Epp Maria Kokamägi paraneb raskest lõikusest: aasta kulub veel taastumiseks

Silja Paavle, 15. mai 2019

Viimane kuu on kunstnik Epp Maria Kokamägi jaoks olnud keeruline: pärast puusaproteesi paigaldamist on loomult toimekas naine pidanud harjuma, et ei saa teha seni käe sisse harjunud toimetusi ja peab delegeerima kõike alates toidu tegemisest kuni koristamiseni.

Vajadus puusaproteesi järele andis endast märku aegamisi. «Olen juba 60aastane ja terve elu askeldanud püsti- või jooksujalu. Mul ei ole autojuhilube, olen ikka käinud jala ja sõitnud rattaga,» märgib Epp Maria Kokamägi, et toimetamist on aastate jooksul olnud omajagu ja sestap pole ime, et keha kulumisest märku annab.

Aastaid oli kunstniku igapäevaseks kaaslaseks seljavalu, mis viimasel ajal tõsiselt igapäevaseid toimetamisi takistas. Arstid soovitasid naisel võimelda, kuid sellest polnud valu leevendamisel kuigi pikalt tolku – valu tuli ikka tagasi.

HÄDAVAJALIK: Viimsi taastusravihaiglas veedetud nädal õpetas Epp Mariale, et taastusravi on pärast rasket operatsiooni hädavajalik – ainult nii ei lähe kirurgide pingutused luhta.

Talus valu pikalt

Kui Epp Maria viimaks röntgenisse jõudis, ilmnes, et asi on puusas, mis on kulunud kolmanda staadiumini. 2017. aastal pandi naine Regionaalhaiglas operatsiooni järjekorda. «Järjekord pole senini minuni jõudnud,» nendib kunstnik. Et sel talvel muutus liikumine valude tõttu väga keeruliseks, otsustas ta heade sõprade soovitusel küsida teisest arvamust kliinikust Ortopeedia Arstid. «Siin ei aita muud, kui tuleb ikka varuosa paigaldada!» kostis talle dr Tauno Kalvet pärast läbivaatust. «Nagu autoremont!» naerab Epp Maria. Kuupäev pandi kiirelt paika ja naine pidi kõigile oma hirmudele otsa vaatama.

Ta tunnistab, et mõtles viimasel ajal sageli, mis juhtub, kui operatsioonijärjekord temani jõuab. «Kas mulle selgitatakse, mis minuga tehakse, või satun konveierile, kus kellelgi pole minuga aega suhelda?» muretses kunstnik.

Eriti painas teda ühe südamekirurgi aastatetagune ütlus, et operatsioonile minekuks peab ikka väga hea tervis olema. «Mul pole tervis kunagi hea olnud. Olen sünnist saati pigem nõrguke, kooliajal vabastati mind pärast grippi tekkinud südamelihaste põletiku tõttu võimlemistundidest,» selgitab Epp Maria oma hirme. Lisaks tundus, et arstidel on niigi palju tööd temast suuremate hädalistega. «Õli valas tulle ka möödunudsügisene kampaania, kus manitseti inimesi EMO asemel perearstile minema või perearsti nõuandetelefonile helistama. Mul oli tunne, et arstid, ka perearst, on üle koormatud ja tuleb ise hakkama saada,» räägib naine. Tema püüdiski, kuniks viimaks ilma arstideta enam kuidagi ei saanud.

Taastusravi hädavajalik

Nii leidis ta end 26. märtsi hommikul Magdaleena haiglas Ortopeedia Arstide juures lõikuslaual. «Kella ei vaadanud, opile kulus ilmselt tund aega,» meenutab Epp Maria. Ta kiidab väga nii dr Kalvetit kui ka anestesioloogi, kelle nime ta ei tea – viimane andis talle pärast operatsiooni intensiivravipalatis korraks oma telefoni, et naine saaks kodustele teatada, et on elus. Intensiivravis on patsientidel mobiilid keelatud. «See oli väga inimlik ja soe hetk. Ehk nende meesarstide naiskolleegid loevad Naistelehest seda artiklit ja annavad minu siira tänu neile edasi!» loodab kunstnik.

Pärast viit päeva soovitas arst Epp Marial minna Fertilitase Viimsi taastusravihaiglasse. «See oli õige, sest kui su kehasse paigaldatakse metallist võõrkeha, on see ikka päris karm asi. See nõuab proffide asjatundlikku hoolt, alates haava sidumisest kuni juhendamiseni esimeste sammude tegemisel karkudel,» kostab naine.

Tal jagub kiidusõnu kogu haigla personalile alates toidutädist ja lõpetades toimetulekunõustaja ning arstiga. Epp Mariat teeb kurvaks haigekassa otsus selle haigla rahastust kärpida – tühjana seisvates palatites võiksid olla inimesed, kes tegelikult abi vajavad. Liiatigi, kui taastusravihaiglas õpetatakse sind nii haava siduma kui ka liikuma, ei lähe ka kirurgide töö luhta. Vale taastumise korral aga küll.

HEA LEID INTERNETIST: Epp Marial on nõrgad käed, sestap tegid talle meelehärmi kargud, mis panid randmed valutama. Internetist leitud kargud M+D muudavad argiaskeldused palju lihtsamaks.

Ilu tervendavat väge ei maksa alahinnata

Nädal hiljem lubati Epp Maria viimaks koju. «Olin seda pikisilmi oodanud!» kostab ta, et igatses näha looduse tärkamist, linnulaulu, oma aeda ja kodu. Suure igatsuse leevendamiseks kuulas naine vahepeal haigevoodis lamades telefonist linnulaulu. «See oli väga kosutav. Taastusravihaiglates võikski taustaks kõlada linnulaul või rahulik muusika,» soovitab ta lisades, et muusika ja ilu tervendavat väge ei maksa alahinnata. Epp Maria meelt paitas ka Viimsis asuva haigla koridorides eksponeeritud Eesti graafika, karkudel sammhaaval kõndimist õppides märkas ta seal oma lemmikkunstnike graafilisi tõmmiseid, teiste seas nii Silvi Liivat kui ka Herald Eelmaad ja paljusid teisi. «Jalutasin nagu kunstisaalis!» kiidab armastatud kunstnik.

Pärast pikka sõitu Pärnumaale Sepamaa tallu läks Epp Maria tuju veel paremaks, sest kogu pere oli kogunenud teda vastu võtma. Naist ootas tütar Anni keedetud kodune supp ja väikesed meditsiiniõed, Epp Maria lapselapsed Anita (4) ja Elsa (7), olid valmis mammat põetama. Pere taltsutas Sepamaa talu kolme koera rõõmu, et need Epp Mariat jalust maha ei jookseks. Kõige etteheitvama näoga piidles koju jõudnut pahuraks muutunud kass Roosi, sest tema perenaine oli ju tervelt kaks nädalat kadunud olnud.

Sidus kargud pesunööriga kaela

Esimestel päevadel pidi Epp Maria palju puhkama. Ka üks ring karkudel ümber maja võttis võhmale. Kuid tasapisi tuli jõudu juurde. Naine räägib rõõmsalt, kuidas tema suurimad abilised olid lapselapsed Anita ja Elsa. «Mul oli abi vaja näiteks ka riietumisel, sest ma ei tohtinud sügavalt kummardada. Ilma selleta ei saa aga sokkegi jalga,» märgib Epp Maria. Tüdrukud aitasid vanaema igal hommikul ja õhtul. Näiteks tualetti minnes hoidis Anita vanaema karke. Üks suuremaid probleeme oli nimelt kargud, mis on varmad libisema. Et need oleksid kogu aeg käeulatuses, pani naine viimaks kargud pesunööriga endale kaela.

Kõige raskem on esimese koduse kuu jooksul olnud harjumine, et ei saa teha enam käe sisse harjunud töid. Epp Maria on loomult toimekas inimene ja paigal olemine on talle keeruline. Nüüd pidi ta ühtäkki delegeerima nii toidutegemist kui ka koristamist.

Haiglas olles valutas naine südant orhideede pärast, sest nendega polnud Epp Maria abikaasa Jaak varem tegelenud. Nüüd pidi ta ühtäkki vannitama ja poputama orhideede kõrval nii toimatitaimi kui ka öökuningannasid. «Jaak sai kenasti hakkama, kõik taimed olid elus,» rõõmustab Epp Maria.

MÄNGU KAUDU: Anita ja Elsa on Epp Mariale toonud esimese taastumise kuu jooksul palju abi ja rõõmu, laste lustiks saab paljusid hetki võtta mänguliselt. Nii korraldasid nad vanaemale sageli põhjalikke läbivaatusi.
RAVIPLAAN VANAEMALE: Lapselapsed suhtuvad vanaema vajadusse taastuda väga tõsiselt. Selle kinnituseks koostasid nad Epp Mariale oma raviplaanid.

Mees on loodud ühte asja korraga tegema

Kõige raskem oli naise jaoks abikaasa käsutamine. «Tee seda, too seda, tõsta seda – mulle üldse ei meeldi kamandada,» ohkab Epp Maria. Tal on tunne, et Jaagule on see kuu olnud vahest raskemgi, sest pidi nüüd ühtäkki oma tegemiste kõrval enda kanda võtma ka majapidamistoimetused. See võib vahel olla päris raske. «Mees on loodud korraga tegema ühte asja ja põhjalikult, majapidamises on tarvis aga sageli mitut asja korraga teha, et kõik lõpuks valmis saaks,» selgitab naine. Et lapsed käivad Sepamaal nädalavahetustel, on abikaasa nädala sees tema ainsaks toeks.

Kuigi karkudel liikudes ei saa endale isegi teetassi lauale tõsta, on Epp Maria püüdnud varakult ise kõike tegema hakata. Näiteks riputas ta endale kaela rohimiskoti, milles tassis asju ühest kohast teise ja viis ka pesu õue kuivama. Nüüd, kuu aega hiljem, liigub Epp Maria peamiselt ühele kargule toetudes. Nii on ta saanud juba tomatitaimed kasvuhoonesse ja orhideed ümber istutada. «Ma saan endaga paremini hakkama ja Jaak saab oma puutöökotta toimetama suunduda. Aga ta on väga väsinud, peaksin talle vist sanatooriumipuhkuse välja tegema,» muheleb kunstnik.

Tema meelest ei saa mehed muidu naiste pisitoimetustest majapidamises aimu, kui neid ise teha ei proovi.

Epp Maria on kokku löönud, et karkudel liigub ta koduseid toimetusi tehes 3000–4000 sammu, koertega mere ääres käies tuleb neid 5000 täis. Ilma karkudeta on läbitud maa kindlasti poole suurem. Ja seda ainult kodus!

Et kaasa elu oleks lihtsam, renoveeris Jaak vannitoa. «Nüüd ei pea ma enam vanni ronima, mida ma praegu ei saakski teha. Imeilusa dušinurga ja omatehtud kappidega vannituba on praegu meie kodu kõige ilusam paik,» rõõmustab naine.

Taastumiseks kulub veel aasta

Üks suur probleem, millega Epp Maria pidi veel rinda pistma, on see, et karkudega liikudes muutusid ta käed, eriti randmed, väga valusaks. Käed on aga kunstniku töös tähtsaimad – kui randmed on haiged, ei saa Epp Maria pliiatsit ja pintslitki käes hoida. Internetist uurima hakates ilmnes, et käte valusaks jäämise mure piinab paljusid, sest karkude disain on põhimõtteliselt muutumatu juba 180 aastat. Naisel õnnestus internetist leida aga kargud M+D, mis ei toetu randmetele, vaid küünarvarrele. Pärast nende kohalejõudmist on jalutuskäigud koertega palju mõnusamad.

Kunstnikutööd on Epp Maria selle kuu jooksul teinud istudes, sest karkudega molberti ees seistes ei saa pintslit käes hoida. Ta arvestas sellega tegelikult ja tegi 1. juunil Haapsalu galeriis avatava juubelinäituse «Vaatab tagasi» varem valmis. «Näitust saab ka karkudel avada.»

Kõige rohkem igatseb naine seda, et saaks muretult oma aias tegutseda. «Enne oppi lõikasin roosid ära, kuid need oleks vaja uuesti üle käia. Rohimisest ei saa ma sel suvel unistadagi,» kostab Epp Maria, et lõplik taastumine võtab veel aasta jagu aega.

Aga ta harjutab kannatlik olemist ja lepib iga päevaga üha enam, et kõik ei pea viimase peal korras olema. «Ka umbrohu saab oma sõbraks mõelda. Näiteks naati ma suhtungi juba kui kaunisse valgeõielisse lille,» naeratab kunstnik.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?