Liibuvatest maadlusdressidest peegelkleidini ehk Eurovisioni kostüümidraama parimad palad

Helle Rudi, 15. mai 2019

25 aastat on Eesti osalenud maailma kõige suuremas telesaates. Koos eelvoorudega on uhkeid kostüüme tele-eetrist läbi käinud tuhandeid. Maarjamäe lossi tallihoones saab näha 11 kõmulist eurokostüümi.

Laura kleidi autor moekunstnik Liisi Eesmaa kosüümi kohendamas. (Stanislav Moškov)

Laura peegelkleit aastast 2009

Aasta varem nmoekonkursi Supernoova võitnud Liisi Eesmaa pakkus ise Laura Põldverele esinemiseks peegelkleiti. «Furoori tekitas teos tõesti päris palju. Kellele jubedalt meeldis ja kellele ei läinud üldse peale,» meenutab moelooja. Mängus oli ka natuke õnne, sest erinevalt mõnest muust kleidist ei saanud seda vastavalt kandjale eriti kohendada. Tegemist on rohkem skulptuuri kui riideesemega. Kuigi Laura jaoks oli kleit veidi suur, polnud midagi ületamatut. «Panime tihenduse sisse, et kleit ilusasti õigel kohal püsiks,» möönab Liisi kitsast mänguruumi.

«Kui vaadata «Met Gala» balli hullumeelseid kostüüme, tõmbaks ma mugavuse mõttes võrdusmärgi vahele. See on sõukostüüm. See ei peagi olema sama mugav kui dressipüksid,» räägib Liisi. Seest vatiiniga vooderdatud kostüümi ainus probleem on väike liikumisulatus, sest materjal on jäik. Ent istuda saab näiteks taburetile, mis täpselt kuppelseeliku alla mahub.

Moelooja ise enam suure põnevusega Eurovisioni kostüümidraamat ei oota. «Suuresti on esteetika ajale jalgu jäänud. Superbeibede või hüper-gay’de kostüümid on omavahel aastast aastasse väga sarnased ja igavad,» tõdeb ta.

WINNY PUHH: «Ühe loo kostüümid. Tervet kontserti nendega ei anna,» ütleb Indrek. (Eero Vabamägi)

Winny Puhhi kostüümid aastast 2013

Linna peal räägitakse, et ansambel Winny Puhh ei esine kunagi kaks korda samades kostüümides. «See on ilus legend, mis on rahva sekka läinud,» muheleb solist Indrek Vaheoja ja rõhutab, et oma silm on ikkagi kuningas. Siiski oli Indrek see, kelle garaaži sügavusse peideti «Eesti laulu» poolfinaali kostüümid.

Autoriks on Lotte Jürjendal, kellele anti vabad käed luua, mida iganes hing ihkab. «Need on ühe loo kostüümid. Tervet kontserti nendega anda poleks võimalik, sest muidu saad laval kuumarabanduse,» iseloomustab solist materjali. Kusjuures keskaegse piinamisvahendi mõõdu annab välja peamikrofon, mis käis pruuni riietuse juurde. «See kruviti pähe kinni, nii et mõnus ei olnud,» räägib Indrek. Siiski seda, et bänd oleks riietunud viimasel minutil või kohe pärast esinemist riided seljast rebinud, mees ei mäleta. Bändil mingit erikohtlemist polnud ja kõike tehti võttegraafiku järgi. Eriti terava mäluga vaataja mäletab, et finaalis olid muusikutel seljas aga liibuvad maadlusdressid. «Maadlus taheti olümpiamängude kavast välja arvata ja selle kaitseks me need selga tõmbasime,» räägib Indrek. Poolfinaali kostüümid jäid tema kätte, sest kohe neid jäätmejaama viia ei raatsinud. «Natuke nagu hamster,» viskab ta nalja ja lisab, et nende õige koht ongi muuseumis.

ELINA: Esimene proov hiidseelikuga oli pikk ja keeruline. (Erlend Štaub)
Elina kleit kotis (Tiina Kõrtsini)

Elina Nechayeva seelik aastast 2018

Esimesena käis mõtte hiidseelikust välja Mai Palling, üks «Eesti laulu» produtsentidest. «See tuli esimesel kohtumisel, pärast kahekümne parima hulka jõudmist,» meenutab üks «La forza» autoritest Mihkel Mattisen. Seda, et seelik hakkab oma elu elama, ei osanud muidugi keegi ette näha.

«Mõte tundus põnev ja Eestis polnud varem keegi midagi sellist teinud,» räägib Elina, miks teda idee paelus. Teostus jäigi suuresti tema õlule. Lauljanna tellis kanga ja leidis õmbleja. «Ega kostüümi otsimine ole ainult lust ja lillepidu. Sellest sõltub palju,» selgitab Mihkel, miks ükski artist ei vali kostüüme juhuslikult.

Esimene proov 52ruutmeetrise seelikuga oli üpris pikk ja keeruline, sest kõik tuli nullist välja nuputada. Katsetati nii tossu kui ka ventilaatorit, ent lõpuks jäi peale lihtsus. «Sellises kostüümis esineda oli isegi üsna mugav. Ainus keerulisem moment oli see, et proovide ajal tuli pikalt ühe kohal seista. Kui janu tekkis, pidi keegi pudeli mulle üle seeliku loopima, sest muidu oleks jäänud tolmuste jalanõude jäljed,» räägib Elina.

Risto Lehiste (Tiina Kõrtsini)

Artistide riidekappi sukeldus Risto Lehiste, näituse «Eurovisuaalne» kuraator.

Kas mõni kostüüm on näituselt ka puudu?

Kripeldama jäi, et Neiokõsõ kostüümi jäljed kadusid Viljandis n-ö vette. Astrid Böning-Nõlvak andis küll juhtnööre, aga kahjuks ei aidanud need edasi. Kui keegi midagi teab, võiks endiselt märku anda. Ei pea muuseumisse tooma, aga tahaks asukoha kaardistada. Ma toon alati näiteks Gunnar Grapsi kombinesooni. See jäi kellegi kätte, kes pani selle remonti tehes selga. Pärast värviseks saamist viskas ära. Kahjuks läks ka Getter Jaani «Rockefeller Streeti» kleit kolimiste käigus jalutama.

Kui kiiresti tuli välja Ivo Linna pintsak pärast üleskutset saates «Hommik Anuga»?

Saade käis veel, kui kiri minu postkasti jõudis. Olin koos Ivoga mitu aastat pintsaku jälgi ajanud. Viimati rippus see Jaak Joalale kuulunud Guitar Safari seinal. Kui koht maha müüdi, tegid uued omanikud selle asemele ööklubi. Remondi käigus rändas pintsak ühe uue omaniku kappi. Nähes intervjuud Anu Välbaga, võttis ta ühendust ja annetas selle anonüümselt muuseumile.

Getter Jaani Eurovisionil aastal 2011 (Tairo Lutter)
NUKUKLEIT: Nukukleidi õmbles Getteri fänn ja kinkis selle pärast Düsseldorfi esinemist lauljale. (Erakogu)

Eurovisioni lauluvõistluse poolfinaalid on eetris teisipäeval ja neljapäeval kell 22.00 ETVs. Finaalile saab kaasa elada laupäeval kell 22.00. Vahetult enne finaali näitab ETV saadet «Kuidas valmistutakse Eurovisiooniks Tel Avivis».

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?