Eesti pühakodadele altaripitsid heegeldanud Meeli Pärtelpoeg: „Ehk pakub mu näputöö kellelegi südamerahu.“

«Ükski pits pole igavene, uus on alati ilusam ja vastupidavam,» sõnab neljale Eesti pühakojale imelised altaripitsid heegeldanud Meeli Pärtelpoeg.

Tartlanna Meeli (54) nakatus käsitööpisikuga lapsepõlves, sest tüdruku ristiema oli suur kuduja. «Mulle nii meeldis vaadata, kuidas ta paljudest värvilistest keradest ilusaid asju kokku võlus,» meenutab naine.Ristiema andis tirtsulegi võimaluse nokitseda ja Nõukogude Naise mustrilehtedel näpuga järge ajades heegeldas Meeli valmis nii mõnegi rea. Ent iga kord magama minnes harutas ristiema ta kätetöö üles. «Ega lõng ole raisata,» kostis ta piiga ahastavale pilgule vastates. See pani tüdruku unistama ajast, mil tal endal on kodus nii palju lõnga, et ühtegi katsetust üles harutama ei peaks. Pikkamisi unistus täituski.