Bert Pringi: koera ei tohi perre võtta hetketuju ajendil, sest loom pole mänguasi

Verni Leivak, 15. mai 2019

Kes ootab sind igal õhtul pikisilmi koju ja on alati valmis jagama tingimusteta armastust? Ikka sõber koer! Tuntud meelelahutajad tutvustavad oma neljajalgseid pereliikmeid sullegi.

«Koera ei tohi perre võtta hetketuju ajendil, sest loom pole mänguasi» koputab laulja, lauluõpetaja ja näosaate täht Bert Pringi staažika lemmikloomapidajana kõigi südametunnistusele.

Bert oli enda sõnul vist 12aastane, kui vanemad poja alalisest kiunumisest ja mangumisest murdusid ning perre võeti koer. «Meie uueks pereliikmeks sai suuršnautser,» räägib Bert (42). Tugeva veenmisjõu abil suutis poiss vanematele selgeks teha isegi selle, et emane koer võiks vähemalt korra elus kutsikad ilmale tuua. Peagi askeldaski pesas üheksa väikest suuršnautserit ja laulja meenutab nende elu esimest kolme kuud siiani mõnusa muigega. Kogu tema pere oli pesakonna heaolu eest väljas vaat et seitse ööpäeva nädalas.

Üks kutsikas jäeti pesakonnast proosalistel põhjustel ka endale – üks ostja näitas küll huvi üles, kuid lõpuks siiski välja ei ilmunud. Poisi rõõm oli suur: näe, leiduski põhjus veel üks koer perre jätta. Õnneks olid Berdi vanemad samuti koerteusku ja ükski lemmik pole Pringide peres end kunagi soovimatu külalisena tundnud.

KOOSELU SUJUB: Isane foksterjer Max ja emane haski Bocca saavad koos kenasti hakkama. «Meil on tore vanadekodu. Mõlemal pensionäril jagub vanusele vaatamata veel särtsu küll,» naerab Bert. (Robin Roots)

Pulstunud ja värisev

Koeraema elas kümneaastaseks. Tema poeg rõõmustas Berti peaaegu 15 aastat. Lemmikloomaga igaveseks hüvasti jätmine on tohutult kurb aeg. Nii arvas ka laulja esiti, et määratut kaotusvalu ta enam läbi elada ei taha. «Ma polnud enda arvates nii tugev, et seda kõike taas kogeda,» tunnistab ta.

Ent möödusid aastad ja seoses «Teeme ära!» talgutega sattus ta sõbranna Kirke Erti eestvõttel koerte varjupaika. Kirke teadis saate «Sõber koer» toimetaja ja juhina suurepäraselt, kuidas ilma peale jäetud loomadele uut kodu leida. Tundlikuma närviga Bert punnis varjupaiga mõttele küll esialgu vastu, kuid Kirke ei jätnud õnneks jonni. Ja nii ta end korraga puuride eest leidiski. «Kes on käinud, teab, mis tunne on neid loomi vaadata. Nad on päris kurvad,» nendib laulja.

Korraga märkas Bert tagaruumis karantiini pandud pulstunud kasukaga tegelast. Nii pulstunud, et koerake ei saanud isegi aru, kumb tema esimene või tagumine ots on. Üsna hiljuti varjupaika toodud Max värises üle keha. Hiljem selgus, et värinad enamasti üle ei lähegi – parandamatu närvihaiguse tõttu tõmbleb ta isegi magades.

«Miski tõmbas mind selle puuri ette. Kükitasin ja panin sõrme ettevaatlikult läbi võre. Ta tõusis tagakäppadele ja toetas kaks esimest mu sõrmele. Pärast seda olin müüdud,» nendib muusik.

Kui talgud lõpuks läbi said ja argipäev kätte jõudis, leidiski Bert end taas uue sõbra puuri juurest. Proovinädal kinnitas, et tema ja viieaastane foksterjer Max on kokku määratud. Varjupaiga töötaja oli veidi üllatunudki, sest enamik loomadest tuuakse pärast proovinädalat, tihti ka ainsa prooviöö järel varjupaika tagasi.

Uups, me ikkagi ei sobi!

See juhtus peaaegu kümme aastat tagasi, kuid asjad pole siiani oluliselt paranenud. Ikka ja jälle võib sotsiaalmeediast lugeda värskete koeraomanike süüdimatuid säutsatusi: «Võtsin hommikul kutsika. Kas leidub kedagi, kes teda endale sooviks? Selgus, et me ikkagi ei sobi …»

Berti kinnitusel peab esiteks koera väga tahtma, aga seda tahet tuleb analüüsida. «Koeravõtuga kaasneb täielik vastutus elusolendi eest ja elukorraldus muutub kapitaalselt. Tulevane koeraomanik peab ülima põhjalikkusega kaaluma, kas ta on selleks kõigeks üldse valmis,» sõnab laulja. «Sind peab kannustama kõva tahe leida endale kõigi teiste pereliikmetega võrdväärne kaaslane – nagu on su mees, naine, elukaaslane või lapsed. Ja arvestama peab, et kohati võib olla temaga rohkem jändamist kui ühegi teise pereliikmega. Loom ei räägi ju sulle muredest, pead neid ise tähele panema ja mõistma.»

Alles sügava veendumuse korral võib loomasõber mõtlema hakata, milline uus kaaslane olla võiks. Kas tõukoer teatud omaduste, iseloomu, närvikava, karvatüübi ja välimusega või keegi, kes käekotti mahub ning reisikaaslaseks hakkab. Kaalumist vajab seegi, kes vajadusel koera enda juurde hoiule võtab või tuleb ehk lemmikut koolitada majutamiseks lemmikloomahotellis. Enesestmõistetavalt vajab välja selgitamist ka see, ega peres keegi karvaallergiat põe.

Bert ei suuda mõista lemmikloomade kinkimist sünnipäevaks ja seda, mis toimub nende inimeste peas, kes kevadel võetud lemmiku sügisel suvituskohta maha jätavad. Nii jõhker käitumine vajaks tema sõnul kasvõi kriminaalkaristust.

Tingimusteta armastus

Bertil endal on nüüd kaks koera – õigemini tuli haski Bocca koos Berti elukaaslasega perre juba viis aastat tagasi. Praegu elavad isane Max (14) ja emane Bocca (11) kenasti koos. «Meil on vanadekodu. Mõlemal pensionäril jagub vanusele vaatamata veel särtsu küll,» naerab mees.

Bocca on nutikas ja kaval. Ta peab saama, mida tahab. Kui sahtel tuleb avada, leiab ta kindlasti võimaluse. Vahel teeb pättustki, sest haskid soovivad end välja elada. Väga kauaks teda üksi jätta pole hea mõte, sest igavuse peletamiseks leitud asendustegevus ei pruugi peremeest rõõmustada. Üks on kindel: toiduaineid leitavasse kohta jätta ei maksa, sest isegi pakend peenestatakse hoolikalt.

Berti sõnul ei leia Bocca klappi temaga ühte kasvu teiste emastega. Samas on Boccal sarnase välimusega isastega ilmselge külgetõmme. Isegi kõrges vanuses ei ütle müstilise silmavaatega daam kergest flirdist ära.

Bocca pole viie aasta jooksul Maxiga kordagi tüli norinud. Küll on aga juhtunud, et intriige kisub üles just pere pisim liige. Aga see käib terjeri iseloomuga kokku. Ka Max ei leia ühist keelt teiste isastega, eriti kui need juhtuvad suuremad ja tugevamad olema. Berdi arvates soovib Max igal sammul ka elukaaslast kaitsta, sest peab Boccat justkui oma prouaks.

Laulja kinnitusel ei muuda kahe lemmiku pidamine elu põrmugi keerulisemaks. Kolm korda päevas käis ta Maxiga jalutamas ka enne haski saabumist. Sammulugeja kinnitab, et päevatulemuseks 20 000 – 30 000 sammu saada on täiesti tavaline. «Eriti aktiivne on just Max. Tema avastaks iga päev uusi kohti. Kodust välja ja parempoolne suund parki on tema jaoks maru igav!»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?