Merlyn Uusküla esitleb pisipoega: „Ralf Hubert on meil üks lõbus sell!“

Helle Rudi, 18. detsember 2019

«Võib-olla pole mööduv aasta olnud just kõige kergem. Aga kindlasti on see olnud unistuste täitumise aasta,» lausub Merlyn Uusküla ja silmitseb südamlikult enda süles unelevat kahe ja poole kuist Ralf Hubertit.

«It’s baby o’clock,» naerab Merlyn (35), saabudes kohtumisele veidikese hilinemisega. Jah, möödas on need ajad, kui sai duši all pool tundi mõnuleda või rahus lõunat süüa. Nüüd käib iga tegevus aja peale nagu boksipeatus vormel 1s.

Kui küsida Merlynilt, mis elu ta praegu elab, vastab ta lõbusalt: «Titemamma elu elan.» Siiski pole ta päris kodune, vaid tuiskab vankriga mööda linna ringi. Esiteks hoiatati teda, et sügisel sündinud beebidega ei tohi koju passima jääda, sest see võib vastse ema niigi haprale meeleolule rusuvalt mõjuda. Teiseks elab lauljatari pere praegu sõna otseses mõttes kastide otsas, sest pooleli on kolimine päris oma majja. Kuid peamine on, et niisama istumine ei sobi Merlyni iseloomuga, ta lihtsalt on harjunud tegus olema. «Oleme juba isegi stuudios mitu korda käinud. Lugesin ühe reklaami sisse nii, et Hubert oli mul õla peal,» mainib ta möödaminnes.

Samas tunnistab naine, et pärast sünnitust olid lood pisut teised ja siis ei soovinud ta tõepoolest muud kui rahu. «Esimesed kaks nädalat olid keerulised,» tõdeb lauljanna. Ühtki vaba hetke sünnitusest välja puhkamiseks ei tekkinud. Ja niipea, kui beebi oli käes, algaski emaroll. Ainuüksi toitmise pärast ei saanud Merlyn pikemalt kui tund-kaks sõba silmale.

Värske ema tunnistab, et see, kuidas tema elus kõik sekundipealt muutus, mõjus ootamatult, kuigi ta ju teoreetiliselt teadis, mis toimuma hakkab. Väga ruttu sai selgeks seegi, et ükski raamat ega film lapsevanemaks saamiseks päriselt siiski ette ei valmista. «Kohe, kui laps käes on, oledki järsku ema,» paneb suur elumuutus Merlyni tänini mõtlema.

Elu pole alati piltilus

Merlyni elukaaslane Marko oli sünnitusel kaasas. Vastne isa lõikas läbi ka oma poja nabanööri. «See ei ole ju minu, vaid meie laps. Me isegi ei arutanud seda teemat. Oli enesestmõistetav, et ta tuleb kaasa,» kõneleb naine kindlameelselt.
Arvamust, et võib-olla ei peaks mees ikka kõike nägema, peab Merlyn aga valehäbiks. Ta ei mõista kuidagi, miks mõni naine pelgab, et pole oma mehe jaoks pärast sünnitust enam atraktiivne. «See on ju osa elust ja selleks on naise keha loodud. Jah, sünnitusel võib igasuguseid asju ette tulla ja see kõik ei pruugi olla ilus. Aga päriselu ei olegi piltilus nagu Instagram,» arutleb värske ema ja leiab, et mehe panust ei tohi sugugi alahinnata. On ju hea, kui keegi kõrval ergutab, kätt hoiab ja kinnitab, et hoolimata valust ja väsimusest on eesootav kõike seda pingutust väärt. «Kui oled omadega juba täiesti kapsas ja viimsedki jõuvarud tunduvad otsas olevat, siis on seda tuge ikka väga vaja,» teab ta oma kogemuse pealt öelda.

Valuvaigistitest Merlyn loobus ja otsustas sünnitada võimalikult loomulikult. «Mulle küll pakuti valude ajal epiduraali, aga mõtlesin, et kui hulluks see asi ikka minna saab ... Keeldusin. Võis ikka küll hullemaks minna!» naerab ta, kuid usub, et selle võrra oli kogemus ehk ürgsem. Merlynile oli suur abi ka sünnitoetajast ehk doulast, kes näitas ette erinevaid poose, mis olemise kergemaks muutsid, ja oskas kaasata meest, et too ei tunneks end kõrvalejäetuna. «Mul tohutult vedas sellega, et sattusin sünnitama ööl, mil olin osakonnas ainus, ja sain sünnituse järel olla just sellises toas, nagu soovisin. See on ju ühe uue perekonna jaoks nii õrn hetk ...» Ta tunnistab, et kartis väga, et äkki ei jätku peretube ja ta peab haiglasse vastsündinuga üksi jääma. «Tegelikult on see perele päris suur stress, kui ei tea, kuhu pärast sünnitamist satud.»

18 tundi kestnud seikluse krooniks oli Ralf Hubert. Kui Markol võttis esmakohtumine pojaga silma märjaks, siis Merlyn tundis kergendust. «Minu esimene emotsioon oli, et saigi tehtud,» meenutab ta muiates. Heldimus jõudis kohale nädal hiljem. «Vaatasin last ja mõtlesin, et saimegi su kätte. Küll on hea, et kõik läks hästi.»

ILUS OOTUS: Merlyn naerab, et titejuttude rääkimine tüütas ta raseduse lõpuks päris korralikult ära. «Proovisin ise vahel ka teisi teemasid arendada, aga lõpuks tahtsid kõik ikka ainult beebijutte rääkida.» (Teevi Zeemann)

Maja ja laps

Oma lapseootust meenutades arvab lauljatar, et tal vedas, kuna suvi polnud üle mõistuse palav. Ta tunnistab, et need mõni 30kraadine päev, mis oli, mõjus raseda jaoks paraja piinana. Kuna kodus polnud konditsioneeri, tekkis naisel vahepeal suisa tunne, et mine või toidupoodi külmaleti juurde seisma.

Seda viimast ta siiski ei teinud, sest kui oligi poodi minek, tuli suunduda hoopis ehituskauplusse. «Teist korda ma neid kahte asja – lapsesaamist ja maja ehitamist – korraga enam ei teeks,» on Merlyn veendunud. Kuid tulevikus jätkub ruumi mõlema plaani jaoks.

Kui suve koormavad ilmad kõrvale jätta, kulges rasedus hästi. Eriti armas mälestus on lauljataril beebipeost, mille korraldasid sõbrannad talle üllatusena. «Tulime mehega majaehituse pealt ja ma tõesti ei teadnud midagi,» meenutab Merlyn. Kõigest tunniga sai naise kodu siniste dekoratsioonidega kaunistatud ja terve köök oli rahvast täis. «Lapse tulevast ametit me ei ennustanud, aga seda küll, kui suur on lõpuks mu kõhu ümbermõõt. Ma ise panin lõpptulemuse kaks korda suuremaks, kui tegelikult oli,» naerab ta.

Võtab mõistusega

«Arvan, et olen loomult hästi praktiline ema,» ei kaldu Merlyn äärmustesse. Seitset paari vankrirattaid ta ostma ei hakka ja kõik ei pea olema öko. Samuti on lauljatar seda meelt, et riideid pole mõtet kappi kuhjata, sest Hubert on juba praegu oma esimestest rõivastest välja kasvanud. Tema põhimõte on osta pigem vähem ja ainult seda, mida päriselt vaja ja mis meeldib. «Olen muidu kehv taaskasutaja, aga lapse puhul on see kindlasti õigustatud,» leiab ta. Nii ongi osa riideid poja garderoobi tulnud sõbrannade kaudu.

Reaalsustajust hoiab laulja kümne küünega kinni ja püüab pesa punudes aru mitte kaotada. «Kui oled kolm aastat omadega kuskil pilvepiiril hõljunud, on hiljem nii-öelda pärisellu päris keeruline tagasi tulla. Umbes nii, et kui laps läheb lasteaeda, siis vaatad peeglisse ja mõtled, mis nüüd küll edasi saab,» räägib ta.
Selle vältimiseks üritab Merlyn võimalikult varakult juurutada lapsele hoidjasüsteemi, et ka temal endal oleks võimalik täiskasvanute seltskonnas aega veeta. «Usun, et kuskil kuue kuu pealt võib juba kodust kaugemale vaadata küll. Aga praegu ei taha ma last veel kuidagi võõrale hoida anda,» ütleb vastne ema, et lapsehoidjateks on ja jäävad peamiselt siiski vanaemad.

Kus mu kleit, kus mu kingad

Värskeid vanemaid ootab varsti ees ühine jõulupidu. Kahekesi. Hubert jääb vanaemaga koju. Mis siin salata, kleit ja kingad on valmis vaadatud juba mitu nädalat varem. «Tõesti ootan juba seda õhtut, sest pidu rasedana on, nagu ta on,» naerab Merlyn ja mainib, et pole juba ammu saanud kaasaga kahekesi pidulikumalt aega veeta.

Kuid see pole esimene kord, kui vanaema ja lapselaps kahekesi jäävad. Umbes kuu tagasi käis Merlyn koos elukaaslasega spaas. «Pärast lapse sündi on spontaansus elust kadunud. Kui varem sai tihti uitmõtte peale kuhugi mindud, siis nüüd tuleb nädal aega varem käigud paika panna,» ütleb naine.

Lauljanna naerab, et esialgu valdas teda majast vankrita väljudes suur kergendustunne. Üsna pea hakkas süda aga valutama. «Poolteist tundi olin kodust eemal olnud. Siis läksin riietusruumi ja saatsin vanaemale sõnumi, et kuidas teil läheb,» naerab ta. Kõik oli muidugi korras, kuid pärast sõnumi saatmist oli kordades mõnusam basseinis loksuda. «Endalgi oli naljakas mõelda, et nii tegin. Keda siis ikka usaldada, kui mitte oma ema? Kui ta sai minu kasvatamisega hakkama, siis miks ta ei peaks hakkama saama Hubertiga?»

Ka isa ja poeg on hakanud vaikselt kahekesi olemist harjutama. «Pere toetus on hästi oluline. Emal on oma aega ka vaja. Käid kasvõi paar tundi rahulikult mööda poode,» arutleb naine. Tema ise on astunud isegi sammu kaugemale. Mõni nädalavahetus tagasi oli lauljannal ööklubis üle tüki aja esinemine. «Eks karjääris tuleb nüüd rahulikum aeg. Enne oli mul ju igal nädalavahetusel mitu esinemist,» lausub Merlyn, kuid lubab, et mikrofon tolmu koguma ei jää. Samas – nädalavahetused saavad edaspidi olema kindlalt perele pühendatud. «Muidu oleks nii, et töönädala sees ei näe laps isa ja nädalavahetusel ei näe ema,» räägib ta.

SUURE TÄHELEPANU ALL: Merlyn räägib, et teda üllatas pärast sünnitust väga ajakirjanduse suur tähelepanu. «Mõni päev pärast poja sündi taheti juba fotoaparaatide ja kaameraga meile koju tulla. Ma ise polnud haiglakottigi jõudnud veel lahti pakkida,» imestab ta naerdes. (Sirli Aron)

Kelle nägu?

Lapse saamise juures on väga tore, et tulemas on hästi palju «esimesi». Esimene isadepäev on juba selja taga, aga esimesed jõulud ja esimene aastavahetus ootab ees. «Meie paneme ennast pidulikult riidesse ja lähme jõulude ajal teistele külla,» ütleb Merlyn.

Pere esimene maja pole veel päris valmis ja paraku sinna veel külalisi kutsuda ei saa. Kuid plaanid on paigas ja soolaleib ning katsikud toimuvad koos uue aasta alguses.

Esimese sõnani on veel aega. Praegu aga jälgivad emme-issi pingsalt, kumma nägu Ralf Hubert siis ikkagi on. Praegu näeb poisis rohkem isa näojooni, kuid miski ei ole veel kindel. «Kui ma oma beebipilte vaatan, siis ... kõik võib veel muutuda!» naerab Merlyn.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?