Marina Kaljurand: „Nii kaua, kuni minu verd tahetakse, käin ka doonoriks.“

«Selle väikese valu kaalub kümme korda üle tunne, et oled head teinud,» ütleb poliitik Marina Kaljurand ja rõhutab, et vere andmine pole pooltki nii hirmus, kui sageli arvama kiputakse.

Nii nagu täna, otse lennukilt, ei ole Marina (57) varem verd annetama tulnud. Esimene peatus pärast Brüsselist saabumist pole sugugi mitte kodus, vaid Ädala tänaval.Pelgulinnas asuva verekeskuse registratuuris tervitab külalisi kolm töötajat. Meeleolu on sõbralik ja soe. Iga natukese aja tagant astub välisuksest sisse mõni doonor. Mõni teine aga tuleb juba teiselt korruselt alla, et vere loovutamise eest tänutäheks meene valida.«Mina käin siin kaks korda aastas: lastekaitsepäeva ja jõulude paiku,» räägib Marina registratuurile lähenedes. Keskmiselt võib täiskasvanud naine verd loovutada iga kolme kuni nelja kuu tagant ja mitte rohkem kui neli korda aastas. «Minul on tekkinud ka mõni suurem paus. Reisimise tõttu,» mainib ta.Registratuuris tekib korraks oht, et seekord jääb külaskäik õige lühikeseks. Kuna ID-kaarti pole käepärast, tuleb reisikoti põhjast välja otsida pass. «Hea, et pass ikka kaasas oli,» ohkab eurosaadik kergendatult.