Esna kõige koledamas majas avas uksed kodugalerii

Silja Paavle, 15. mai 2019

Kuraditosina aasta eest pealinnast Esnasse kolinud Lilian ja Martin Bristol kinnitavad, et maal ei pea tegelema ilmtingimata põllumajandusega. Selle tõestuseks avasid nad hiljaaegu kodugalerii.

Lilian (36) meenutab, kuidas neil Martiniga (37) elu Tallinnas justkui paigas oli. Paaril oli õdus kodu, korralik töökoda, vanaemad ja vanavanaema, kes last hoidsid. Lisaks esimesed väikesed poekesed Tallinna vanalinnas. Kõigi nende paikade vahet liikudes oli logistika tohutu ja ühtäkki tundus noortele, et nad on justkui oravad rattas. «See oli tohutu tõmblemine,» märgib ehte- ja tekstiilikunstnikuna tuntud Lilian. Martin on puusepp, kuid selle kõrvalt õppejõud ka Tartu Ülikooli kultuuriakadeemias.

Kõik eluks vajalik

Tasapisi hakkaski pead tõstma unistus, et neil võiks olla paik, kus ühe katuse all oleks nii töökoda kui ka elamine. Lilian ja Martin viskasid pilgu peale arvukatele tühjadele majadele üle Eesti. Paarile pakuti väga kauneid talukohti, kuid paraku need ei sobinud, sest eeldasid põllupidamist. Lilian ja Martin on aga kolmandat põlve linlased. Esna vana kauplusehoonet tutvustati neile kui küla kõige koledamat maja.

TUHKATRIINU: Küla koledaima majana esitletud vanasse kauplusehoonesse kerkis õdus kodugalerii, kuhu võib sisse astuda alati, kui lipud maja ees lehvivad. (Silja Paavle)

«Hulluks läinud!» kostis müüja, kui Lilian ja Martin teatasid talle soovist just see hoone ära osta. See koledaks nimetatud ehitis tundus õige mitmes mõttes. Esiteks oli majas tööstusvool, mis on vajalik nii Martini puidutöömasinatele kui ka Liliani õmblusmasinale. Teiseks välistab maja suuremalt jaolt ümbritsev munakivisillutis vajaduse pidevalt muru niita. Kolmandaks olid majas vesi ja elekter ning kanalisatsioon ja internet said kohe sisse. Ehk kõik eluks vajalik. «Jah, väljast ei tundunud hoone kõige ilusam, kuid seest äärmiselt funktsionaalne ja enda jaoks mugavaks ehitatav,» kõneleb Lilian. Naine naudibki praegu seda, et saab hommikul toasussides töölaua taha lipata.

SOOJUS JA MEISTRITE KÄSITÖÖ: Lilian ja Martin on pere ümbritsenud keskkonna ja väärtustega, mida nad isegi oluliseks peavad. (Silja Paavle)

Aeg ja süvenemine

Esimene aasta tõi omajagu üllatusi. Mida rohkem maja lahti võeti, seda suuremaks kasvas töömaht. Algsest jäid püsti vaid välisseinad. Suurema osa hoonest renoveeris Martin üksi. Pere elas samal ajal terve aasta hoone ühes servas asunud kahes tillukeses toas. «Kitsas küll, kuid see oli ka ilus aeg,» naeratab Lilian.

Nüüd on pere käsutuses vana kauplusehoone teine korrus. Ülejäänud majas on meistrikoda nii Lilianile kui ka Martinile. Samuti töötuba vildist mänguasjade ja tarbeesemete õmblemiseks. Viimased viiakse pealinna müüki, sest need aitavad peenemate kunstitööde kõrval leiva lauale tuua.

Suurema osa alumisest korrusest võtab aga juba kuu aega enda alla Esna galerii, mille Lilian ja Martin aeglustumisele ning süvenemisele pühendavad. Need kaks on kõige olulisemad märksõnad, mis meistriks kujunemisel materjalide ja tehnoloogiate tundmise ning ande kõrval möödapääsmatud on.

Kui palju aega kulub heaks meistriks saamisele, teab Lilian täpselt. Suure osa elust lina- ja villavildiga tegelenud naine tundis ühel hetkel, et tammub loominguga paigal. Kui Martin ühel hetkel päris, milline tehnika naises aukartust ärataks, kuid mida ta veel ei oska, teadis Lilian täpselt vastust: kuldtikand.

KULDTIKANDIS PROSS: Lilian jagab haruldase kuldtikandi saladusi meelsasti ka õpitubades. Lõpuks on võimalik selline pross rinda saada. (Silja Paavle)

Suursugune kuldtikand

«Kuldtikand on olemuselt metalltikand ehk selle käigus kinnitatakse kangale kuldspiraalid siidiniidiga. Kuldtikand on enamasti mahuline ehk pool tööle kuluvast ajast kulub ruumilisuse tekitamiseks,» kirjeldab naine.

Lilian otsustas asja süvitsi selgeks teha ja ajas Viljandi Kultuuriakadeemia tudengina magistritööd kirjutades kuldtikandi jälgi nii raamatukogudes kui ka arhiivides. Ta jõudis selle käigus isegi Jeruusalemma Õlimäele. Nii teabki ta, et Eestis õpetati seda tikkimisliiki endises kõrgemas kunstitööstuskoolis ehk praeguses Eesti Kunstiakadeemias. Teine maailmasõda katkestas traditsiooni leviku. Ometi oli omal ajal see levinud käsitööliik kasutusel nii kirikutekstiilidel kui ka sõjaväelaste vormidel. Praegu omandab Lilian kuldtikandi nüansse Peterburis tegutsevas meistrite koolis Ubrus.

Kuldtikand on osaliselt ka põhjus, miks pere Esnasse galerii rajas. «Õigupoolest meil oli ruum, mida nägime esindusruumina, kus töid eksponeerida,» täpsustab Lilian. Poe rajamisel nad mõtet ei näinud, sest käsitöökauplused peavad nende arvates olema seal, kus liiguvad ostujõulised inimesed ehk soovitavalt Tallinna vanalinnas. Oma kauplusega Eesti Esindus Tallinnas õnnestus neil kummutada levinud arvamus, nagu poleks ainult Eesti meistrite töid müüvat poodi matrjoškadest tulvil Tallinna vanalinnas ja peatänaval majanduslikult mõtet pidada.

NÄGUSAD TARBEESEMED: Ka käärid ja nõelapadi ei pea olema igavad – kuldtikand lisab glamuuri. (Silja Paavle)

Esna erilised näitused

Et üksnes enda loomingu eksponeerimine tundus igav, otsustati Esnasse tuua selliste meistrite tööd, kellest Martin ja Lilian ise lugu peavad. Nii näebki galerii püsiekspositsioonile lisaks Anni Kreemi tekstiile, Aivar Rumvolti keraamikat, Andres Ansperi kasetohust puitobjekte, Nestor Ljutjuki graafikat jpt tipptasemel tegijate töid.

Kaks korda aastas toimuvad Esna galeriis erilisemad näitused. Äsja lõppenud esimene näitus pühendati trükikunstile. Näituse nael oli vanim Eestis trükitud eestikeelne ja eesti kirjakeele kujunemisel tähtsat rolli mänginud raamat «Kodu- ja käsiraamat», mida Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu baltika kogust antakse välja üliharva. Sel korral oli rariteedi avalikkuse ette jõudmisel oluline ka fakt, et seda eksponeeriti paigas, mille lähistel teose autor Heinrich Stahl kunagi kirikuõpetajana tegutses.

Sajanditevanuse raamatu kõrval oli näituse teiseks šedöövriks Nestor Ljutjuki eestvedamisel mitmete meistrite koostöös valminud teos «Poeetiline punane raamat», mida autorid tegid vaid seitse eksemplari.

Sügisel toimuva järgmise erilise näituseni saab galeriis vaadata püsiekspositsiooni. Mida täpselt siis Esnas näeb, ei taha Martin veel avalikustada, kuna sealgi on plaanis näidata midagi väga haruldast. Lõplikud lepingud on veel allkirjastamata. Latt on esimese näitusega väga kõrgele seatud, tunnistab mees.

HARULDUS: Viimatise näituse nael oli vanim Eestis trükitud eestikeelne ja eesti kirjakeele kujunemisel tähtsat rolli mänginud raamat «Kodu- ja käsiraamat». (Silja Paavle)

Esna kogub tuntust

Esna galerii on avatud vaid ühel päeval nädalas – pühapäeviti kell 12.00–15.00. Paari sõnul on see taotluslik, et galerii pidamine oma kodus ängistavaks ei muutuks. Liiati asub see paigas, kuhu niisama möödaminnes ei satu – minekuks tuleb aega võtta. Liliani ja Martini nägemus, et Eestis leidub küllalt peresid, kes tahavad elule veidi pidurit tõmmata ning pühapäeval üheskoos mõnda põnevasse paika väljasõite korraldada, on seni vett pidanud.

Küllap on Martini sõnul oma osa ka sellel, et Esna on praegu väga tugev kaubamärk. Paljud teavad paika teleseriaali «Naabriplika» kaudu. Ent paljud teavad seda ka Esna mõisas toimuvate suveteatrite kaudu. Tuntust toob kindlasti Soome-Eesti mängufilm «Helene», mille võtted Esna mõisas parasjagu käivad.

Samuti on oma osa sellel, et Eesti keskpaigas asuvasse Esnasse on peaaegu igast kodumaa nurgast ühepalju maad. See on tegelikult üks oluline asi, mis sai just selle paiga valimisel määravaks – veidi rohkem kui tunni ajaga jõuab nii Tallinnasse, Viljandisse kui ka Tartusse.

Kuigi Lilian ja Martin ei välista vanaduses linna tagasi kolimist, pole nad senini linnast äratulekut kahetsenud. Vastupidi. Nende südamed on rahul, sest teavad, et on pere ümbritsenud keskkonna ja väärtustega, mida ise oluliseks peavad.

VILDIST KÄSITÖÖ: Peente meistritööde kõrval tuleb teha ka midagi lihtsamat, mis leiva lauale tooks. Vildist mänguasjad ja kuumaalused on ostjate lemmikud olnud läbi aastate. (Silja Paavle)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?