Heinz Valk näitab haruldast pühadekaartide kogu: „Raami või ära ja pane seinale!“

Verni Leivak, 18. detsember 2019

Jõulukaardid nõukaajal? Jah, see oli võimalik! Kunstnik Heinz Valk omab osakest üliharuldaste jõulukaartide kogust, mille autorid on tema ise ja teised nimekad Eesti kunstnikud.

Lõpetanud kunstiinstituudi metallikunstnikuna, tegi Heinz (83) 1960ndate keskpaiku kunstitoodete kombinaadile kaastööd. Eriti telliti Tallinna-teemalisi suveniire, medaleid ja märke, mis kiiresti kollektsionääride huviobjektideks said. Kuni saabus ettepanek mõne vaskplekist nääri- või uusaastakaardi kavandamiseks.
«Mina tegin paberil ainult kavandi, kõrval tehti matriits valmis ja vägeva tsaariaegse Joseph Kopfi kullassepatöökoja pressiga pressiti neid välja,» meenutab Heinz. Proovitiraaž oli üsna väike, kuid uudsena mõjunud taiesed osteti kiiresti ära, vaatamata asjaolule, et need võrreldes teiste õnnesoovikaartidega suhteliselt kallist hinda maksid. Ühe kaardi eest küsiti üks rubla. «See oli paras raha, sest poes maksis pudel konjakit neli rubla,» võrdleb autor.
Meeletu müügimenu tuules – Heinzi teada käidi vaskplekist kaarte nõutamas isegi Venemaalt ja Lätist – saigi kenaks kombeks, et igal aastal üllatas ta rahvast uue kaardiga. Nõnda kestis see peaaegu et uue Eesti Vabariigi sünnini.

OMA KODUS: Kunstnik Heinz Valk kinnitab, et kuigi nõukaaega vihati, suutsid kunstnikud ikkagi elust rõõmu tunda. «Elu tuli ju elada,» sõnab ta. «Jah, ühest küljest oli see elu närune ja vastik, aga teisest küljest pani proovile, kuidas jama ja kõntsa sees hakkama saada. Kunstnikud olid suhteliselt sõltumatud, tegid ateljees tööd, ilma et neil olnuks ülemusi või suuri kohustusi. Meie eluhoiak oli üsna optimistlik.» (Erki Parnaku)

Ilus komme hääbus
Heinz tegi vaskplekist kaarte üle kolmekümne. Kuna nende vastu hakkasid kollektsionäärid suurt huvi tundma, eriti veel siis, kui neid enam juurde ei tehtud, jõudsid tuttavad kogujad suisa kunstniku ukselävele. «Nad hakkasid mulle peale käima, et müügu ma need kaardid ära, mis ma nendega ikka teen. Mul läks lõpuks süda haledaks.»
Kuna nõukogude ajal olid jõulud keelatud, kuid rahvas tähistas neid südames ikkagi, polnud kunstnikud erandiks. Nii mõnedki neist püüdsid oma loomingus jõulupühi varjatud kujul väljendada, seda ka kaardile kirjutatud tekstiga. Jah, mõnikord oli seal «Head uut aastat!», aga mõnikord lihtsalt «Häid pühi!». Punase mantliga näärivana, kuusepuud ja -oksad, küünlad, lumehelbed – kõike sai kenasti ja eesmärgipäraselt kujutada.
Heinzi sõnul kogunesid kunstnikud igal aastal kunstihoonesse nääripeole, mis nimme jõulupühade kanti sätiti. Lauad olid hea ja paremaga kaetud ning kõigil lõbus tuju. Peo käigus kaarte vahetatigi ja eriti populaarne oli see komme graafikute hulgas – maalikunstnikel olnuks ju säärast pisikest asja kasvõi viiekümnelises tiraažis keeruline ette võtta.
«See oli kena kollegiaalne komme ja kestis päris kaua aega. Minu andmetel on see tänapäeval otsa saanud,» nendib Heinz.

ANU RAUD: «Tekstiilikunstnikuna on Anu kujutanud kenasid sooje sõrmikuid tähistaeva all, teisel aga sokkidest moodustatud ratast ehk igavese elu ringkäiku. Anu tegi originaalkaarte viis või kuus aastat,» tähendab Heinz. Kunstnik kirjutas kaardi taha: «Parempoolse terekäega ja südamepoolse sõrmikuga soovivad südamlikku ja sooja, mõtlikku ja töökat uut aastat Valda Raud ja Anu.» «Valda oli Anu ema,» selgitab Heinz. (Erki Parnaku)
HEINZ VALK: «Et pildid poleks surmtõsised, panin alati ka väikese huumoritiba asjasse sisse. Näiteks ühel kaardil hoiab daam kinni jõuluvana habemest (1981), teisel tantsitakse koos jõuluvanaga (1986), kolmandal on daamil peas uhke kübar, mille peal küünlad, viinamarjad ja muu pühadekraam (1976),» osutab Heinz kolmele alles jäänud vasktaiesele. Iga kaardi tiraaž oli 500 tükki. (Erki Parnaku)

HERALD EELMA: «Mustvalge maastik, taevast langeb lumehelbeid ja all on lumine maa. See kaart on saadetud postiga, järelikult ei tulnud Herald toona kunstnike peole,» oletab Heinz. (Erki Parnaku)

HERALD EELMA: «Seda nimetatakse pimetrükiks, kus kujund pressitakse märja paberi sisse,» osutab Heinz. «Kui valgus küljelt langeb, jätab reljeefne trükk efektse mulje. Tegu on moodsa vormilahendusega, mille ornamendid on pühademeeleolu teenistuses. Pimetrükk on neis kaartides kõrvuti kõrgtrükiga.» (Erki Parnaku)
HERALD EELMA: «Järelikult oli aasta 1978 – hobuseaasta,» pakub Heinz. «Näha on kappavat hobust, jõulukellad helisemas, ja sama motiivi on kaks korda trükitud. Üks mustal, teine valgel foonil – nii nagu elu on.» (Erki Parnaku)
JÜRI ARRAK: «Jüri käekirja tunneb kohe ära. Linoollõike alaosas on näha suudlevat või tantsivat paari. Üleval aga näitab keegi, kelle pea ümber on pühaduse sära, keelt,» kirjeldab Heinz ja lisab, et erinevalt Vindist oli Arrak pidudel vägagi seltskondlik. «Oi, ta oli kõva mürtsumees. Jüri võttis sel ajal napsi ja kui tema seltskonda saabus, läks ikka päris tõeliseks oiraks lahti. Seinad värisesid, kui möll käis.» (Erki Parnaku)
MALLE LEIS: «Juba on märgata ka kristlikku temaatikat,» osutab Heinz Leisi 1984. aastal tehtud kaardile. «Inglid lendavad Tallinna kirikutornide kohal, tähed säravad taevas. Ilmselt kasutas Malle inglite kujutamisel mõnd keskaegset maali või skulptuuri. Malle oli samuti väga tagasihoidlik inimene, rohkem loomingule kui kärarikkale seltsielule pühendunud.» (Erki Parnaku)
PEETER ULAS: «See suurte mõõtmetega kaart on tehtud ilmselt kunstnike liidu tellimusel,» oletab Hainz. «Kujutatud on arhailist rehetoa väravat või ust, millest paistavad jõulutähed, ning kõrval on läbi palkide näha rehetoa muistseid elanikke.» (Erki Parnaku)
RICHARD KALJO: «Kaljo armastas väga modelle kasutada. Sel kaardil on ta ka ennast kujutanud. Mõtiskleb siin kurvalt elu kaduvuse üle,» muigab Heinz. «Ees on kirjas ladinakeelne sentents, aga ma pole ladina keeles nii tugev, et oskaksin seda tõlkida. Daamil on ühes käes šampanjaklaas ja teises kuuseoks. Üleval keskel on näha tähepaari «pf», mis tähendab «par felicitas». Seda kasutatakse jõulukaartidel rahvusvaheliselt ja võib ligilähedaselt tõlkida «olgu õnneks». Tegemist on puugravüüriga, nagu Kaljole omane oli. Kuna selle tegemine võtab tohutult aega, siis igal aastal ta säärase meistritööga hakkama ei saanud.» (Erki Parnaku)
RUTH HUIMERIND: «Kaunis daam istub kuu peal, kõrval stiliseeritud jõulupuu ning suurte trükitähtedega on kirjas sõna «love» ehk «armastus». Minu meelest väga ilus kompositsioon, nii et raami või ära ja pane seinale,» hindab Heinz. (Erki Parnaku)
TÕNIS VINT: «Kaardil on unelevad ja ebamäärased daamid, ühele neist on päkapikukübar pähe pandud, et oleks jõulutemaatikaga kooskõlas,» kirjeldab Heinz. «Teisel daamil, tundub, on isegi inglitiivad küljes, aga sellest on raske aru saada. Tore kaart, Tõnis Vindile omase elegantsiga tehtud pisikunstiteos. Inimesena oli Vint selline tagasihoidlik poiss, ta polnud peo pidaja. Tuli küll mõnikord kunstnike nääripeole, aga minu meelest oli ta isegi karsklane ja ajas lihtsalt juttu, ei tantsinud ega laulnud lori- ega jõululaule, mida teised koos üürgasid.» (Erki Parnaku)
VELLO VINN: «Näha on Tallinna tornid. Ühel pildil on tornidekõrgused küünlad ja keskel kompass, teisel aga raekoja torni sisse pandud hõõglambi pirn. Kell on saanud kaksteist ja see viitab uuele aastale. Vello oli vaimukas mees, kes kombineeris oma taiestesse ebareaalseid elemente ja tuli igal aastal põneva kaardiga lagedale,» meenutab Heinz. (Erki Parnaku)
VIVE TOLLI: «Jõulupuu, mille ornamentides on näha etnograafilist arhailisust, teisalt aga modernsust. Vive tööd olid alati eelnevalt hoolikalt läbimõeldud ja värvilised – see oli aeganõudev töö,» teab Heinz. (Erki Parnaku)


KIRGLIK VANAVARA KOGUJA
Veebruaris ilmub Heinz Valgu sulest uus raamat ja keskendub kunstniku vanavarakogule.
«Olin pool sajandit etnograafilise vanavara koguja. Aastakümnetega kogunes umbes 5000 eset,» räägib ta. Peamiselt sai Heinz esemeid Lääne-Eestist ja saartelt ning talust talusse käimisega kogunes hulgaliselt ka muljeid.
«See pole ju nii, et lööd jalaga ukse lahti ja ütled peremehele, et too nüüd õllekapad siia,» muheleb Heinz. «Iga kord tuli erinev taktika valida ja mõni õllepudel peremehele anda ning perenaisele kohvikuküpsist pakkuda. Kogumisretkede ajal juhtus nii üht kui ka teist. Muu hulgas räägin sellest, kuidas mõnel puhul tuli asju sõna otseses mõttes ka välja kaevata.»
Praeguseks on enamik kogutust leidnud koha Eesti muuseumides.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?