Ränkraskest avariist alpakafarmi peremeheks: „Juhuseid ei ole.“

Liis Ilves, 10. juuni 2020

Endine müügimees Imre Heinsaar sattus tosin aastat tagasi ränkraskesse avariisse. Võib-olla otsustas saatus ta just seetõttu juhatada teraapialoomadeks nimetatud alpakadeni.

Võtan suuna Türi poole ja põikan sisse pisikesse Poaka külla, mille pikalt looklev kruusatee lõpeb õunapuuõites ilutseva Wile alpakafarmi juures. «Siin piiri taga lõpeb muu maailm ja algab meie maailm,» armastab farmi peremees Imre (51) talukoha tutvustuseks öelda. Ja see on tõesti üks omamoodi õhustikuga maailm. Ei tea, on siis asi värskes suvises õhus või taamal ringi uitavates alpakades, aga totter naeratus kisub vägisi näole.
Alpakafarmi rajas Imre pere Järvamaale 2014. aastal, tuues siia 11 alpakat. Esimene Poakal sündinud alpakabeebi ehk kria sai farmi nimi- ja vapiloomaks – Wile’iks, mis tõlkes tähendab ahvatlust. Kusjuures, ahvatlusi on Imre elus ette tulnud mitmeid ja teekond unistuste talukohani kulgenud väga käänuliselt.

IMRE JA LOVISE: Alpakade eest hoolitsemine on perekondlik töö. Pisiasju on tohutult palju, mida neist müstilistest loomadest teada. Nii on Imrel ja Lovisel alati külastajatele varuks hulgaliselt põnevaid lugusid ja fakte. (Martin Ahven)

Kirev tööelu
Jänedal sündinud Imre jaoks pole põllumajanduses midagi võõrast. Pärast kaheksandat klassi omandas mees maaparanduse mehhanisaatori ameti ja töötas kolhoosis traktoristina. Järgnes kaks aastat teenistust Nõukogude armees ja seejärel töö sidesõlme varustajana.
1995. aastal meelitas suurem palganumber Imre pealinna ja temast sai edukas müügimees. Aastate jooksul tuli müüa nii mahlu, koeratoitu kui ka raadioreklaame. Imre ei salga, et just raadioreklaamide müügis oli ta väga edukas. Kusjuures, tema korraldas ka Eesti esimese suure raadiomängu, kus loositi välja sõiduauto Mazda 626.
«Korraga väsisin õhu müügist ära,» põhjendab Imre järjekordset elumuutust, mis viis ta sammukese põllumajanduse poole tagasi. Temast sai teravilja- ja õliseemnetega kaupleva ettevõtte üks omanik, kuid pikalt saatus seda tööd teha ei lasknud.

ERILINE LAPSEPÕLV: Seitsmeaastane Lovise on alpakade keskel üles kasvanud ja tähelepanelikult jälginud, kuidas vanemad loomade eest hoolitsevad ning mida külastajatele räägivad. Praegu saab tüdruk farmi tutvustamisega suurepäraselt iseseisvalt hakkama. (Martin Ahven)

Saatuslik kokkupõrge
1. septembril 2008 toimus Tallinna-Tartu maanteel laupkokkupõrge – Imre põrkas kokku vastassuunas sõitnud narkojoobes mehega. Noormees hukkus, Imret aga ähvardas oht saadud vigastuste tõttu kaotada parem jalg. «Kolm aastat lõigati mu elust välja – võitlesin selle nimel, et jalg jääks alla.»
Mees müüs maha osaluse teraviljaettevõttes ja keskendus paranemisele. Sel teel olid toeks Venemaalt pärit ravitseja ja loomulikult lähedased. «Lihtne see aeg ei olnud, aga õnneks sattusid ümberringi head inimesed.»
Kuigi arstid esiotsa üleliia palju lootust ei andnud, jäi pärast viit operatsiooni ja kolme rasket aastat jalg siiski alla. Täna kõnnib Imre mulle vastu kahel jalal. «Õhtuks hakkan lonkama, muidu on kõik hästi.»

IMEPEHMED TOOTED: Wile farmi töötoas näeb, mida ja kuidas alpakavillast teha annab, lisaks saab sealt osta villatooteid. Alpakavill on väga pehme ja lambavillast seitse korda soojem. (Martin Ahven)

Müstilised pehmed loomad
Aastatega sai Imrele ja tema kaasale Evelinile selgeks soov maale kolida. Aga pole ju mõtet maale elama minna ja oodata, et keegi sulle seal kohe tööd pakub. Seega otsustas paar kindlasti iseendale tööd anda – nende ainsaks äriplaaniks said alpakad.
Alpakavaimustuseni jõudis Imre juhuse tahtel. «Sattusin kuskil alpakavillast tooteid katsuma ega saanud aru, kuidas need nii pehmed on. Läksin siis internetist otsima, mis lammas see alpaka on. Tuli välja, et see polegi lammas,» naerab mees.
Pärast seda ammutas ta aina infot nende müstiliste elukate kohta. Kuni plaan oli selge: alpakade kasvatamiseks tuleb leida sobiv talukoht. Imre tutvustas ideed ka Evelinile ja kaasale plaan meeldis. Nii viisidki nad end põhjalikult alpakade eluga kurssi. Muu hulgas õppis Imre ka lamba- ja kitsekasvatajaks.
«Asusime kirjavahetusse Saksas elava alpakafarmeriga. Niipea, kui karkudest vabanesin ja kepiga käima sain, sõitsime nädalaks tema juurde,» meenutab mees. Saksa farmer oli parasjagu just Tšiilist alpakasid toonud ja eestlased valisidki kohe 11 lemmikut välja. Kuna tol hetkel polnud loomade jaoks veel sobivat talukohta, jäeti nad Saksamaale. Sealne farmer paaritas alpakad ära ja aasta pärast, tiinuse keskel, jõudsid müstilised loomad Eestisse.

ERILINE VILLAKRAAS: Villa rullimiseks sobiv trummelkraas saabus USAst katkise raamiga. Kraasimeister saatis Imrele uue raami ja juhendi, kuidas aparaat lahti käib. Ühel vihmasel õhtul tegi eestlane kraasi korda ja saatis USAsse tänusõnad. Suur oli meistri imestus, sest saatmata oli veel kokkupanemise juhend. Tuli välja, et Imre on maailmas kolmas mees, kes on suutnud vastava villakraasi kokku panna. (Martin Ahven)

Oma piiritagune maailm
Oma farmiga alustamise keerulisim etapp oli leida piisavalt suure maa-alaga talu. Sobiv talukoht tuli küll müüki seitse aastat tagasi juunis, kuid parasjagu oli Imre oma raha sõbrale välja laenanud ja pidi selle tagasi saama oktoobris. Siiski otsustas ta müüja poole pöörduda jultunud ettepanekuga – broneerida talu koguni neljaks kuuks. Kusjuures endine taluomanik oli väga valiv ja jõudis juba kaks ostjat varasemalt ära saata.
«Neile väga meeldis mõte, mida plaanin taluga teha. Ja nad olid endale just Türile korteri ära ostnud, aga kätte pidid selle saama alles oktoobris. Juhuseid ei ole – see on täiesti mulle määratud koht,» naerab Imre. Seejuures kiidab ta taevani, kui mõnusalt rahulik kodukoht perel on. «Meie juurde tuleb tulla, siit ei saa juhuslikult mööda sõita,» lisab peremees.
Tundub, et alpakadelegi meeldib siin väga. On ju farm jõudsalt kasvanud – kuue aastaga on 11 alpakast saanud 49pealine kari. Või siis tänaseks juba üle 50pealine, sest kolmel proual on tiinus üle tähtaja läinud. Alpakabeebid sünnivad enamasti päikesepaistega. Tiinus kestab umbes 11,5 kuud, aga kui poegimiseks pole sobiv aeg või ilm, võivad prouad sünnitust kuni poolteist kuud edasi lükata.

UUDISHIMULIKUD HÄRRAD: Tasub vaid Imrel kõlava häälega hõigata «Poisid!» ja noorhärrad tulevad säravate pruunide silmadega tervitama ning külalisi uudistama. (Martin Ahven)

Hoolega hoitud lemmikud
Tööd alpakafarmi rajamiseks tehti tohutult ja nüüdki on iga päev toimetamist parasjagu. Kogu farmi eest hoolitseb Imre ise koos perega, lisatööjõudu ei ole.
«Hommikul toimetame alpakadega umbes 45 minutit, sinna sisse kuulub ka paaritamine. Õhtul vaatame nad taas üle ja laseme ööseks sisse. Seda just ümbruses lonkivate huntide pärast,» kirjeldab peremees igapäevaelu rutiini. «Susi ei tea, mida tähendab alpaka ja alpaka ei tea, kes on susi. Koioti löövad alpakad kodumaal maha, aga hundiga me ei tea ... Ja seda ei taha me ka teada saada,» tõdeb ta.
Kõige rohkem tööaega võtab villa ja toodetega tegelemine – ise tuleb pügada ja vill puhastada. Pügamine ise on aga täiesti omaette protseduur, ühele loomale kulub suurusjärgus pool tundi. «Kõigile tuleb teha pediküür, maniküür ja soengud,» naljatab Imre. Aga ega see tegelikult nii väga nali olegi – igal lemmikul on isemoodi soeng ja mõnel härral ka bakenbardid. Ka sõrad ja hambad on härradel-prouadel kenasti hooldatud. «Igal ka oma iseloom – kõik on isiksused.»
Villa saadab Imre Rõngusse tehasesse, kus valmib lõng. Valminud alpakavillast koovad käsitsi tooteid kümmekond Türi naist ja masinaga üks Tartu ettevõte. Valminud tooteid saab osta farmist kohapealt, Wile kodulehelt, samuti Tallinnast Viru tänavalt. Muide, Imrele kuulub ka Ambla villavabrik, ent selle ülesputitamine vajab veel hulga aega ja investeeringuid. Siiski loodab mees ühel päeval ka oma villavabriku avada.

GRAATSILISED PROUAD: Parasjagu on farmis kolm daami kohe-kohe sünnitamas. Alpakabeebid sünnivad enamasti päikesepaistega. Tiinus kestab umbes 11,5 kuud, aga kui poegimiseks pole sobiv aeg või ilm, võivad prouad sünnitust kuni poolteist kuud edasi lükata. (Martin Ahven)

Turism ei olnud plaanis
Suure ampsu päevatööst röövib suhtlus turistidega. «Esialgne äriidee oli tegelikult müüa tõuloomi ja tooteid, turiste ei planeerinud me üldse,» avaldab Imre. Aga uudishimu ei jätnud perele valikuvõimalust. Alpakadega Poakale kolides kutsus Imre lähiümbrusest naabrid uue talu ja nende välismaiste asukatega tutvuma. Seejärel hakkasid aga muudkui naabrite sugulased, tuttavad, tuttavate-tuttavad uudistamas käima.
Kui sahver kingiks toodud kommide-šokolaadide-pudelitega täitus, otsustasid farmipidajad määrata tol hetkel küllaltki krõbeda külastushinna – viis eurot külastaja. Ja külastajatest puudust ei ole – eelmisel aastal käis Wile farmist läbi 6500 uudistajat. «Kuus aastat püsisime selle hinna juures, kuid lõpuks oli aeg hinda korrigeerida. Nüüd võtame üksikkülastajalt kümme eurot,» märgib Imre salamisi lootes, et hind hoiab külastajate arvu jõukohasena.
Seejuures on väga suureks abiks seitsmeaastane peretütar Lovise, kes ka ise vajadusel turistidele ringkäiku teeb. Isal jätkub tütrele vaid kiidusõnu: iseseisev, tragi, uudishimulik ... Kusjuures, Lovise oli vaid viieaastane, kui esimest korda ise külalisi võõrustas.

Eluga rohkem kui rahul
Imre märgib, et alpakafarmi ülalpidamine harib pidevalt kogu peret – pisiasju, mida teada ja meeles pidada, on tohutult. Olgu selleks siis see, et alpakade higinääre asub jalal. Või see, et väidetavalt suudavad loomad ära seedida isegi rohuseemne. Nad on ühed lõputult müstilised tegelased. «Indiaanlased ütlevad, et jumalad ise kinkisid nende rahvale alpakad ja kui nad loomadega halvasti ringi käivad, võivad jumalad tulla ja looma ära võtta,» harib peremees mindki.
Imre pere on oma loomadega kuue aasta jooksul kahtlemata väga hästi toimetanud. Nende kirg ja armastus alpakade vastu paistab välja igal sammul. Olgu selleks siis säravate silmadega peretütre soe kallistus alpakadele või peremehe hellalt hõigatud lause: «Tulge papa juurde!»
Kogu vestluse jooksul ei nurise Imre millegi üle. Ta on eluvalikute ja loomadega rohkem kui rahul. «Nii me siin elame – kõik on imelihtne,» võtab ta meie vestluse naljatades kokku ja teatab, et teda ootab nüüd ees nelja alpakaproua pügamine.

Vihm (Martin Ahven)
Clara (Martin Ahven)
Carl (Martin Ahven)
Cesar (Martin Ahven)
Boris (Martin Ahven)
Aurora (Martin Ahven)
Ben (Martin Ahven)
Claus (Martin Ahven)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?