kuidas lapsed kodus hakkama ja selle kaheksa tunni jooksul söönuks saavad,» räägib Haldo. Praegu toitusid tüdrukud peamiselt võileibadest. Mõned korrad keerati pliidinupp tööle, kuid seda jälgis valvsalt vanema silm läbi videokõne. Pigem karta kui kahetseda, sest esimene õppetund on käes. Eelmises kodus soojendasid tüdrukud mikrolaineahjus tatraputru nii, et terve maja mattus hiljem tossupilve alla.

Sügisel kõik uue hooga
See on veel selgusetu, mis Marta kehalisest edasi saab. Kuna aastahinne on korras, siis otseselt vajadust sellega tegeleda pole. Samas, kui on tarvis, jääb tüdruk suvetööle. «Võiks ju praegu kooli kutsuda ja öelda, et nüüd pead selle ära tegema,» leiab Eda-Liis.* Iva ongi selles, et laps on harjunud suuliselt antavate kohustustega, olgu siis koolis või kodus. Järelikult tundub, nagu virtuaalne õpetaja ei nõuaks midagi. Küll on aga vanemad kurjad ja pahad. «Kokkuvõttes ongi nii, et leidub neid, kellele sobib kodust töö tegemine, ja neid, kellel on vaja kontoris käia. Sama on õppimisega,» sõnab Eda-Liis.
Suurt suvevaheaja algust limonaadi ja tordiga ei tähistata. Minnakse hoopis pikemaks ajaks maale, kus pole internetiühendust ja telefonid saavad mängimisest puhkust. Sügisel algab kõik muidugi uue hooga. Kui peaks saabuma koroonaviiruse teine laine ja koolid lähevad taas üle kaugõppele, siis on vähemalt kogemus olemas. «Mina arvan, et sellisel juhul võtan kooliga ühendust, et nad kaaluks võimalust teha eraldi klass neile, kellel on kodus õppimisega keerulisem,» pakub Eda-Liis. Selle peale, mis mõne aasta pärast saab, kui tüdrukud teismeikka jõuavad ja õpimotivatsioon niikuinii muutub, peres aga veel ei mõelda. «Hakkan silda otsima siis, kui jõeni jõuan» naerab Eda-Liis, et aega veel on.

* Vahetult enne trükki selgus, et Marta jäigi kehalises kasvatuses suvetööle ja peab kooli minema, et puudulik hinne ära vastata.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?