Suvi viib eestlased Lätti: 10 soovitust, kuhu suvepuhkuse ajal kindlasti kogu perega minna

Verni Leivak, 15. mai 2019

Eestlastel on saared, lätlastel pole. Samas on lähinaabritel palju sellist, mis meid kadedaks teeb. Siin on kümme soovitust, kuhu suvepuhkuse ajal kindlasti kogu perega minna.

Ainaži muul (Cēsise turismiinfokeskus)

Ainaži muul

Paljud ilmselt ei tea, et Ainaži merekoolis õppis legendaarne Kihnu Jõnn, kelle tegemistest kuuleb kohalikus merekooli muuseumis. Asula uhkus on erakordselt pikk põhjamuul (596 m), mida mööda kulges kunagi raudtee. Kuna pärast teist maailmasõda sadamat ei taastatud, pääseb mereni kivilt kivile astudes või hüpates. Erinevalt meist saavad lätlased uhkustada suisa 500kilomeetrise liivaplaažiga.

Pokaiņi mets (Cēsise turismiinfokeskus)

Pokaiņi mets

Dobele linnakesest 13 km kaugusele jääva Pokaiņi metsa külastamiseks tuleb lunastada kaheeurone pääse, kuid vähene kulutus tasub end kuhjaga ära.

Siin näeb müstilisi arvukaid kiviringe, mille tekkimist keegi seletada ei suuda. See on paik, kus isegi kellad jäävad seisma ja mobiiltelefonid lähevad lolliks, kuid tervis saab selget turgutust. Ära eksida on lihtne, kui mööda terviseradu käia ei malda. Septembris peetakse siin ülelätilist nõidade kokkutulekut.

Grantiņi puhkekeskus (Cēsise turismiinfokeskus)

Grantiņi puhkekeskus

Jelgava maakonnas asuv puhkekeskus on eriline, sest keset metsa rajatud tehisjärve ümber asuvates majakestes puudub televiisor ja traadita internetiühendus. See tähendab täiega puhkusele ja pereliikmetele keskendumist. Puhkeküla keskus on administratiivhoone koos suurepärase restoraniga, kus serveeritakse soovi korral kasvõi omapüütud tuura. Lähedal asuvas kasvanduses ujub tuura tonnide viisi. Restoranis kehtib tuuraroogadele eraldi nimekiri – see on raudselt paiga teine suur pluss.

Sõelkalju (Cēsise turismiinfokeskus)

Sietiņiezis ehk Sõelkalju

«Kas teil Eestis ka midagi taolist on?» uurivad lätlased. Muidugi on, ja tore, et ka teil on.

Kes Taevaskojas liivakivipaljandeid uurinud, teab, millest jutt. Valmiera lähedal asuv ja Gauja (Koiva) jõega piirnev looduslik liivakivikalju kulgeb pikalt mööda jõeäärt. Et paiga kaunidust nautida, piisab kulgemisest mööda puust matkarada.

Hilissuvel on sealne mets iga seenelise unistus. Kohalikud räägivad, et riigimetsa ametnikud pidavat seenelisi omavolilise korjamise eest trahvimas käima. Ei tea, pole kontrollinud.

Muusu toore jaanalinnuliha tartar (Cēsise turismiinfokeskus)

Restoran Muusu Riias

Kui kõht tühjaks läheb, astu läbi vanalinna restoranist Muusu. Sealne sundimatu atmosfäär ja kohalik toit tasuvad nautimist. Kitsavõitu restoranis esmapilgul miskit erilist polegi, aga seal on mõnus. Kelnerid teenindavad meeldiva aupaklikkusega, ja kui tänu aktsendile aru ei saaks, mida nad proovida soovitavad, neid roogi ehk ei tellikski. Nii võibki starterina lauale toodud toorest kohalikust jaanalinnuhakklihast valmistatud tartari olemusest aru saada alles siis, kui see otsa saab. Kuid see maitseb oivaliselt.

Võnnu lahingu aastapäev Cēsises (Cēsise turismiinfokeskus)

Cēsis kutsub

Cēsist teavad eestlased ka Võnnuna. Tänavu juunis tähistatakse seal Võnnu lahingu sajandat aastapäeva. 22. juuni programm on äärmiselt tihe – lauljad ja tantsijad saabuvad kogu Vidzeme piirkonnast. Riia tänavast moodustatakse ajalootelg, millel toimuvad ajaloolised performance’id. Pärastlõunal rekonstrueeritakse Pirtsupite kraavis ajaloolisi lahinguid, tuleb kaitseväeparaad ja sõjaväevarustuse näitus. Päeva lõpetab suurkontsert «1919. Kõige pikem päev», kus kohtuvad nii heavy metal kui ka sümfoonia.

Võnnu lahingu aastapäeva kava algab tegelikult juba 15. juunil – Cēsise raudteejaamas uudista eestlaste soomusrongi Wabadus. Vaata ka tasuta näitust Eesti-Läti sõjavägede koostööst ja tutvu saja aasta vanuse sõjatehnikaga.

Piebalga portselanitehas (Cēsise turismiinfokeskus)

Piebalga portselanitehas

Kui teenekas ja tunnustatud kunstnik Jānis Ronis 1990ndatel Ineši vallas asuvat kaunist Piebalgat nägi, otsustas ta elu metropolis sinnapaika jätta ning koos perega ära kolida.

Keraamikuharidusega Jānis ehitas portselanahju ja õpetas töötajad välja. Tooted valmivad eriti suure kumavusega Inglise portselanist, milles kasutatakse hulgaliselt veisekondituhka. Kõige tipuks töötas kunstnik välja portselanist esemete valmistamise 3D-tehnika. Suur osa toodangust on müügil pood-galeriis, mis asub tehasest lühikese jalutuskäigu kaugusel krahv Šeremetjevi mõisas. Ekskursioonid tehasesse tuleb ette tellida.

Jaunpilsi loss (Cēsise turismiinfokeskus)

Jaunpilsi loss

Võib kihla vedada: enamik eestlastest pole Jaunpilsi väikelinnast vähimatki kuulnud.

Ent vaadake ringi Riia turul – Jaunpilsi piimatooted on esindatud. Linnakeses on mõistagi miniatuurne tehasepood, kuid eelkõige huvitab suviseid reisiselle Jaunpilsi loss, mille alguseks loetakse 1301. aastat.

Jaunpilsi giid hakkab pauku tegema (Cēsise turismiinfokeskus)

Erakordselt huvitava arhitektuuri ja sisemusega loss täidab mitut otstarvet. On raamatukogu, kultuurimaja, turismiinfokeskus, isegi hotell ning keskaegseid sööke-jooke pakkuv restoran.

Kui veab, saad giidiks erakordselt mahlaka suuvärgiga naise, kes teeb ringkäigu lõpetuseks suurtükiga pauku nii, et terve linn kajab.

Sõelkalju (Cēsise turismiinfokeskus)

Salaspilsi botaanikaaed

Pool tundi Riiast elektrirongiga, ja kui Salaspilsi jaamas välja astud, jääb botaanikaaia värav vaid mõnekümne meetri kaugusele.

129 hektaril laiuva botaanikaaia uhkus on loomulikult 13 500 taimeliiki. Mõne aasta eest püstitatud tööstuslikus kasvuhoones avaneb uks võlumaailma. Agaavid, mis õitsevad vaid elu lõpul. Hiigelsuur draakonipuu. Lastele meeldivad kindlasti suuri ja mahlaseid vilju kandvad sidruni- või mangopuud. Linnukesedki siristavad nagu paradiisiaias. Kohalikud töötajad tunnevad enim uhkust tulbipuu üle.

Riia loomaaed (Cēsise turismiinfokeskus)

Riia loomaaed

Kehtib vana tõde: eestlased ei saa läbi Läti ega Riia loomaaiata.

Kindlasti küsivad paljud endalt, mis selle Riia loomaaia nii eriliseks teeb? Kõik on väga lihtne: erinevalt Tallinnast ei pea loomade-lindude nägemiseks läbima tohutut territooriumit ega piinlikult tühje puure piidlema. Naljakas on see, et kui lätlased käivad Tallinnas elevante vaatamas, siis eestlased Riias kaelkirjakuid, sipelgakarusid ja termiite, kes endale «maju» ehitavad. Mullu oli ettevalmimisel eraldi savanniala, ahvide saar ja uus elupaik Aafrika okassigadele.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?