Eesti pühakodadele altaripitsid heegeldanud Meeli Pärtelpoeg: „Ehk pakub mu näputöö kellelegi südamerahu.“

Silja Paavle, 18. detsember 2019

«Ükski pits pole igavene, uus on alati ilusam ja vastupidavam,» sõnab neljale Eesti pühakojale imelised altaripitsid heegeldanud Meeli Pärtelpoeg.

Tartlanna Meeli (54) nakatus käsitööpisikuga lapsepõlves, sest tüdruku ristiema oli suur kuduja. «Mulle nii meeldis vaadata, kuidas ta paljudest värvilistest keradest ilusaid asju kokku võlus,» meenutab naine.
Ristiema andis tirtsulegi võimaluse nokitseda ja Nõukogude Naise mustrilehtedel näpuga järge ajades heegeldas Meeli valmis nii mõnegi rea. Ent iga kord magama minnes harutas ristiema ta kätetöö üles. «Ega lõng ole raisata,» kostis ta piiga ahastavale pilgule vastates. See pani tüdruku unistama ajast, mil tal endal on kodus nii palju lõnga, et ühtegi katsetust üles harutama ei peaks. Pikkamisi unistus täituski.

LINA KODUKIRIKUSSE: Meeli kandis pikalt mõtet teha uus altarilina ka oma kodukoguduse Tartu Pauluse kiriku altarile. (Aldo Luud)

Samm pitsimaailma
Soov võrratut ilu luua köitis Meelit esimest korda Eesti Kiriku ajakirjanikuna Mehikoorma pühakoda külastades. Altarit silmitsedes tekkiski mõte, et see vajaks kaunistuseks hädasti uut pitsi. Meeli on täheldanud, et just väiksemad kirikud on veidi kehvemas olukorras ja need vajaksid kas vana käsitöö restaureerimist või suisa uut.
Mehikoorma jumalakoja tarvis heegeldatud pitsile järgnes Meeli kodukiriku Tartu Pauluse kiriku altarilina koos pitsiga. «Paulusesse tegin ise kõik algusest lõpuni – valisin vana eestiaegse kanga ja heegeldasin pitsi juurde.» Seejärel telliti võrratult meistrilt pits Jõelähtmesse ja viimasena valmis naise näppude all altarilina Saaremaal asuvasse Pöide kirikusse. «Sealse koguduse liikmed valisid hoolikalt õiges mõõdus kanga, ääristasid selle ära ja siis õmmeldi külge minu heegeldatud pits,» selgitab Meeli.

undefined (Aldo Luud)

Pole lihtne töö
Altarile sobivate tekstiilide valmistamine pole Meeli sõnul lihtne. Üks asi on pitsi heegeldada, kuid teine on sellest altarikate valmis teha. Arvestama peab, et tekstiil oleks kergesti hooldatav ja pits peaks vastu. «Puuvillane pits kipub pärast pesu kokku minema ja seetõttu on seda vaja venitada ning sättida,» selgitab naine. Kui pits valmis saab, tuleb kohapeal toimetavaid inimesi õpetada seda hooldama. Näiteks pitside ilu välja toovat vanamoodsat jupphaaval tärgeldamist maisitärklise ja triikrauaga pole tema sõnul väga paljud senini selgeks õppinud.

Kolm aastat tööd
Altaripitside heegeldamine nõuab üsna palju aega. Pöidesse valminud üle nelja meetri pikkusest ja 55 sentimeetri laiusest meistritööst valmis igal õhtul kuus-seitse rida. Sedaviisi, paari sentimeetri kaupa, võtsid kuju kõik eelnevadki. Pöide pitsiga läks aega seda kauem, et Meeli harutas vahepeal poolelioleva näputöö üles – ta lihtsalt ei jäänud sellega rahule. Kokku kulus selle pitsi valmimiseks peaaegu kolm aastat.
Pealegi ei sobi jumalakotta iga muster. Pöidesse valminud mustri koostas Meeli vanade näidiste põhjal. Kuna kirik on pühendatud neitsi Maarjale, heegeldas käsitöömeister mustrisse liilia, Jeesuse märgiks on karikas ja rist on altaripitsis enesestmõistetavalt.
Meeli ei tea, et Eestis oleks teisi kirikupitside tegijaid, küll aga on ta kohanud tublisid naisi, kes on pühakojatekstiile valmistanud tikkimis- või lapitekitehnikas.

MAAKIRIKUTE TOETUSEKS: Pisikesse ja rahulikku Jõelähtme kirikusse tellitud pits kinnitati altari äärtele ja peideti hoolikalt lina alla. «Väikeseid maakirikuid tuleks rohkem toetada, sest nende senised pitsid on kehvas olukorras.»
AASTATEPIKKUNE TÖÖ: Töömahukate pitside heegeldamine võtab aega – Pöide kirikusse valminud liilia, karika ja ristiga pitsi valmimine võttis kolm aastat.

Meistriks katsetades
Meeli ise sai pitsimeistriks katsetamise teel. Ta meenutab oma esimest laudlina, mille suuruseks oli kaks korda kolm meetrit. Seda heegeldades oli ta 14aastane. «Mul polnud toona aimugi, kui palju linale näiteks materjali kulub,» muigab ta takkajärele, sest mõistagi said poest ostetud neli rulli kohe otsa. «Ma ei tea, kust ma uuesti raha sain, kuid läksin taas poodi ja siis sain ühe suure rulli juurde. Tänu taevale oli see sama jämedusega kui eelmised,» naeratab ta.
«Saidki valmis!» oli ema esimene reaktsioon seda lina nähes ja Meeli ehmus neid sõnu kuuldes korralikult. Enda meelest tegi ta seda lina emale sünnipäevaks salamisi. Kuigi ema leidis vahepeal lina üles, ei lausunud ta õnneks selle kohta sõnagi. «Taevale tänu, muidu oleksin selle ilmselt kus seda ja teist jätnud,» kiidab Meeli ema tarkust. Sellest ajast saati ongi ta aina heegeldanud.
Ent mitte ainult – viimane Meeli hobi on plastkanvaale tikkimine ja sedaviisi väikeste nukumajade ehitamine. Esimene selles tehnikas valminud maja leidis koos elanikega koha Tallinna lastemuuseumis. Nüüd on käsil järgmine.

Parim rahusti
Üks on kindel – käsitööta Meeli olla ei suuda. Ta meenutab päeva, kui tütar kord küsis, kas ema midagi tegemata ka telerit vaadata suudab. Meeli proovis, kuniks tütar saatis ta näputöö järele – ema oli teleri taga üleliia rahutu. Viimasel ajal võtab naine aga üha rohkem aega vaikuses olemiseks ja teeb käsitööd kõrvaliste segajateta või vaikse muusika saatel.
Käsitöö on tema sõnul nimelt hea võimalus enda rahustamiseks tablette neelamata. See annab tänapäeva kohati tarbetu info küllases maailmas võimaluse enda mõtetega olemiseks, oma mõtete selgeks mõtlemiseks. «Midagi näppude vahel tehes saab argimured kõrvale lükata, nii tundub elu õnnelikum ja hing rahulikum.» Meeli on kuulnud, et õnnelikumalt elavadki need, kes suudavad keskenduda sellele, et neil läheb hästi.

UUS HOBI: Kui silmad vähegi lubavad, konstrueerib Meeli plastkanvaast nukumaju ja katab need uhkete tikanditega.

Pöide pits jäi viimaseks
Meeli ise heegeldas altaripitsidesse omi palveid. «Paljud tulevad kirikusse muusikat või õpetaja sõnu kuulama, mõni saab ehk südamerahu pitsi silmitsedes,» loodab ta, et tema näputöö pakub kellelegi lohutust. Meelil endal hakkab igatahes oma kätetööd altaril nähes süda pitsi rütmis tuksuma.
Viimasel ajal naine oma töö kõrvalt Pereraadios näputööd peaaegu ei tee. Kahjuks avastati naisel silmahaigus, mistõttu esineb perioode, kui ta aeg-ajalt ei näe. Seetõttu tuleb ka silmi hoida. Et ahvatlust heegelnõela järele haaramiseks oleks vähem, annetas naine kevadel suure osa oma lõngadest ja töövahenditest ühe kooli tüdrukutele. Et käsitööpisikuga nakatumiseks saaksid võimaluse needki, kel pole võimalust heegelnõela või lõnga osta. Üks sats lõngu ootab veel oma aega.
Meeli nendib, et tema idee heegeldada palju kirikutekstiile lõpebki Pöidesse valminud linaga. «Aga ma ei kurvasta. Eks elus peavad asjad minema nii, nagu nad lähevad. Olen väga rõõmus, et mul õnnestus neljagi jumalakoja altarile uus kate valmistada.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?